Šariaat

Sõna tähendus ja päritolu

Erinevate religioonide inimesed, kes räägivad araabia keelt, kasutavad sõna sharīʿah, et kirjeldada religioosset traditsiooni, mis pärineb prohvetite õpetustest. Lähis-Ida kristlased ja juudid on seda kasutanud oma religiooni kirjeldamiseks. Paljude moslemite jaoks tähendab sõna "šariaat" lihtsalt "õiglust". Nad ütlevad, et mis tahes seadus on šariaadiga kooskõlas, kui see aitab ehitada õiglasemat ja jõukamat ühiskonda.

Enamik moslemeid arvab, et šariaati peaksid tõlgendama islamiõiguse eksperdid. Araabia keeles viitab sõna sharīʿah Jumala ilmutusele, mis ei muutu. Seevastu käitumisreegleid, mille on loonud õpetlased, kui nad püüavad Jumala ilmutust mõista, nimetatakse fiqhiks. Need reeglid võivad muutuda ja islami õpetlased on nende osas sageli eriarvamusel.

Teadlased ei ole ühel meelel sõna "šariaat" päritolu osas. Mõned ütlevad, et "šariaat" pärineb vanast araabia sõnast, mis tähendab "järgitavat teed". See muudaks selle sarnaseks halakha (tee, mida tuleb järgida), mis on heebrea keeles juudi õiguse kohta käiv sõna. Teised teadlased arvavad, et sõna "šaria" tähendas algselt "tee veekogu juurde". Nad ütlevad, et tee teadmine veekausini võis päästa inimese elu kuivades kõrbetes, kus paljud araablased elasid iidsetel aegadel, ja seepärast on see sõna hakanud viitama Jumala juhatusele inimesele.

Klassikaline seadus

Klassikaline õigusteooria

Islami esimeste sajandite jooksul elanud islami õpetlased töötasid välja erinevaid meetodeid šariaadi tõlgendamiseks. Enamik neist jõudis kokkuleppele, et šariaadi reeglid tuleks tuletada järgmistest peamistest allikatest:

1. Koraan, mille moslemid usuvad, et Jumal ilmutas Muhammedile ingel Gabrieli (Jibril) kaudu.
2. Muhamedi teod ja sõnad, mida nimetatakse sunnaks ja mis on säilinud hadithideks nimetatud kogudes.
3. Konsensus, kui õiguseksperdid on ühes õigusküsimuses ühel meelel.
4. qiyās ehk õiguslik arutluskäik analoogia abil

Koraanist ja hadithidest šariaadi reeglite tuletamise protsessi nimetatakse ijtihadiks. Šariaadi reeglid liigitavad tegevused ühte järgmistest kategooriatest:

• Fard (tegevus, mida tuleb teha)
• Mustahabb (soovitatav tegevus)
• Mubah (tegevus, mis on lubatud)
• Makruh (tegevus, mis on põlatud)
• Haram (keelatud tegevus)

Islami šariaati peetakse Jumala ilmutatud seaduseks, mida ei saa muuta. Teisest küljest on selle tõlgendamine, mida nimetatakse fiqhiks, õigusõpetajate töö, kelle õiguslikud arvamused on sageli erinevad. Mõned šariaadi osad on sarnased sellega, mida inimesed läänes nimetavad "seaduseks", samas kui teisi osi mõistetakse paremini kui reegleid, mis käsitlevad elu elamist vastavalt Jumala tahtele.

Islamis on mitmeid õiguslikke koolkondi, millest kõige olulisemad on sunniitliku islami Hanafi, Maliki, Shafi'i ja Hanbali koolkonnad ning šiiitliku islami Ja'fari koolkond.

Šariaadi harud

Šariaadi jaotusi nimetatakse araabia keeles "filiaalideks" (furu). Peamised harud on ibadat (rituaalid või jumalateenistused) ja mu'amalat (inimeste omavaheline suhtlemine või sotsiaalsed suhted). Need harud jagunevad paljudeks väiksemateks harudeks, millest mõned on loetletud allpool:

1. Jumalateenistused ehk al-ibadat, mida nimetatakse islami 5 sambaks: usu kinnitamine, palve, paastumine, heategevus ja palverännak.
2. Inimeste suhtlemine ehk al-mu'amalat, mis hõlmab:
1. Finantstehingud
2. Sihtkapitalid
3. Pärimisseadused
4. Abielu, lahutus ja lapse hooldusõigus
5. Toidud ja joogid (sh rituaalne tapmine ja jahipidamine)
6. Karistused
7. Sõjapidamine ja rahu
8. Kohtuküsimused (sealhulgas tunnistajad ja tõendusmaterjalid)

Jumalateenistused

Islami viis sammast on järgmised:

1. Kinnitus (Shahadah): Muhammad on tema sõnumitooja.
2. Palve (Salah): viis korda päevas.
3. Paastumine (Sawm ramadaani ajal)
4. Heategevus (Zakat)
5. Palverännak Mekasse (Hajj)

On kaks festivali, mida peetakse Sunna.

