Zina (islami seadus): mis on zina, tüübid ja karistused

Zina islami seaduses: selgitus, tüübid, tõendamisnõuded ja karistused. Loe, kuidas šariaat käsitleb abieluvälist seksi, süüdistusi ja õiguskäiku.

Zināʾ (زِنَاء) või zina (زِنًى või زِنًا) on islami seadus, mis käsitleb ebaseaduslikke seksuaalsuhteid mehe ja naise vahel, kes ei ole omavahel nikaga abielus. See hõlmab abieluvälist seksi ja abielueelset seksi. Samuti hõlmab see abielurikkumist (abieluvälised seksuaalsuhted). Zina hõlmab hoorust (kahe mitteabielus oleva isiku vaheline konsensuslik seksuaalvahekord) ja homoseksuaalsust (samasooliste partnerite vaheline konsensuslik seksuaalvahekord).

Tähendus ja juriidiline koht šariaadis

Zina on klassikalises islamiõiguses (fiqh) käsitletud kui tõsine patt ja teatud juhtudel hudud-kuritegu — see tähendab kuritegu, mille eest on ettenähtud Jumala seatud karistus. Traditsiooniliselt käsitlevad zina küsimusi kõik neli sunniidi fiqh'i koolkonda (Hanafi, Maliki, Shafi'i, Hanbali) ning ka šiiidi õiguslikud koolkonnad (näiteks Jaʿfari; mõnes allikas nimetatakse ka Zaidi koolkonda). Kuigi mõõtmed ja rakendused erinevad, on ühine rõhk seksuaalsetel suhetel väljaspool abielu kui moraalselt ja õiguslikult taunitaval teol.

Tüübid ja ulatus

• Abieluväline suhe (fornikatsioon) — konsensuslik suguühte puudumine abielulise sideme korral (hoorust / fornication).
• Abielurikkumine (adultery) — ühe või mõlema osapoole abieluline staatus muudab teo klassikaliselt karmimalt karistatavaks.
• Samasooliste suhted — paljud klassikalised õpikoolid käsitlevad sama- soo seksuaalsuhteid sama reeglidena kui zina; kaasaegses kontekstis on selle käsitluses suuri erinevusi nii religioossetes tõlgendustes kui ka riiklikus seadusandluses.

Tõendamise standardid ja kohtumenetluse küsimused

Šariaadikohtu qadi (usukohtunik) võib zina tuvastamisel toetuda peamiselt kolmele tõendile:

• isiklikule ülestunnistusele (Allahi nimel tehtud ülestunnistus),
• nelja tunnistaja ütlusele, kes on otseselt näinud suguühtega kaasnenud tungimist (traditsiooniliselt nõutakse, et tunnistajad väidaksid näinud olevat sisse- ja väljasisenemist — väga kõrge tõenditase),
• rasedusele abieluvälisel naisel, mida on klassikaliselt peetud olulise faktina (aga sellest ei tulene automaatselt ühetaoline karistus kõigis koolkondades).

Märkus praktikas: nelja tunnistaja nõue tegi otsuse tõendamise väga raske- täpselt tõendatavaks, mistõttu enamik ajaloolisi ja kaasaegseid süüdistusi on tulenenud rasedusest või ülestunnistusest. Samas on välja kujunenud olukordi, kus vägistamise ohvreid on süüdistatud zinas — näiteks kui rasedana ei suudetud või ei soovitud esitada nelja tunnistajat. Mõnes koolkonnas peab rasedaks jäänud naine, kes eitab konsensuslikku seksi, tõendama, et teda vägistati, mis on viinud katastroofiliste ja ebaõiglaste tulemusteni.

Karistused: hudud vs tazir

Traditsiooniline jurisprudents eristab kahte tüüpi karistusi:

• Hudud — Jumala seatud karistused, mis klassikaliselt võivad hõlmata raskeid sanktsioone (mõnes klassikalises traditsioonis on abielurikkumise eest ette nähtud ka rajm ehk kividega kivistamine; abieluväline suguühte eest on mainitud piitsalööke). Hudud-karistuste rakendamine on sõltunud konkreetsest õiguskoolist, tekstide tõlgendustest ja riiklikest seadustest ning on olnud ajalooliselt ja tänapäevalgi vaieldav.
• Tazir — kohtuniku või riigi poolt määratavad ja määratavad karistused, mis on paindlikumad ning mida kasutatakse siis, kui hudud-tõendite nõudeid ei täideta või kui kohtunik otsustab, et olukord nõuab leebemat karistust.

