Hing: uskumused, reinkarnatsioon, ülestõusmine ja teaduslik vaade
Hing: uurimus uskumustest — reinkarnatsioon, kristlik ülestõusmine ja teaduslik kriitika. Avastage erinevad vaated ja tõlgendused. Loe lähemalt.
Paljud filosoofiad ja religioonid ütlevad, et hing on elusoleva inimese osa, mis on üleloomulik ja elab pärast surma. Tavaliselt öeldakse, et see on surematu. Seda ei saa teaduse abil avastada, sest seda ei saa kontrollida kontrollitud viisil. On palju erinevaid arvamusi selle kohta, mis juhtub isikliku kogemusega pärast surma.
Reinkarnatsioon on uskumus, et pärast keha surma sünnib hing uuesti teises kehas. See on hinduismi jaoks oluline. Budistid mõistavad igavese hinge ideed ja lihtsa hävimise ideed kui eksitust; nad ütlevad, et nähtustes ei ole muutumatut, püsivat mina, hinge või olemust. Budistid usuvad siirdumisse ehk uuestisündi samsaras või teistes eksistentsi tasandites, mis põhineb nende arusaamal kamma (pāli; sanskriti keeles karma) ja nibbana (sanskriti keeles nirvaana) valgustunute jaoks.
Ülestõusmine on kristlik uskumus, et hing naaseb samas kehas. Enamikus kristlikes konfessioonides realiseerus see Jeesuses Kristuses, kuid see on ka lubadus kõigile hingedele; vt taevas, põrgu ja lõplik kohtuotsus.
Enamik ateiste väidab, et sellist asja nagu hing ei ole olemas ja et keha on inimese ainus osa.
Uuriva pilgu all: lühiülevaade eri traditsioonidest
Hinduism: paljudes hindu koolkondades kasutatakse mõistet ātman (hing või tõeline mina), mis seostatakse kadumatu teadvuse või olemusega. Reinkarnatsioon ja karma-mõiste ühendavad elud ning eesmärk on saavutada mokṣa — vabanemine saatusest ja samsarast.
Buddhism: rõhutatakse õpetust anattā-st (mitte-mina): puudub püsiv, muutumatu hing. Samas on olemas õpetus taassündimisest (rebirth), kus jätkub teatud protsesside ja tingimuste jätk, mis pole isikuline ja püsiv „hing” samas tähenduses nagu mõnes teises religioonis.
Kristlik traditsioon: kristluses on laialt levinud usk hingesuse püsivusse ja viimsel päeval toimuva ülestõusmise ideesse — sageli rõhutatakse nii hinge kui ka keha osavõttu lõplikus kohtumõistmises ja igaveses elu- või karistusolekus.
Islam: islami õpetuses on olemas mõisted nagu rūḥ (vaim/hing), mida peetakse Jumala antuks; pärast surma toimub ärkamine ja kohtupäev, mil inimene vastutab oma tegude eest ning saab kas igavese preemia või karistuse.
Indigeensed ja animistlikud traditsioonid: paljud rahvad usuvad, et hinged või vaimud elavad koos loodusega, esivanemate vaimud mõjutavad igapäevaelu ning surm ei tähenda lõppu, vaid teisenemist teises vormis või tasandil.
Filosoofilised seisukohad
- Dualism: (näiteks René Descartes) eristab keha ja hinge/vaimu kui kahte eri olemust — mõistus/teadvus eksisteerib sõltumatult füüsilisest kehast.
- Monism/physicalism: väidab, et kõik nähtused, sh teadvus ja „mina”, on lõpuks füüsiliste protsesside tulemus — aju ja närvivõrkude toimimine.
- Emergentsialism ja panpsühhism: pakuvad muid võimalusi: teadvus tekib keerukate süsteemide omadusena või on teatud määral alaline element kõiges.
Teaduslik vaade ja teaduse piirid
Teadus uurib teadvuse ja aju seoseid: neuroteadused, psühholoogia ja kognitiivteadus on leidnud tugevaid korrelatsioone aju aktiivsuse ning mõtete, tunnete ja mälestustega. Praegu puudub usaldusväärne, reprodutseeritav teaduslik tõend, mis kinnitaks iseseisva, kehast eraldiseisva hinge olemasolu.
Erinevad nähtused, näiteks läheduskogemused surmale (near-death experiences, NDE), tunne lubadustelt või mälestuste püsimine pärast raskeid ajuvigastusi, on uuritud, kuid nende seletused hõlmavad nii neurobioloogilisi protsesse, psühholoogiat kui ka kultuurilisi mõjusid. Metoodilised raskused ja tõlgenduste mitmekesisus takistavad lõplike järelduste tegemist hingede olemasolu kohta.