1. Eid ul-Fitr
2. Eid ul-Adha

Nende festivalide ajal kasutatakse mõningaid erilisi rituaale:

• Sadaqah (heategevus) enne Eid ul-Fitri palvet.
• Palve ja jutlus Eid-päeval.
• Takbirs (Jumala ülistamine) pärast iga palve Tashriq'i päevadel (vt joonealune märkus).
• Tashriq'i päevadel pärast Eid ul-Adha palvet veatu, neljajalgse, sobivas vanuses karjatatava looma ohverdamine. Loomi ei tohi raisata; selle liha tuleb ära tarbida.

Toitumisalased seadused

Islami seadustes on loetletud ainult mõned konkreetsed toidud ja joogid, mis ei ole lubatud.

1. Sealiha, veri ja rüvetatud liha ei ole lubatud. Samuti ei tohi inimesed süüa loomi, mis on tapetud kellegi teise kui Allahi nimel.
2. Mürgised ained (nagu alkohoolsed joogid ja narkootikumid) on üldiselt keelatud.

Kuigi islami seadus keelab juba surnud liha, ei kehti see kala ja jaanitsa kohta. Samuti keelab hadith-kirjandus loomad, kellel on teravad hambad, linnud, kelle jalgades on küünised ja küünised, taltsutatud eeslid ja mis tahes tükid, mis on lõigatud elusast loomast.

Ohverdus

Islamis on mõned konkreetsed eeskirjad loomade tapmise kohta.

1. Loom tuleb tappa kõige humaansemal viisil: kiirelt kurku läbi lõigates.
2. Loom ei tohi olla haige.
3. Loom ei tohi olla kokku puutunud väljaheidete, usside ega muude lisanditega.
4. Kogu veri peab enne pakendamist loomast välja voolama.

Perekonnaelu

• Moslemi naine võib abielluda ainult moslemi mehega ja moslemi mees võib abielluda ainult moslemi või Ahl al-Kitābiga. Ta ei saa abielluda ateisti, agnostiku või polüteistiga.
• Alaealise moslemitüdruku isa või eestkostja vajab tema nõusolekut, kui ta abiellub. Ja peaks abielluma alles siis, kui ta on täisealine.
• Abielu on leping, mis nõuab, et mees maksaks või lubaks maksta osa pulmadest ja varustusest, mida naine vajab. Seda nimetatakse Mahriks või Meheriks.
• Moslemi mees võib abielluda korraga kuni nelja naisega, kuigi Koraanis on rõhutatud, et see on luba, mitte reegel. Koraanis on öeldud, et abielluda ühega on kõige parem, kui kardate, et te ei suuda oma naiste ja vastavate perekondade vahel õiglust teha. See tähendab, et ta peab suutma iga naist ja tema lapsi majutada eri majas, ta ei tohiks eelistada üht naist teisele.
• Naissoost pärija pärib poole sellest, mida pärib meessoost pärija. Mõte on selles, et islam paneb vastutuse perekonna teenimise ja kulutuste eest mehe peale. Kõik naise teenitud varad on rangelt tema enda tarbeks. Samuti pärib naine nii oma lähiperekonnalt kui ka abikaasa vahendusel oma sugulastelt.

Kuritegevus ja karistus

Šariaat tunnistab kolme liiki kuritegusid:

1. Koraanis mainitud rikkumised (hudud), mida peetakse "Jumala nõuete" rikkumiseks ja millel on fikseeritud karistused.
2. Isikuvastased süüteod (mõrv ja vigastamine), mis nõuavad kuriteoga sarnast karistust (qisas) või hüvitise maksmist (diya).
3. Muud keelatud käitumisviisid, mille puhul moslemi kohtunik kasutab oma otsustusõigust (ta'zir ja siyasa).

