Sekulaarsus (ilmalikkus): mis see on ja kuidas see riike mõjutab

Sekulaarsus (ilmalikkus) selgitatud: mis see on, kuidas see erinevates riikides mõjutab seadusi, poliitikat ja ühiskonda ning miks see kaasaegses maailmas oluline on.

Sekulaarsus, mida nimetatakse ka ilmalikkuseks, on põhimõte, mille järgi avalik võim ja institutsioonid tegutsevad ilma otsese usulise juhenduseta või kiriku kontrollita. See tähendab tavaliselt, et riigi poliitika, seadused ja haridussüsteem ei põhine ühegi religiooni õpetustel ning riik ei propageeri ega toeta ametlikult ühtki usku. Sekulaarsus ei tähenda tingimata ateismi—see on pigem riigi neutraalsus religiooni suhtes ja usuõiguste kaitse kõigile kodanikele.

Erinevad mudelid ja näited

Sekulaarsuse praksis on maailmas mitmekesine. Mõnes riigis on olemas riiklik religioon, mille puhul valitsus järgib või seab esikohale teatud usulise traditsiooni. Sellised näited on näiteks Pakistan, Ühendkuningriik, Kreeka, Iraan või Saudi Araabia — nende riikide puhul mängib religioon avalikus elus erineval määral rolli.

Teisest küljest on riigid, kus kehtivad seadused, mille kohaselt peavad religioon ja valitsus jääma lahus. Sellist lahususe mudelit on rakendatud näiteks Indias, Lõuna-Aafrikas ja Ameerika Ühendriikides. Samuti kasutatakse mõnes Euroopa riigis teravamat neutraalsuse ehk laïcité mudelit (nt Prantsusmaa), kus riik piirab avalikus ruumis usumaske ja rituaalseid sümboleid rohkem kui teistes mudelites.

Teokraatias on religiooni preestrid või usulised juhid otseses poliitilises võimus: religioossed normid määravad seadusi ja riigikorraldust ning ilmalikku võimu on vähe või puudub täielikult.

Peamised tüübid

• Erinevus ja lahusus — selge eraldatus usu ja riigi vahel (nt USA-l on põhiseaduslikud printsiibid, mis takistavad ametlikku riigi ja kiriku liitu).
• Neutraalsus — riik ei toeta ega hirmuta ühtegi usku, püüab tagada kõigi usuvabaduse (paljud demokraatiad).
• Laïcité — tugev avaliku sfääri neutraalsus, mis võib piirata religioosseid sümboleid ja avalikke rituaale (nt Prantsusmaa).
• Religilisel alusel põhinev riik — riiklikud seadused ja institutsioonid on tugevalt mõjutatud või otseselt juhitud ühest religioonist (nt teokraatiad).

Seadus ja poliitika

Paljudes riikides on õiguslik raamistik, mis määratleb religiooni ja riigi suhteid: põhiseadused, kirikuseadused ja kohtupraktika. Sellised seadused võivad reguleerida näiteks usuvabadust, religiooniõpetust koolides, usuliste ühenduste rahastamist ja avalike ürituste kord.

Sekulaarsuse eesmärk on tihti kaitsta vähemuste usuvabadust ning vältida ühte domineeriva religiooni privileegide andmist. Samas võivad seadused olla erinevalt tõlgendatavad ning rakendamisel esineda erisusi — näiteks kuidas käsitletakse religioosseid riideid, palveid tööajal või religioosseid nõudmisi avalikus teenistuses.

Mõju ühiskonnale

• Usuvabadus ja õigused: sekulaarsus aitab tagada, et kõik kodanikud saavad uskuda või mitte uskuda vastavalt oma veendumustele ilma riigi surveta.
• Haridus: sekulaarne haridus püüab pakkuda teaduspõhist ja neutraalset õppekava, kuigi küsimusi tekitavad usuteemalised kursused ja koolides toimuv rituaalne praktika.
• Avalik ruum ja kultuur: sekulaarsus mõjutab, millised religioossed sümbolid ja tavad on lubatud või keelatud avalikes institutsioonides.
• Sotsiaalne sidusus: neutraalse riigi malli pooldajad väidavad, et see soodustab ühiskondlikku kokkulepet ja vähendab usupõhiseid pingeid.

Väljakutsed ja arutelud

Sekulaarsuse rakendamine tekitab sageli poliitilisi ja sotsiaalseid vaidlusi. Mõned olulisemad teemad:

• Tõlgenduse erinevused: mis on neutraalsus? Kas riik peab olema lihtsalt erapooletu või peab ta aktiivselt piirama usulisi väljendusi avalikus ruumis?
• Mitmekultuursus ja migratsioon: uute usurühmade tulek paneb proovile olemasolevad reeglid ja kohanemisvõime.
• Diskrimineerimine vs usupraktika: kuidas ühildada võrdõiguslikkus religioossete tõekspidamistega (nt töökohtades, koolides või teenistuses)?
• Poliitiline kasutus: sekulaarsust kasutatakse mõnikord poliitiliselt, et marginaliseerida teatud gruppe või vastupidi, religiooni taas poliitikasse kaasamiseks.

Praktilised näited

Riiklikud mudelid erinevad: mõnes riigis on riiklikult tunnustatud usutalitused või kultusmaksu süsteem, teistes makstakse usuorganisatsioonidele toetust või lubatakse religioonil osaleda avaliku teenuse loomises. Näiteks India püüab olla formaalselt sekulaarne kuid säilitab erilisi poliitilisi erisusi; Ameerika Ühendriigid rõhutavad põhiseaduslikku lahusust; Kreeka ja Ühendkuningriik omavad traditsioonilisemat seost kiriku ja riigi vahel; Iraan ja Saudi Araabia on näited riikidest, kus religioon mõjutab tugevalt seadusandlust ja avalikku elu.

Lõppsõna

Sekulaarsus on mitmetahuline ja muutuv kontseptsioon, mille rakendamine sõltub ajaloolistest, kultuurilistest ja poliitilistest tingimustest. Põhiidee on siiski sama: tagada, et riik ei sundiks kodanikke ühest religioonist tulenevate normide alusel, vaid kaitseks kõigi inimeste õigust uskuda, mitte uskuda või järgida valitud maailmavaadet.

Otsing