Islami usust taganemine (araabia keeles tavaliselt „ridda”) tähendab seda, et islami järgija loob või püüab muuta oma varasemat usku. Tavapärases teoloogilises ja õiguslikus käsitluses eristatakse mitut olulist asjaolu, mida arvestatakse, kui hinnatakse, kas tegemist on usust taganemisega:

  • Islami järgija peab olema täiskasvanud; reeglid ei kehti tavaliselt laste kohta.
  • Isikul peab olema terve mõistus: hullud või vaimselt mitteteadlikud isikud ei kuulu tavaliselt usust taganemise aluseks oleva vastutuse alla.
  • Tegevus peab olema vabatahtlik — inimesed, keda sunnitakse „uskuma” või kes usuvad mingil muul survetel, ei loeta tavaliselt usust taganenuks, ja sundimine uskuma ei tähista usust taganemist.

Mõistete erinevus ja klassifikatsioon

Traditsiooniliselt eristatakse «suurt» ja «väikest» usulahkumist — mõnikord viidatakse sellele kui kahjulikule ja vähemkahjulikule taganemisele. Suuremate rikkumiste hulka on arvestatud otsene avalik reetmine usust või selge üleastumine, mis seati ajalooliselt ohtu kogukonna turvalisusele; väiksemad juhtumid võidi käsitleda pigem perekondlikult või moraalselt laastavamatena, kuid ilma avaliku karistuseta.

Koraan ja selle tekstide tõlgendused

Koraanis ei ole selget salmi, mis käsuks rünnata või hukata usust taganenud isikut selles maailmas. Samas on mitmed salmid, mida juristid ja tõlgendajad on ajalooliselt kasutanud arutelude aluseks. Näiteks jurist al-Shafi'i ja hilisem traditsioon on tõlgendanud Koraani salme (sh 2:217) nii, et need annaksid alust karmimatele karistustele. Teisest küljest rõhutavad teised koraani kohad usuvabadust ja ütlevad, et usku ei tohi inimesi sundida, mida on mõnedes tõlgendustes tõlgendatud kui piirangut maailmalikule sunnile.

Šariaat ja klassikaline õiguskäsitus

Ajaloolises islami õiguspraktikas on levinud tõlgendus, mille kohaselt võib usust taganemine kanda tõsiseid karistusi. Paljud klassikalised juristid on pidanud usust taganemist pattuks ning tõlgendanud sellel põhinevalt ka rangemaid sanktsioone. Sellest tulenevalt on traditsiooniliselt kujunenud ka arusaam, et Šariaat eeldab usulahkumise karistamist — sealhulgas ka surmaga, kuid Koraanis endas otsest Maailma-surnud karistust ei ole sätestatud.

Tõlgenduste mitmekesisus ja kaasaegne debat

Tänapäeval ei ole islami maailmas üksmeelt. Mõned juristid ja usuteadlased on väitnud või välja andnud fatwas'e, et usuvahetus ei ole karistatav või on karistatav vaid väga piiratud olukordades (näiteks kui usulahkumine kaasneb riikliku reetmisega). Mõned konfessioonid ja kogukonnad, näiteks šiiitlikud ismailiidid, lükkavad usust taganemise eest surmanuhtluse täielikult tagasi.

Samuti on oluline eristada religioosset usulahkumist ja poliitilist reetmist. Ajaloolises kontekstis võidi mõnel juhul käsitleda avalikku usulahkumist kui riigi- või kogukonna julgeolekuohtu, mis mõjutas klassikaliste õiguslike sanktsioonide põhjendusi. Ka protseduurilised küsimused — näiteks süü tõendamine, tunnistajate roll ja võimalus meeleparanduseks — mängisid traditsioonis suurt osa.

Rahvusvaheline ja inimõiguste perspektiiv

Tänapäeva globaalne inimõiguste raamistik rõhutab usuvabadust ning igaühe õigust valida või muuta oma usk ilma karistuse või tagakiusamiseta. Selle tõttu on paljud kaasaegsed usuteadlased, juristid ja aktivistid rõhutanud vajadust uuesti hinnata klassikalisi karistusi ning otsida lahendusi, mis ühilduvad inimõiguste põhimõtetega. Samal ajal jääb islami sees alles lai spekter seisukohti — alates konservatiivsetest kuni reformipoolsete tõlgendusteni.

Kokkuvõte

Usust taganemise teema islamis on keeruline ja mitmetahuline. Kuigi paljud traditsioonilised tõlgendused on pidanud seda pattuks ning on ette näinud ranged karistused, ei ole Koraanis üheselt sätestatud maine karistus, ning kaasaegsed tõlgendused ja usuliikumised varieeruvad suurel määral. Olulised kriteeriumid, mida arvestatakse, on täisealisus, vaimne võimekus ja teguviisi vabatahtlikkus. Tänapäeval peetakse laialdaselt vajalikuks vaidlustada ja uuesti tõlgendada ajaloolisi õigusnorme, arvestades inimõigusi, konteksti ja ühiskondlikke muutusi.