Kuigi on mõningaid erimeelsusi selles osas, millised kuriteod on hudud-kuriteod, kuuluvad nende hulka tavaliselt vargus, röövimine maanteel, zina (seks keelatud partneriga), vale süüdistus zina's ja alkoholi tarvitamine. Nende kuritegude eest ette nähtud karistused ulatuvad 80 piitsahoobist kuni surmani. Siiski töötasid klassikalised juristid välja väga ranged reeglid, mis piiravad, millal neid karistusi võib kohaldada, nii et paljudel juhtudel muutus nende reeglite alusel kellegi süüdimõistmine peaaegu võimatuks. Näiteks peab olema neli täiskasvanud meessoost moslemi tunnistajat hudud-kuriteo või neli korda korratava ülestunnistuse juures, enne kui kedagi saab karistada. Kui kurjategijat ei saanud hudud-kuriteos süüdi mõista, võis ta siiski saada tazir-karistuse.

Mõrv, kehavigastused ja varaline kahju - tahtlik või tahtmatu - loetakse šariaadiõiguse kohaselt tsiviilvaidluseks. Ohvrile, ohvri pärija(te)le või eestkostjale antakse võimalus kas andestada kurjategijale, nõuda Qisas't (võrdset kättemaksu) või leppida hüvitise (Diyya) maksmisega. Šariaadi kohaselt on ohvri või ohvri perekonna poolt saadav Diyya hüvitis sularahas.

Usust taganemise eest karistatakse surmaga, välja arvatud juhul, kui usust tagane on nõus islami juurde tagasi pöörduma.

Klassikaline õigussüsteem

Muftis

Islami kuldajal tõlgendasid šariaati islami õiguse eksperdid (muftid), kellest enamik olid sõltumatud usuteadlased. Igaüks võis neilt küsida küsimusi õiguse kohta ja neilt oodati tasuta vastust. Nende õiguslikke arvamusi nimetati fatwas'iks.

Qadi kohtud

Perekondlikke või finantsküsimusi puudutavate kohtuvaidluste korral arutati neid kohtus, mida juhtis qadi (kohtunik). Neil kohtunikel oli samuti juriidiline haridus ja nad määrati oma ametikohale valitseja poolt. Lihtasjades langetasid qadid otsuse, mis põhines nende endi teadmistel šariaadist. Keerulisematel juhtudel väljendasid nad juhtumi üksikasju üldiselt ja küsisid mufti õiguslikku arvamust.

Mazalimi kohtud

Kriminaalasju menetleti tavaliselt maẓālim kohtutes. Neid kohtuid kontrollis valitseja nõukogu. Mazalimi kohtud pidid järgima "šariaadi vaimu". Nendes kohtutes viibisid kadid ja muftid, et tagada, et kohtuotsused ei läheks selle vastuollu. Need kohtud ei järginud siiski tingimata seaduse kirja ja neil oli vähem õiguslikke piiranguid kui qadi kohtutel. Mazalimi kohtud menetlesid ka kaebusi riigiametnike vastu. Mazalim-kohtute eesmärk oli "õigeksmõistmine", mida ei saanud käsitleda qadi kohtute menetluste kaudu. Vähem tõsiste kuritegudega tegelesid sageli kohalikud politseinikud ja turuinspektorid vastavalt kohalikele tavadele, mis olid šariaadiga vaid nõrgalt seotud.

Mitte-moslemid

Islami võimu all elavatel mittemoslemi kogukondadel lubati järgida oma seadusi. Valitsus hoidis end nende sisemistest õigusküsimustest eemale, välja arvatud juhul, kui eri usku olevate inimeste vahel tekkis vaidlus. Selliseid juhtumeid lahendas kadi. Kui see juhtus, andsid šariaadi reeglid moslemitele mõningaid õiguslikke eeliseid mittemoslemite ees. Siiski võitsid mittemoslemid sageli kohtuasju moslemite ja isegi kõrgete valitsusametnike vastu, sest inimesed arvasid, et šariaat peegeldab jumalikku õigust, mis peaks kaitsma nõrku võimsate vastu.

Šariaat tänapäeva maailmas

Nüüdisaegsel ajastul sattus enamik moslemimaailma osadest Euroopa võimude mõju või kontrolli alla. See tõi kaasa suured muutused nende maade õigussüsteemides. Mõnel juhul oli see tingitud sellest, et moslemi valitsused soovisid oma riiki võimsamaks muuta ja võtsid Euroopa riike eeskujuks, milline peaks kaasaegne riik välja nägema. Teistel juhtudel oli põhjuseks see, et eurooplased, kes neid maid koloniseerisid, sundisid neid loobuma osadest islami seadustest ja järgima nende asemel Euroopa seadusi.