Miks on teema vaieldav ja isiklik
Hinge ja pärastlõpet puudutavad küsimused puudutavad väärtusi, identiteeti ja hirmu surma ees — seetõttu on neil tugevat moraalset, kultuurilist ja emotsionaalset tähendust. Usk, religioon ja isiklik kogemus juhivad sageli tõlgendusi rohkem kui rangelt kontrollitud teaduslikud andmed. Paljude jaoks on hingega seotud uskumused oluliseks lohutuse ja tähenduse allikaks.
Kokkuvõte
Arusaamad hingest erinevad sügavalt: ühes paradigmas on see igavene ja iseseisev vaim, teises protsesside ja suhete kogum, kolmandas katse tähistada inimese subjektiivset kogemust. Teadus on tõestanud palju aju ja teadvuse seost, kuid ei ole kinnitanud iseseisva hingetüübi olemasolu. Sellest tulenevalt jääb küsimus osaliselt usuliste ja filosoofiliste valikute ning isiklike kogemuste otsustada.


William Bouguereau poolt taevasse viidud hing
Rahvakultuur
Populaarkultuuris tähendab hing tavaliselt sügavat tunnet ja pühendumist. Just selles tähenduses esineb sõna soulmuusika terminis. Kuid seda muusikat mõjutas ka gospelmuusika, mis oli religioosne.
Üks populaarne arusaam hingede kohta, mida on lihtne väljendada, on see, et inimene on hing ja tal on keha. Hing on "mina" sõnas "ma eksisteerin", mis tunneb ja elab elu. See, mida inimesed nimetavad meeleks, võib olla osa hingest: üks hing alustas seda artiklit, teised hinged on seda toimetanud ja teine hing loeb seda. See seisukoht aga eeldab, et inimkeha on valdus, ja näib devalveerivat kehasid, millel ei ole hinge, nagu kõneleja määratleb või mõistab (mõned inimesed ütlevad, et loomadel, ketseritel ja teise religiooni kuuluvatel inimestel ei ole hinge). Nagu enamikus verbi olla kasutustes, peitub neis lihtsates sõnades ideoloogia.
Kristlus õpetab, et kõigil inimestel on surematu hing. See tähendab, et see on osa neist, mis ei sure, kui nende füüsiline keha sureb, vaid elab koos nendega edasi taevasse või põrgusse. Kristlased usuvad, et hing on "eluhingamine", mille Jumal andis Aadamale.
Jaapanis arvatakse, et hing kaalub 21 grammi. See uskumus võib olla mõjutatud doktor McDougalli tähelepanekutest 1900. aastate alguses. []
Omadused
Sageli tehakse vahet hingel, mis on teistest hingedest eraldiseisev, ja vaimul, mis võib olla ühendatud teiste olendite hingega. Näiteks kristluses on Püha Vaimu idee universaalne ja ühine vaim, millest paljud hinged on osa, ja mida väljendab maa peal selles usus "kirik", mis tähendab "Kristuse ihu", mis tähendab "kõiki Jeesust järgivaid ihusid". See võiks olla kaasavam kui on/on vaade hingede ja kehade kohta.
Seotud leheküljed
- Vana-Egiptuse arusaam hingest
Küsimused ja vastused
K: Mis on hing?
V: Hing on arvatavasti elusolendi üleloomulik osa, mis elab edasi pärast surma.
K: Kas teadus saab hinge avastada?
V: Ei, sest hinge ei saa kontrollida kontrollitud viisil.
K: Mis on reinkarnatsioon?
V: Reinkarnatsioon on uskumus, et pärast keha surma sünnib hing uuesti teises kehas. See on hinduismi jaoks oluline.
K: Mida usuvad budistid hinge kohta?
V: Budistid ei usu nähtustes igavest hinge või olemust. Nad usuvad siirdumisse või uuestisündi, mis põhineb nende arusaamal karmast ja nirvaanast.
K: Mis on ülestõusmine?
V: Ülestõusmine on kristlik uskumus, et hing naaseb samas kehas.
K: Keda kristlased usuvad üles äratatud olevat?
V: Enamikus kristlikes konfessioonides on Jeesus Kristus ülestõusnud, kuid seda lubatakse ka kõigile hingedele.
K: Mida usuvad ateistid hinge kohta?
V: Enamik ateiste ei usu hinge mõistesse ja usuvad, et keha on inimese ainus osa.
Otsige