Keeleteadus: määratlus ja põhivaldkonnad (fonoloogia, süntaks, semantika)
Keeleteadus: määratlus ja põhivaldkonnad — fonoloogia, süntaks, semantika selgelt selgitatud, praktilised näited ja rakendused igapäevaelus.
Keeleteadus on teadus keele ehituse, kasutuse, tekkimise ja muutumise uurimiseks. See hõlmab nii üksikute helide ja sõnade kui ka lausete, tähenduse ning keele sotsiaalse ja kognitiivse tausta analüüsi. Inimesi, kes keelt teaduslikult uurivad, nimetatakse keeleteadlasteks.
Keeleteadus jaguneb mitmeks omavahel seotud alaks. Lühike ülevaade peamistest valdkondadest:
- Fonoloogia – uurib keele helisüsteemi: millised helid on tähenduslikud, kuidas helid omavahel mõjutavad ning millised reeglid määravad helide kombinatsioone. Fonoloogia erineb fonetikast, mis keskendub helide füüsilisele ja akustilisele küljele.
- Morfoloogia – käsitleb sõnade sisemist ülesehitust ja sõnade osasid, näiteks eelteid, järelliiteid ja tüvesid (näited nagu "un-" ja "-ing"). See selgitab, kuidas moodustuvad uued sõnad ja kuidas sõnaosad tähendust mõjutavad.
- Süntaks – uurib sõnade järjestust ja lausete moodustamise reegleid: kuidas sõnad kombineeruvad fraasideks ja lausete struktuuriks, mis määrab lausete grammatika ja loogika.
- Semantika – tegeleb sõnade, fraaside ja lausete tähendusega, nii üksikute sõnade (leksikaalne semantika) kui ka lausete koosmõju (kompositsioonaalne semantika) aspektidega.
- Pragmaatika – uurib kõne konteksti ja sõnastamata tähendusi: kuidas olukord, kõneleja kavatsus ja kultuur mõjutavad seda, mida sõnum tegelikult tähendab (näiteks, kui ütleme "mul on külm", et keegi lülitaks ventilaatori välja (pragmaatika)).
Lisaks neile põhivaldkondadele on keeleteadusel mitmeid seotud haruvaldkondi ja lähenemisviise. Mõned keeleteadlased on teoreetilised keeleteadlased, kes arendavad üldisi keeleteooriaid ja mudelid (nt grammatika teooriad). Teised uurivad keelte ajalugu ja sugulussuhteid (ajalooline keeleteadus (keele ajaloo ja selle muutumise uurimine)) või analüüsivad, kuidas erinevad inimrühmad ja sotsiaalsed faktorid keelt kasutavad (sotsiolingvistika). Rakenduslikud keeleteadlased töötavad praktiliste probleemide lahendamisega: kohtuekspertiis, keeleõpe, kõneteraapia, tõlketöö ja tehnoloogilised rakendused.
Näiteks kasutatakse keeleteadust kuritegude uurimisel (keeleline tõend, stiili ja autorsuse analüüs) ning arvutilingvistika (computational linguistics) aitab arvutitel inimese keelt töödelda — see on aluseks masintõlkele, tekstianalüüsile, otsingumootoritele ja kõnetuvastusele (kõnetuvastuses). Keeleteadlased kasutavad uurimisel mitmeid meetodeid: väljauuringud ja intervjuud, korpused ja andmeanalüüs, eksperimentaalne psühholoogia, neurolingvistilised meetodid (nt ajuuuringud) ning võrdlev ja ajalooline analüüs.
Keeleteaduse teadmisi saab igapäevaselt rakendada ka keeleõpetuses, tekstide redigeerimisel, kasutajaliidete ja vestlusrobotite loomisel, kultuurilise kommunikatsiooni parandamisel ning poliitika- ja õiguspraktikas. Keeleteadus aitab paremini mõista, kuidas keel kujundab mõtlemist, suhteid ja ühiskonda ning kuidas tehnoloogia saab inimestega loomulikult suhelda.
Spetsialiseerumine
Keeleteadus hõlmab laiemas kontekstis evolutsioonilist lingvistika, mis uurib keele päritolu; ajalooline lingvistika, mis uurib keele muutumist; sotsiolingvistika, mis uurib seost keelelise varieerumise ja sotsiaalsete struktuuride vahel; psühholingvistika, mis uurib keele kujutamist ja toimimist meeles; neurolingvistika, mis uurib keele töötlemist ajus; keele omandamine, kuidas lapsed või täiskasvanud omandavad keelt; ja diskursuse analüüs, mis käsitleb tekstide ja vestluste struktuuri.
