Keeleteadus
Keeleteadus on keele uurimine. Inimesi, kes uurivad keelt, nimetatakse keeleteadlasteks.
Keeleteaduses on viis peamist osa: helide uurimine (fonoloogia), sõnade osade uurimine, nagu "un-" ja "-ing" (morfoloogia), sõnade järjestuse ja lausete moodustamise uurimine (süntaks), sõnade tähenduse uurimine (semantika) ja kõne sõnastamata tähenduse uurimine, mis on lahus öeldu sõnasõnalisest tähendusest (näiteks, kui ütleme "mul on külm", et keegi lülitaks ventilaatori välja (pragmaatika).
Keeleteadust saab igapäevaselt kasutada mitmel viisil. Mõned keeleteadlased on teoreetilised keeleteadlased ja uurivad keele teooriaid ja ideid, näiteks ajalooline keeleteadus (keele ajaloo ja selle muutumise uurimine) või selle uurimine, kuidas erinevad inimrühmad võivad keelt erinevalt kasutada (sotsiolingvistika). Mõned keeleteadlased on rakenduslingvistid ja kasutavad keeleteadust selleks, et teha asju. Näiteks kasutatakse kohtuekspertiisi keeleteadust kuritegude uurimisel ja arvutilingvistika aitab arvutitel keeltest aru saada, näiteks kõnetuvastuses).
Spetsialiseerumine
Keeleteadus hõlmab laiemas kontekstis evolutsioonilist lingvistika, mis uurib keele päritolu; ajalooline lingvistika, mis uurib keele muutumist; sotsiolingvistika, mis uurib seost keelelise varieerumise ja sotsiaalsete struktuuride vahel; psühholingvistika, mis uurib keele kujutamist ja toimimist meeles; neurolingvistika, mis uurib keele töötlemist ajus; keele omandamine, kuidas lapsed või täiskasvanud omandavad keelt; ja diskursuse analüüs, mis käsitleb tekstide ja vestluste struktuuri.
Kuigi keeleteadus on keele teaduslik uurimine, on keelega seotud ja sellega põimuvad mitmed teised intellektuaalsed distsipliinid. Näiteks semiootika on üldine uurimus märkide ja sümbolite kohta nii keeles kui ka väljaspool keelt. Kirjandusteoreetikud uurivad keelekasutust kirjanduses. Keeleteadus tugineb lisaks sellele sellistele erinevatele valdkondadele nagu akustika, antropoloogia, bioloogia, arvutiteadus, inimanatoomia, informaatika, neuroteadus, filosoofia, psühholoogia, sotsioloogia ja logopeediline patoloogia. Diskursusanalüüs on tervete vestluste või tekstide uurimine.
Paljud keeleteadlased võrdlevad keeli, et leida sarnaseid omadusi. See võimaldab leida asju, mis on ühised kõikidele maailma keeltele, ja õppida ka keelte sugulussuhteid keeleperekonnas. Keeleteadlased, kes uurivad, kuidas keeled on üles ehitatud ja kuidas nad toimivad, uurivad väidetavalt teoreetilist keeleteadust.
Teine osa keeleteadusest on seotud keele kasutamise mõistmisega ühiskonnas või maailmas. Sotsiolingvistika uurib, kuidas keelt ühiskonnas kasutatakse, ja ajalooline lingvistika uurib, kuidas keeled aja jooksul muutuvad ja millised olid keeled minevikus. Ajaloolise keeleteaduse üks osa on etümoloogia ehk sõnade ajaloo uurimine.
Keeleteaduse osa, mille eesmärk on välja selgitada, kuidas keeled toimivad mõtetes, nimetatakse psühholingvistikaks.
Ajalugu
Varased keeleteadlased
Keeleõpetus algas Indias 5. sajandil e.m.a. Pāṇini grammatikaga, kes kirjutas 3959 sanskriti keele grammatika reeglit, milles kirjeldati sanskriti keele erinevaid häälikuid ja konsonante ning verbi- ja substantiiviklasse. Lähis-Idas kirjutas Sibawayh (سیبویه) 760. aastal pKr araabia keele kohta raamatu Al-kitab fi al-nahw (الكتاب في النحو, Raamat grammatikast) ja oli esimene teadaolev autor, kes rääkis helide ja foneemide erinevusest.
Keeleteadus algas läänes sama vara kui idas, kuid lääne keeleteadus oli sel ajal pigem filosoofia ja vähem keeleõpetus. Platon oli esimene lääne filosoof, kes kirjutas semantikast oma Cratyloses, milles ta väidab, et sõnad esindavad mõisteid, mis on igavikulised ja eksisteerivad ideede maailmas. Sõna etümoloogia on esmakordselt kasutatud, et rääkida sõna tähenduse taga olevast ajaloost.
Küsimused ja vastused
K: Mis on lingvistiline ravim?
V: Keeleteadus on keele uurimine.
K: Kuidas nimetatakse inimesi, kes uurivad keelt?
V: Inimesi, kes uurivad keelt, nimetatakse keeleteadlasteks.
K: Millised on keeleteaduse viis peamist osa?
V: Keeleteaduse viis peamist osa on fonoloogia, morfoloogia, süntaks, semantika ja pragmaatika.
K: Mis on fonoloogia?
V: Fonoloogia on helide uurimine.
K: Mis on morfoloogia?
V: Morfoloogia on sõnade osade uurimine, näiteks "un-" ja "-ing".
K: Mis on pragmaatika?
V: Pragmaatika on kõne väljaütlemata tähenduse uurimine, mis on lahus öeldu sõnasõnalisest tähendusest.
K: Millised on mõned näited rakenduslingvistika kohta?
V: Mõned näited rakenduslingvistika kohta on kohtuekspertiisi lingvistika, mida kasutatakse kuritegude uurimisel, ja arvutilingvistika, mida kasutatakse selleks, et aidata arvutitel keeltest aru saada, näiteks kõnetuvastuses.
