Hing: uskumused, reinkarnatsioon, ülestõusmine ja teaduslik vaade

Hing: uurimus uskumustest — reinkarnatsioon, kristlik ülestõusmine ja teaduslik kriitika. Avastage erinevad vaated ja tõlgendused. Loe lähemalt.

Paljud filosoofiad ja religioonid ütlevad, et hing on elusoleva inimese osa, mis on üleloomulik ja elab pärast surma. Tavaliselt öeldakse, et see on surematu. Seda ei saa teaduse abil avastada, sest seda ei saa kontrollida kontrollitud viisil. On palju erinevaid arvamusi selle kohta, mis juhtub isikliku kogemusega pärast surma.

Reinkarnatsioon on uskumus, et pärast keha surma sünnib hing uuesti teises kehas. See on hinduismi jaoks oluline. Budistid mõistavad igavese hinge ideed ja lihtsa hävimise ideed kui eksitust; nad ütlevad, et nähtustes ei ole muutumatut, püsivat mina, hinge või olemust. Budistid usuvad siirdumisse ehk uuestisündi samsaras või teistes eksistentsi tasandites, mis põhineb nende arusaamal kamma (pāli; sanskriti keeles karma) ja nibbana (sanskriti keeles nirvaana) valgustunute jaoks.

Ülestõusmine on kristlik uskumus, et hing naaseb samas kehas. Enamikus kristlikes konfessioonides realiseerus see Jeesuses Kristuses, kuid see on ka lubadus kõigile hingedele; vt taevas, põrgu ja lõplik kohtuotsus.

Enamik ateiste väidab, et sellist asja nagu hing ei ole olemas ja et keha on inimese ainus osa.

Uuriva pilgu all: lühiülevaade eri traditsioonidest

Hinduism: paljudes hindu koolkondades kasutatakse mõistet ātman (hing või tõeline mina), mis seostatakse kadumatu teadvuse või olemusega. Reinkarnatsioon ja karma-mõiste ühendavad elud ning eesmärk on saavutada mokṣa — vabanemine saatusest ja samsarast.

Buddhism: rõhutatakse õpetust anattā-st (mitte-mina): puudub püsiv, muutumatu hing. Samas on olemas õpetus taassündimisest (rebirth), kus jätkub teatud protsesside ja tingimuste jätk, mis pole isikuline ja püsiv „hing” samas tähenduses nagu mõnes teises religioonis.

Kristlik traditsioon: kristluses on laialt levinud usk hingesuse püsivusse ja viimsel päeval toimuva ülestõusmise ideesse — sageli rõhutatakse nii hinge kui ka keha osavõttu lõplikus kohtumõistmises ja igaveses elu- või karistusolekus.

Islam: islami õpetuses on olemas mõisted nagu rūḥ (vaim/hing), mida peetakse Jumala antuks; pärast surma toimub ärkamine ja kohtupäev, mil inimene vastutab oma tegude eest ning saab kas igavese preemia või karistuse.

Indigeensed ja animistlikud traditsioonid: paljud rahvad usuvad, et hinged või vaimud elavad koos loodusega, esivanemate vaimud mõjutavad igapäevaelu ning surm ei tähenda lõppu, vaid teisenemist teises vormis või tasandil.

Filosoofilised seisukohad

• Dualism: (näiteks René Descartes) eristab keha ja hinge/vaimu kui kahte eri olemust — mõistus/teadvus eksisteerib sõltumatult füüsilisest kehast.
• Monism/physicalism: väidab, et kõik nähtused, sh teadvus ja „mina”, on lõpuks füüsiliste protsesside tulemus — aju ja närvivõrkude toimimine.
• Emergentsialism ja panpsühhism: pakuvad muid võimalusi: teadvus tekib keerukate süsteemide omadusena või on teatud määral alaline element kõiges.

Teaduslik vaade ja teaduse piirid

Teadus uurib teadvuse ja aju seoseid: neuroteadused, psühholoogia ja kognitiivteadus on leidnud tugevaid korrelatsioone aju aktiivsuse ning mõtete, tunnete ja mälestustega. Praegu puudub usaldusväärne, reprodutseeritav teaduslik tõend, mis kinnitaks iseseisva, kehast eraldiseisva hinge olemasolu.

Erinevad nähtused, näiteks läheduskogemused surmale (near-death experiences, NDE), tunne lubadustelt või mälestuste püsimine pärast raskeid ajuvigastusi, on uuritud, kuid nende seletused hõlmavad nii neurobioloogilisi protsesse, psühholoogiat kui ka kultuurilisi mõjusid. Metoodilised raskused ja tõlgenduste mitmekesisus takistavad lõplike järelduste tegemist hingede olemasolu kohta.

Miks on teema vaieldav ja isiklik

Hinge ja pärastlõpet puudutavad küsimused puudutavad väärtusi, identiteeti ja hirmu surma ees — seetõttu on neil tugevat moraalset, kultuurilist ja emotsionaalset tähendust. Usk, religioon ja isiklik kogemus juhivad sageli tõlgendusi rohkem kui rangelt kontrollitud teaduslikud andmed. Paljude jaoks on hingega seotud uskumused oluliseks lohutuse ja tähenduse allikaks.

Kokkuvõte

Arusaamad hingest erinevad sügavalt: ühes paradigmas on see igavene ja iseseisev vaim, teises protsesside ja suhete kogum, kolmandas katse tähistada inimese subjektiivset kogemust. Teadus on tõestanud palju aju ja teadvuse seost, kuid ei ole kinnitanud iseseisva hingetüübi olemasolu. Sellest tulenevalt jääb küsimus osaliselt usuliste ja filosoofiliste valikute ning isiklike kogemuste otsustada.

Küsimused ja vastused

K: Mis on hing?

K: Kas teadus saab hinge avastada?

K: Mis on reinkarnatsioon?

K: Mida usuvad budistid hinge kohta?

K: Mis on ülestõusmine?

K: Keda kristlased usuvad üles äratatud olevat?

K: Mida usuvad ateistid hinge kohta?

Otsing