Kuigi keeleteadus on keele teaduslik uurimine, on keelega seotud ja sellega põimuvad mitmed teised intellektuaalsed distsipliinid. Näiteks semiootika on üldine uurimus märkide ja sümbolite kohta nii keeles kui ka väljaspool keelt. Kirjandusteoreetikud uurivad keelekasutust kirjanduses. Keeleteadus tugineb lisaks sellele sellistele erinevatele valdkondadele nagu akustika, antropoloogia, bioloogia, arvutiteadus, inimanatoomia, informaatika, neuroteadus, filosoofia, psühholoogia, sotsioloogia ja logopeediline patoloogia. Diskursusanalüüs on tervete vestluste või tekstide uurimine.
Paljud keeleteadlased võrdlevad keeli, et leida sarnaseid omadusi. See võimaldab leida asju, mis on ühised kõikidele maailma keeltele, ja õppida ka keelte sugulussuhteid keeleperekonnas. Keeleteadlased, kes uurivad, kuidas keeled on üles ehitatud ja kuidas nad toimivad, uurivad väidetavalt teoreetilist keeleteadust.
Teine osa keeleteadusest on seotud keele kasutamise mõistmisega ühiskonnas või maailmas. Sotsiolingvistika uurib, kuidas keelt ühiskonnas kasutatakse, ja ajalooline lingvistika uurib, kuidas keeled aja jooksul muutuvad ja millised olid keeled minevikus. Ajaloolise keeleteaduse üks osa on etümoloogia ehk sõnade ajaloo uurimine.
Keeleteaduse osa, mille eesmärk on välja selgitada, kuidas keeled toimivad mõtetes, nimetatakse psühholingvistikaks.
Ajalugu
Varased keeleteadlased
Keeleõpetus algas Indias 5. sajandil e.m.a. Pāṇini grammatikaga, kes kirjutas 3959 sanskriti keele grammatika reeglit, milles kirjeldati sanskriti keele erinevaid häälikuid ja konsonante ning verbi- ja substantiiviklasse. Lähis-Idas kirjutas Sibawayh (سیبویه) 760. aastal pKr araabia keele kohta raamatu Al-kitab fi al-nahw (الكتاب في النحو, Raamat grammatikast) ja oli esimene teadaolev autor, kes rääkis helide ja foneemide erinevusest.
Keeleteadus algas läänes sama vara kui idas, kuid lääne keeleteadus oli sel ajal pigem filosoofia ja vähem keeleõpetus. Platon oli esimene lääne filosoof, kes kirjutas semantikast oma Cratyloses, milles ta väidab, et sõnad esindavad mõisteid, mis on igavikulised ja eksisteerivad ideede maailmas. Sõna etümoloogia on esmakordselt kasutatud, et rääkida sõna tähenduse taga olevast ajaloost.
Küsimused ja vastused
K: Mis on lingvistiline ravim?
V: Keeleteadus on keele uurimine.
K: Kuidas nimetatakse inimesi, kes uurivad keelt?
V: Inimesi, kes uurivad keelt, nimetatakse keeleteadlasteks.
K: Millised on keeleteaduse viis peamist osa?
V: Keeleteaduse viis peamist osa on fonoloogia, morfoloogia, süntaks, semantika ja pragmaatika.
K: Mis on fonoloogia?
V: Fonoloogia on helide uurimine.
K: Mis on morfoloogia?
V: Morfoloogia on sõnade osade uurimine, näiteks "un-" ja "-ing".
K: Mis on pragmaatika?
V: Pragmaatika on kõne väljaütlemata tähenduse uurimine, mis on lahus öeldu sõnasõnalisest tähendusest.
K: Millised on mõned näited rakenduslingvistika kohta?
V: Mõned näited rakenduslingvistika kohta on kohtuekspertiisi lingvistika, mida kasutatakse kuritegude uurimisel, ja arvutilingvistika, mida kasutatakse selleks, et aidata arvutitel keeltest aru saada, näiteks kõnetuvastuses.
Otsige