Universaalne preesterlus (doktriin): tähendus ja tõlgendused kristluses
Kristluses on mõiste "universaalne preesterlus" (inglise keeles "priesthood of all believers") seotud ideega, et kristlased kui ristitud inimesed jagavad teatud viisil "preestri" rolli: neil on otsene ligipääs Jumalale, nad saavad tuua ohvreid (k.a. palveid ja kiitust), teenida kogudust ja osaleda usu jagamises. See ei tähenda automaatselt, et kõik teevad liturgiliselt samu toiminguid nagu ordineeritud vaimulikud, vaid rõhutab iga uskliku kutsumust ja vastutust kirikuseltskonnas.
Mida tähendab universaalne preesterlus?
Universaalne preesterlus rõhutab, et ristimine ühendab inimest Kristusega nii, et iga ristitu on kutsutud osalema Jumala teenimises. See hõlmab:
- otseteed Jumala juurde ilma vahendajata,
- kohustuse teenida oma kogukonda ja tunnistada evangeeliumi igapäevaelus.
Erinevad kristlikud tõlgendused
Protestandid rõhutavad universaalse preesterluse õpetust kõige tugevamalt. Nad usuvad, et iga ristitud usklik võib rääkida Jumalaga otse ja et instrumendi "preester" roll ei muuda inimese suhet Jumalaga. Samas on protestantlikus maailmas palju nüansse:
- Luterlik traditsioon tunnistab universaalset preesterlust, kuid säilitab ka ametliku vaimulikkonna (ordineeritud pastorid), kes täidavad liturgilisi ja sakramentaalseid funktsioone.
- Reformatsiooni pärandis (nt kalvinistlikud ja presbüteriaalsed kirikud) rõhutatakse kiriku kogukondlikku juhtimist (vanemate ja õpetajate kaudu) ning pühakirja autoriteeti, kuid iga usklik on kutsutud teenima.
- Mõned vabausu- ja baptistikogukonnad viivad universaalse preesterluse ideed praktiliselt nii kaugele, et koguduse teenimise ja juhtimise osad võivad jaguneda laialt liikmete vahel.
Rooma-katoliku ja õigeusu vaade
Rooma-katoliiklased ja enamik Idaõigeusu traditsioone eristavad universaalset (ühist) preesterlust ning ministeriaalset (ordineeritud) preesterlust. See tähendab:
- ristitud jagavad "ühist preesterlust" — nad on kutsutud palveks ja heateoks;
- ordineeritud mehed (preesterid, diakonid, piiskopid) kannavad "ministeriaalset preesterlust", mille eesmärk on teenida sakramente ning esindada kirikut liturgiliselt ja õpetuslikult.
Selle seisukoha selgeks sõnastamiseks andis Paavst Paulus VI 1964. aastal välja paavsti bulla Lumen Gentium, kus kirjeldati pärast Teist Vatikani kirikukogu roomakatoliku kiriku arusaama preesterlusest. Seal oli öeldud:
Issand Kristus, inimeste seast võetud ülempreester, tegi uue rahva "Jumala Isa kuningriigiks ja preestriteks." Ristitud on uuestisünni ja Püha Vaimu võidmise läbi pühitsetud (..) pühaks preesterluseks, et nad kõigi nende tegude kaudu, mis on kristlasest inimese omad, ohverdaksid vaimulikke ohvreid ja kuulutaksid Tema väge, kes on neid kutsunud pimedusest oma imelisse valgusesse.
Kirik selgitab, et see "ühine preesterlus" ei kõrvalda vajadust erilise ordineerimise ja sakramentide järele, mida vaid ametlikud vaimulikud võivad jagada (nt Euharistia juhtimine, patte andestamine teatud traditsioonides).
Piibellik alus
Õpetus toetub mitmele piiblitekstile, eriti Uue Testamendi kirjetele, mis rõhutavad ristitu osa Jumala rahvana. Tuntuimad viited on:
- 1. Peetruse 2:9 — "teie olete valitud sugukond, kuninga preesterkond..."
- Ilmutus 1:6 — "täpselt nii on Ta meid teinud kuningateks ja preestriteks..."
Need tekstid on tõlgendatud nii, et kristlased kui kogukond kannavad kutsumust Jumalat teenida — kuid täpne rakendus (kas ja kuidas see väljendub liturgias ja hierarhias) on konfessiooniti erinev.
Praktilised tagajärjed koguduse elule
- õiguslikud ja organisatoorsed vormid varieeruvad: mõnes kirikus on ametlik hierarhia, teises suureneb liikmete aktiivne osalus;
- õpetus mõjutab arusaama armulauast, pihist ja teistest sakramentidest — kas nende jagamine nõuab alati ordineeritud vaimulikku;
- kõnealus on sageli ka küsimus naiste ordineerimisest: mõned protestantlikud konfessioonid ordineerivad naisi, paljud traditsioonilised kirikud (nt roomakatoliku ja enamik õigeusu) ei ordineeri naisi preestriteks; siin viitab originaaltekst sooküsimusele.
