Kristluses on mõiste "universaalne preesterlus" (inglise keeles "priesthood of all believers") seotud ideega, et kristlased kui ristitud inimesed jagavad teatud viisil "preestri" rolli: neil on otsene ligipääs Jumalale, nad saavad tuua ohvreid (k.a. palveid ja kiitust), teenida kogudust ja osaleda usu jagamises. See ei tähenda automaatselt, et kõik teevad liturgiliselt samu toiminguid nagu ordineeritud vaimulikud, vaid rõhutab iga uskliku kutsumust ja vastutust kirikuseltskonnas.

Mida tähendab universaalne preesterlus?

Universaalne preesterlus rõhutab, et ristimine ühendab inimest Kristusega nii, et iga ristitu on kutsutud osalema Jumala teenimises. See hõlmab:

  • otseteed Jumala juurde ilma vahendajata,
  • kohustuse teenida oma kogukonda ja tunnistada evangeeliumi igapäevaelus.

Erinevad kristlikud tõlgendused

Protestandid rõhutavad universaalse preesterluse õpetust kõige tugevamalt. Nad usuvad, et iga ristitud usklik võib rääkida Jumalaga otse ja et instrumendi "preester" roll ei muuda inimese suhet Jumalaga. Samas on protestantlikus maailmas palju nüansse:

  • Luterlik traditsioon tunnistab universaalset preesterlust, kuid säilitab ka ametliku vaimulikkonna (ordineeritud pastorid), kes täidavad liturgilisi ja sakramentaalseid funktsioone.
  • Reformatsiooni pärandis (nt kalvinistlikud ja presbüteriaalsed kirikud) rõhutatakse kiriku kogukondlikku juhtimist (vanemate ja õpetajate kaudu) ning pühakirja autoriteeti, kuid iga usklik on kutsutud teenima.
  • Mõned vabausu- ja baptistikogukonnad viivad universaalse preesterluse ideed praktiliselt nii kaugele, et koguduse teenimise ja juhtimise osad võivad jaguneda laialt liikmete vahel.

Rooma-katoliku ja õigeusu vaade

Rooma-katoliiklased ja enamik Idaõigeusu traditsioone eristavad universaalset (ühist) preesterlust ning ministeriaalset (ordineeritud) preesterlust. See tähendab:

  • ristitud jagavad "ühist preesterlust" — nad on kutsutud palveks ja heateoks;
  • ordineeritud mehed (preesterid, diakonid, piiskopid) kannavad "ministeriaalset preesterlust", mille eesmärk on teenida sakramente ning esindada kirikut liturgiliselt ja õpetuslikult.

Selle seisukoha selgeks sõnastamiseks andis Paavst Paulus VI 1964. aastal välja paavsti bulla Lumen Gentium, kus kirjeldati pärast Teist Vatikani kirikukogu roomakatoliku kiriku arusaama preesterlusest. Seal oli öeldud:

Issand Kristus, inimeste seast võetud ülempreester, tegi uue rahva "Jumala Isa kuningriigiks ja preestriteks." Ristitud on uuestisünni ja Püha Vaimu võidmise läbi pühitsetud (..) pühaks preesterluseks, et nad kõigi nende tegude kaudu, mis on kristlasest inimese omad, ohverdaksid vaimulikke ohvreid ja kuulutaksid Tema väge, kes on neid kutsunud pimedusest oma imelisse valgusesse.

Kirik selgitab, et see "ühine preesterlus" ei kõrvalda vajadust erilise ordineerimise ja sakramentide järele, mida vaid ametlikud vaimulikud võivad jagada (nt Euharistia juhtimine, patte andestamine teatud traditsioonides).

Piibellik alus

Õpetus toetub mitmele piiblitekstile, eriti Uue Testamendi kirjetele, mis rõhutavad ristitu osa Jumala rahvana. Tuntuimad viited on:

  • 1. Peetruse 2:9 — "teie olete valitud sugukond, kuninga preesterkond..."
  • Ilmutus 1:6 — "täpselt nii on Ta meid teinud kuningateks ja preestriteks..."

Need tekstid on tõlgendatud nii, et kristlased kui kogukond kannavad kutsumust Jumalat teenida — kuid täpne rakendus (kas ja kuidas see väljendub liturgias ja hierarhias) on konfessiooniti erinev.

Praktilised tagajärjed koguduse elule

  • õiguslikud ja organisatoorsed vormid varieeruvad: mõnes kirikus on ametlik hierarhia, teises suureneb liikmete aktiivne osalus;
  • õpetus mõjutab arusaama armulauast, pihist ja teistest sakramentidest — kas nende jagamine nõuab alati ordineeritud vaimulikku;
  • kõnealus on sageli ka küsimus naiste ordineerimisest: mõned protestantlikud konfessioonid ordineerivad naisi, paljud traditsioonilised kirikud (nt roomakatoliku ja enamik õigeusu) ei ordineeri naisi preestriteks; siin viitab originaaltekst sooküsimusele.

Kaasaegsed arutelud ja ökumeenilised aspektid

Tänapäeval jätkuvad dialoogid eri konfessioonide vahel, kus arutatakse universaalse preesterluse ja ministeriaalse preesterluse suhet. Ökumeenilised läbirääkimised püüavad leida tasakaalu, mis austab konfessioonide traditsioone, aga soodustab koostööd ja ühist tunnistust maailmas.

Kokkuvõte

Universaalne preesterlus tähendab, et ristitud usklikul on kutsumus ja õigus osaleda Jumala teenimises ning koguduse ülesehitamises. Tõlgendused ja praktiline rakendamine sõltuvad traditsioonist: protestantlikus mõttes rõhutatakse isiklikku ligipääsu ja laialdasemat osalust, roomakatoliku ja õigeusu vaates eristatakse aga ühist preesterlust ning eraldist ministeriaalset preesterlust, mille kaudu jagatakse teatud sakramentaalseid ja liturgilisi ülesandeid.