Lisaks on islamis eraldi kuritegude hulgas qadhf (laim, vale ütlus tublide inimeste osas), mille tõendamata süüdistamine võib kaasa tuua ise karistuse (traditsioonilises fiqhis on qadhf-ile ette nähtud 80 piitsalööki ja teatud tagajärjed). See meeste- tagab nn laimuvastase kaitse, kui keegi süüdistab tublit inimest abieluvälistes suhetes ilma nõuetekohaste tunnistusteta.

Kaasaegne rakendamine ja reformiküsimused

Kaasaegsetes muslimiriikides on zina õiguslikku käsitlust muudetud väga erinevalt. Mõnes riigis, näiteks Saudi Araabias, Iir?ani (Iran), Sudaanis, teatud Põhja-Nigeeria osariikides ja Afganistanis (sõltuvalt valitsevast poliitilisest režiimist) on seksuaalkuritegude eest seatud ranged islamiõigusest inspireeritud sanktsioonid. Teistes riikides on šariaatilised elemendid integreeritud, ent hudud-karistusi rakendatakse harva või nad on asendatud tsiviil- või kriminaalseadustiku sätetega.

Mitmed riigid on ka sisse viinud reforme, eesmärgiga eristada vägistamist ja abieluväliseid suhteid ning kaitsta ohvreid. Hea näide on paljudes kohtades toimunud seadusandlikud muutused, mis tulid peale kriitika ja rahvusvaheliste inimõiguste organisatsioonide survet: mõnel juhul tagasi võeti karmid süüdistamismenetlused või muudetud tõendite nõuded, et vältida vägistamisohvrite karistamist zinasüüdistusega (nt teatud parandused Pakistanis pärast 2006. a ja hilisemad seadusemuudatused).

Kriitika ja inimõigusalased küsimused

Hudud-tüüpi süsteemide rakendamine on pälvinud laialdast kriitikat inimõiguste organisatsioonidelt, naisteõiguslaste ja paljude riikide inimõiguste institutsioonide poolt. Peamised probleemid on:

• vägivalla- ja õiguslikud riskid vägistamisohvritele, kes võivad sattuda rünnaku asemel karistatud isikuna kohtusse;
• ebaproportsionaalsed mõjud naistele, sealhulgas sooline diskrimineerimine tõendite hindamisel ja kohtupraktikas;
• rängad karistused (sh surmanuhtlus või kividega kivistamine teenivad laialdast rahvusvahelist vastuseisu);
• probleemid tunnistajate nõudega, mis teeb seadusest teoorias tugeva, kuid praktikas sageli ebaõiglase rakenduse.

Praktilised soovitused ja ennetus

Neile, kes soovivad probleemi mõista või aidata ohvreid, on mõistlik:

• toetada organisatsioone, mis pakuvad õigus- ja sotsiaalabi vägistamisohvritele;
• edendada juriidilist teadlikkust ning nõuda õiglast ja neutraalset menetlust, kus süüdistatavaid ei karistata ilma adekvaatse ja õiglase tõendamiseta;
• toetada seaduslikke reforme, mis eristavad vägistamist ja abieluvälist seksi ning kaitsevad haavatavaid isikuid laimude ja väärkohtlemise eest.

Ülaltoodud zina tähendust ei tohi segi ajada naise nimega Zina või Zeina (زينة). Nimel on teine keeleline juur (kreeka xen-). Samuti on tal erinev tähendus ("külaline, võõras"), seda hääldatakse erinevalt (kas Zīnah või Zaynah) ja kirjutatakse tavaliselt erinevalt.

Küsimused ja vastused

K: Mis on zināʾ?

K: Kuidas on zināʾ karistus šariaadiseaduses?

K: Milliseid tõendeid saab kasutada zina-teo tõendamiseks?

K: Mis juhtub siis, kui kohtus ei ole piisavalt tunnistajaid, kes võiksid tunnistusi anda?

Küsimus: Kas Zina on seotud mõne muu sarnase kirjapildiga sõnaga?

K: Kas mehi süüdistatakse Zina süüdistuste puhul sagedamini kui naisi?

Otsing