Kaasaegsed arutelud ja ökumeenilised aspektid
Tänapäeval jätkuvad dialoogid eri konfessioonide vahel, kus arutatakse universaalse preesterluse ja ministeriaalse preesterluse suhet. Ökumeenilised läbirääkimised püüavad leida tasakaalu, mis austab konfessioonide traditsioone, aga soodustab koostööd ja ühist tunnistust maailmas.
Kokkuvõte
Universaalne preesterlus tähendab, et ristitud usklikul on kutsumus ja õigus osaleda Jumala teenimises ning koguduse ülesehitamises. Tõlgendused ja praktiline rakendamine sõltuvad traditsioonist: protestantlikus mõttes rõhutatakse isiklikku ligipääsu ja laialdasemat osalust, roomakatoliku ja õigeusu vaates eristatakse aga ühist preesterlust ning eraldist ministeriaalset preesterlust, mille kaudu jagatakse teatud sakramentaalseid ja liturgilisi ülesandeid.
Ajalugu
Esimene inimene, kes sellest rääkis, oli Martin Luther. Luther ei kasutanud täpset väljendit "kõigi usklike preesterlus". Ta ütleb oma 1520. aasta teoses "Saksa rahva kristlikule aadlile", et kristluses on üldine preesterlus. Selles tekstis lükkab ta tagasi ka keskaegse seisukoha, et kristlased peavad praeguses elus jagunema kahte klassi: "vaimulikud" ja "ilmalikud". Ta esitas õpetuse, et kõik ristitud kristlased on Jumala ees "preestrid" ja "vaimulikud":
See, et paavst või piiskop (..) riietub teisiti kui ilmik, võib teha silmakirjatsejast või ebajumalaid õlitavast ikoonist, kuid see ei tee mingil juhul kristlasest või vaimsest inimesest. Tegelikult oleme me kõik ristimise kaudu pühitsetud preestrid, nagu ütleb püha Peetrus 1. Peetruse 2[:9]: "Te olete kuninglik preesterlus ja preesterlik kuningriik" ja Ilmutus [5:10]: "Sinu vere kaudu oled sa meid teinud preestriteks ja kuningateks".
Kaks kuud hiljem kirjutas Luther oma teoses "Kiriku babüloonia vangistusest" (1520):
Kuidas siis, kui nad on sunnitud tunnistama, et me kõik oleme võrdselt preestrid, nii palju kui meid on ristitud, ja nii me tõesti oleme; samas kui neile on pandud ainult ministeerium (ministerium Predigtamt) ja meie poolt nõusolek (nostro consensu)? Kui nad seda tunnistaksid, siis teaksid nad, et neil ei ole õigust teostada võimu meie üle (ius imperii, selles, mis ei ole neile usaldatud), välja arvatud niivõrd, kuivõrd me oleme seda neile andnud, sest nii öeldakse 1. Peetruse 2. peatükis: "Te olete valitud sugu, kuninglik preesterlus, preesterlik kuningriik". Sel viisil oleme me kõik preestrid, nii paljud meist kui ka kristlased. On tõepoolest preestreid, keda me nimetame vaimulikeks. Nad on meie hulgast valitud ja kes teevad kõike meie nimel. See on preesterlus, mis ei ole midagi muud kui teenistus. Nii 1. Korintlastele 4:1: "Keegi ei peaks meid pidama millekski muuks kui Kristuse teenijateks ja Jumala saladuste jagajateks".
Piiblilõik, mida peetakse selle usu aluseks, on Peetruse esimese kirja 2:9:
Aga teie ei ole sellised, sest te olete valitud rahvas. Te olete kuninglikud preestrid, püha rahvas, Jumala omand. Selle tulemusena saate te teistele näidata Jumala headust, sest ta kutsus teid pimedusest oma imelisse valgusesse.
Küsimused ja vastused
K: Kes saab protestantluses preestriks?
V: Protestandid usuvad, et preestriks võib saada iga ristitud usklik, kuigi konfessioonid võivad sooküsimuses erineda.
K: Millist terminit kasutatakse protestantluses ordineerimata preestrite kohta?
V: Protestantluses nimetatakse ordineerimata preestreid üldiselt "jutlustajateks", kusjuures terminit "pastor" võib kasutada vaheldumisi.
K: Kes võib saada preestriks rooma-katoliikluses?
V: Rooma-katoliikluses võivad preestriks saada ainult meessoost usklikud.
K: Millist koolitust peavad roomakatoliku preestrid saama?
V: Roomakatoliku preestrid peavad saama eriväljaõppe, sest nad tegutsevad Jumala ja Tema rahva vahel.
K: Millal andis paavst Paulus VI välja paavsti bulla Lumen Gentium?
V: Paavst Paulus VI andis paavsti bulla Lumen Gentium välja 1964. aastal.
K: Mida ütles paavst Paulus VI Lumen Gentiumis?
V: Lumen gentiumis väitis paavst Paul VI, et Kristus tegi uue rahva "Jumala Isa kuningriigiks ja preestriteks" ning et ristimise ja Püha Vaimu võidmise kaudu pühitsetakse ristitud inimesed pühaks preesterluseks, et nad saaksid tuua vaimulikke ohvreid ja kuulutada Tema väge, kes on neid kutsunud pimedusest oma imelisse valgusesse.