Varajased õiguslikud reformid

Tänapäeval asendati moslemimaailma karistusseadused laialdaselt Euroopa seadustest inspireeritud seadustikega. Ka kohtumenetlused ja õigusõpetus muudeti sarnaseks Euroopa tavadega. Enamiku moslemi enamusega riikide põhiseadustes on ühel või teisel viisil mainitud šariaati. Siiski säilitati šariaadi klassikalised reeglid peamiselt perekonnaseadustes. Varasematel aegadel tõlgendasid šariaati sõltumatud õpetlased, kes olid sageli omavahel eriarvamusel, ning kõik nende arvamused ei olnud kunagi ühes kohas kirja pandud. Nüüdisaegsel ajastul kontrollis seadusi valitsus. Erinevad riigid lõid oma õiguskoodeksid, kus seadused olid selgelt sõnastatud. Valitsused tahtsid, et perekonnaseadused sobiksid paremini tänapäeva maailma, kuid nad tahtsid siiski, et inimesed näeksid neid šariaadil põhinevate seadustena. Selleks otsustasid neid seadusi kirja pannud õpetlased valida reegleid erinevatest klassikalistes õigusraamatutes leiduvatest õigushinnangutest. Kui mõned nende valitud seadused ei olnud kooskõlas kehtivate ühiskondlike normidega, püüdsid nad seda probleemi lahendada, luues täiendavaid kohtumenetlusi. Näiteks kui mõnes riigis tundus, et perekonnaseadused kohtlevad naisi elanikkonna suhtes ebaõiglaselt, lõi valitsus menetlused, mis raskendasid meeste jaoks nende seaduste ebaõiglast ärakasutamist.

Hiljutised õiguslikud reformid

20. sajandi viimasel veerandil pettusid paljud moslemid kogu maailmas oma valitsustes. Need valitsused olid oma õigussüsteemis ja muudes küsimustes võtnud üle lääne moodi, kuid paljud inimesed pidasid nende tegevust rõhuvaks, korrumpeerunud ja ebaefektiivseks. Üha enam moslemeid hakkas arvama, et asjad paraneksid, kui nende valitsus pöörduks tagasi islami traditsioonide juurde. Nad hakkasid nõudma šariaadi taastamist ja konservatiivsed inimesed soovisid, et valitsus tegeleks kuritegevusega kõigi traditsiooniliste meetoditega, sealhulgas hudud-karistustega. Mõnes riigis lisas valitsus mõned klassikalise kriminaalõiguse elemendid õiguskoodeksisse. Kuid mõnes neist riikidest (näiteks Iraanis ja Sudaanis) on ülemkohus harva heaks kiitnud karmimad hudud-karistused, samas kui teistes riikides, mis võtsid vastu hududiseadused (näiteks Pakistanis ja Nigeerias), ei kiida ülemkohus neid kunagi heaks.

Mõnes riigis on progressiivsed moslemireformaatorid suutnud muuta riigi tõlgendusi šariaadi perekonnaseaduste kohta, et muuta need naiste suhtes õiglasemaks.

Saudi Araabia

Saudi Araabia on erandlik juhtum moslemimaailma õigusajaloos. Ta on alati jätkanud šariaadi kasutamist erinevates õigusvaldkondades ja ei ole kunagi oma seadusi kodifitseerinud. Tema kohtunikud on alati püüdnud järgida traditsioonilisi šariaadi reegleid kuritegude käsitlemisel ja nad määravad sageli karmid karistused, mis tekitavad rahvusvahelisi proteste. Need karistused ei ole aga tingimata šariaadiga ette nähtud. Saudi Araabia kohtunikud järgivad klassikalist põhimõtet, mille kohaselt tuleks võimaluse korral vältida hudud-karistusi, ning karistused, mida nad kohaldavad, on tavaliselt tazir-karistused, mis on jäetud nende enda otsustada. Saudi Araabiat kritiseeritakse sageli avalike hukkamiste eest ning nende sagedus on viimastel aastakümnetel suurenenud. Hukkamised muutusid sagedasemaks, sest valitsus ja kohtud otsustasid võidelda vägivaldsete kuritegude vastu, mis muutusid sagedasemaks 1970. aastatel, nagu juhtus ka USAs ja Hiinas.

Avalik meeleavaldus, kus nõutakse šariaadiseadust Maldiividel, september 2014

Seotud leheküljed

• Irth, farā'iḍ, või wasāyā
• Fatwa
• Zakat - oma varanduse osa maksmine heategevuseks