Šariaat (ka šariaat või islami õigus) on islami religioossete ja eetiliste põhimõtete kogu, mis juhib nii usulisi rituaale kui ka igapäevaseid suhteid ja õiguspraktikat. Araabiakeelne sõna sharīʿah (araabia keeles: شريعة) tähendab sõna-sõnalt „teed” või „rada” ning viitab traditsiooniliselt Jumala ilmutatud seadusele ja juhtpõhimõtetele.

Mida šariaat käsitleb

Klassikaline šariaat hõlmab laia valikut eluvaldkondi. Neid võib jagada lihtsustatult kaheks:

  • Ibadat — usulised kohustused ja rituaalid, näiteks palved, paast, zakat (annetamine) ja palverännak.
  • Muʿāmalāt — suhteid ja ühiskondlikke tegevusi reguleerivad reeglid: perekonnaõigus, pärimine, kaubandus, lepingud, kriminaalõigus ja sõjapidamisega seotud reeglid.

Allikad ja õigusmeetodid

Šariaadi interpretatsioonid tuginevad peamiselt järgnevatele allikatele:

  • Alimaterjalid: Koraanile tuginevad tekstid — islami peamine pühakiri.
  • Hadith: Hadithile (prohvet Muhamedi suulised ja kirjalikud ütlused ja tegevused) põhinevad kirjeldused ja tõlgendused.
  • Ijma (õiguslik konsensus) — usuliste autorite kokkulepe teatud küsimustes.
  • Qiyas (analoogia) — uute probleemide lahendamine, tuues paralleele Koraani ja hadithi juhtumitega.

Lisaks olemasolevatele tekstidele on välja kujunenud õigusteaduse põhimõtted (usul al-fiqh), mis määravad, kuidas allikaid tõlgendatakse ja millal kasutatakse üks või teine meetod.

Õiguskoolkonnad ja ajalooline areng

Varakult tekkisid erinevad õigustraditsioonid ehk madhhabid, mis erinevad meetodite ja rõhuasetuste poolest. Kõige tuntumad sunnivalikud koolkonnad on hanafi, maliki, shafi'i ja hanbali; šiiitlikus traditsioonis on oluliseks jaafari koolkond. Need koolkonnad on sajandite jooksul süsteemseks teooriaks arenenud ja mõjutanud nii õiguse rakendamist kui ka kohalikke kombeid.

Ajaloos on šariaat kujunenud koos islami ühiskondliku ja poliitilise arenguga — varajastest kalifaadidest läbi keskaja õigusteaduse küllusliku diskursuse kuni tänapäevaste riigivormide ja kodifikatsioonideni (näiteks Osmani impeeriumi Mecelle 19. sajandil). Kolonialismi ja modernsete rahvusriikide tekkega asendati või täiendati paljusid traditsioonilisi praktikaid riikliku seadusandlusega.

Tänapäevane rakendamine ja mitmekesisus

Tänapäeva moslemimaailmas ei ole ühtset šariaadi rakendust — eri riikides ja kogukondades kasutatakse šariaadi väga erineval viisil. Mõned olulised jooned:

  • Mõnes riigis (nt Saudi Araabia, Iraagi teatud osad, Sudaan ajas) on šariaadi elemendid osa riiklikust karistusõigusest või avalikust õigussüsteemist.
  • Paljudes riikides rakendatakse šariaadi peamiselt isiku- ja perekonnaõiguses (lahutused, pärimine, abielu küsimused), samal ajal kui kriminaalõigus ja majandusregulatsioonid põhinevad sekulaarsel seadusandlusel.
  • On ka riike, kus šariaadi leidub pigem kultuurilises ja religioosses praktikas ning see ei ole otseselt riigiõiguslikult kohustuslik.

Lisaks on oluline rõhutada, et moslemid ei ole ühel meelel selles, kuidas šariaati tänapäeval rakendada. On nii konservatiivseid kui ka reformimeelseid tõlgendusi ning ka liberaalsemaid lähenemisviise, mis püüavad ühendada islami põhimõtteid inimõiguste ja demokraatia standarditega.

Kriitika ja vaidlused

Šariaat ning selle tänapäevane rakendamine on tihti avaliku ja akadeemilise diskussiooni objektiks. Peamised vaidlused keskenduvad:

  • Inimõigused ja võrdõiguslikkus: naiste õigused, usuvabadus, karistusõiguse karmid sanktsioonid (hudud) ja vähemuste õigused.
  • Õiguse allikate tõlgendamine: kas allikaid tuleb tõlgendada ajaloolises kontekstis või rakendada sõna-sõnalt?
  • Riigi ja usu suhe: kuidas ühildada religioossed õigusnormid kaasaegse sekulaarse riigikorralduse ja rahvusvaheliste lepingutega?

Reformid ja tulevik

Paljud moslemimaailma juristid, aktivistid ja usukogukonnad töötavad kaasaegsete tõlgenduste loomise nimel, pidades silmas sotsiaalset õigluse, naiste osaluse suurendamist ja inimõiguste kaitset. Need reformid võivad hõlmata:

  • õigusallikate kontekstuaalset tõlgendamist;
  • uuenduslike meetodite kasutamist seaduste kohandamisel tänapäeva ühiskondlike vajadustega;
  • dialoogi rahvusvaheliste inimõiguste normidega, et leida kokkupuutepunkte ja kompromisse.

Kokkuvõte

Šariaat ei ole monoliitne ega staatiline süsteem, vaid laiaulatuslik õiguse- ja eetikasüsteem, mille sisu ja rakendamine varieeruvad ajas ja ruumis. Selle allikad, koolkonnad ja meetodid on rikas teaduslikku ja usulist traditsiooni, mis on mõjutanud miljoneid inimesi. Tänapäeval jätkub intensiivne arutelu selle üle, kuidas säilitada usulist autentsust ning samal ajal vastata kaasaegse maailmapildi ja inimõiguste nõudmistele.