Ühendav verb: tähendus, näited ja kasutus eri keeltes

Ühendav verb on verb, mis ühendab lause subjekti ja komplemendiga — see tähendab sõna või fraas, mis on vajalik mõtte lõpetamiseks ja subjekti kirjeldamiseks.

Milleks ühendav verb vajalik on?

Ühendava verbi põhiülesanne on näidata subjekti omadust, olemust, asukohta või identiteeti. See võib ühendada subjekti:

omadussõnafraasiga (näide: Taevas on sinine),
sõnanimega/nimisõnaga (näide: Mina olen õpetaja),
asukoha- või seisundifraasiga (näide: Raamat on laual),
eksistentsi väljendamiseks (näide: Laual on kolm raamatut).

Näited

Taevas on sinine.
Koolides on suletud ruumid.
Sõrm on pikk.

Selles näites on sõna on ühendav verb, mis liidab subjekti ja seda kirjeldava omadussõna või omadussõnafraasiga.

Kasutus eri keeltes

Paljudes keeltes on üks peamine ühendav verb. Inglise keeles vastab sellele verb be (eesti keeles olla), mida kasutatakse identiteedi, omaduse, asukoha ja eksistentsi väljendamiseks.

Mõnes keeltes kasutatakse sama tähenduse jaoks mitut erinevat verbitüüpi. Näiteks portugali ja hispaania keeles, on kaks sageli kasutatavat ühendavat verbi (ser ja estar), mis erinevad oma tähenduse nüansside poolest: üks väljendab püsivamat omadust või identiteeti, teine ajutist seisundit või asukohta.

Teistes keeltes, näiteks araabia ja vene keeles, puuduvad ühendavad verbid. See tähendab, et mõnes olukorras (eriti olevikus) ei ole vaja eraldi verbi, sest lauseosalised on juba grammatiliselt määratletud. Selle põhjuseks on sageli riivitud või rikkalik käändesüsteem, mis näitab lauseosade suhteid ilma eraldi kopulata.

Näiteks vene keeles võib olevikus kopula sageli ära jääda: sõna-sõnalt "ma olen kass" väljendatakse kui "я кошка" — siin on mõlemad sõnad nominatiivis ja kontekstist on selge, et esimene osutab subjekti, teine predikaati/identiteeti. (Võrdle: Я — "ma", кошка — "kass".)

Erinevused tähenduses ja vormis

Ühendav verb ei ole ainult grammatiline ühendus — sellel on ka semantiline roll. Sõltuvalt keelest ja konkreetsest verbist võib ta näidata:

identiteeti või klassifikatsiooni (kes või mis keegi on),
olemust või omadust (kuidas midagi on),
asukohta (kus midagi paikneb),
ajutist seisundit või muutust (nt muutumine, muutumine teiseks),
eksistentsi (midagi eksisteerib või on olemas).

Mõnes keeles avaldub ühendav verb eri käändevormide ja kokkulepete kaudu (nt omadussõna nõustub sooga, arvuga). Teistes keeltes avaldub see pigem järjestuse ja konteksti kaudu ilma eraldi verbi kasutamata.

Märkused ja erijuhud

Nullkopula: mõnedes keeltes (nt vene, araabia dialektid, heebrea teatud vormid) jäetakse olevikuvormis kopula sageli välja — seda nimetatakse nullkopulaks või puuduvaks kopulaks.
Mitmiktähendus: samal verbil võib olla nii kopula kui ka abiverbi või eksistentsipõhine tähendus (näiteks inglise be kasutatakse ka koostamise ja abiverbina).
Dialektilised ja stilistilised valikud: mõnikord valitakse konkreetne ühendav verb stiililistel põhjustel või sellepärast, et räägitav keel eristab püsivaid ja ajutisi omadusi (nt hispaania ser vs estar).

Kokkuvõte

Ühendav verb (kopula) on grammatiline vahend subjekti ja komplemendi seostamiseks. Selle täpne vorm ja kasutus varieerub keeliti — mõnes keeles on üks vaba kopula, mõnes kaks erinevat verbi tähtsuse nüanssidega ning mõnes on kopula olemas ainult minevikus või on olevikus ära jäetud. Mõistmine, kuidas konkreetne keel ühendavaid verbe käsitleb, aitab paremini aru saada lauseehitusest ja tähenduslikest eristustest.

Verbi "olla" konjugatsioon

Infinitiiv: olla

Imperatiiv: olla

oleviku partitsiip: olemine

minevikuosa: olnud

	Praegune indikatiiv	Mineviku tähendus	Konjunktiivi olevik	Mineviku konjunktiiv
Ainsuse esimene isik (I)	olen	oli	olla	olid
Teise isiku ainsuses (teie)	on	olid	olla	olid
Kolmandas isikus ainsuses (ta, ta, see)	on	oli	olla	olid
Mitmuse esimene isik (me)	on	olid	olla	olid
Mitmuse teine isik (sa)	on	olid	olla	olid
Mitmuse kolmas isik (nad)	on	olid	olla	olid

Küsimused ja vastused

K: Mis on ühendav verb?

V: Ühendav verb on verb, mis ühendab lause subjekti komplemendiga (sõna või fraas, mis on vajalik idee lõpetamiseks).

K: Millised on mõned näited ühendavate verbide kohta?

V: Ühendusverbide näited on näiteks "on" ja "on", mis ühendavad subjekti seda kirjeldava omadussõna või omadussõnafraasiga.

K: Mis on peamine ühendav verb inglise keeles?

V: Peamine ühendav verb inglise keeles on verb "to be". Seda verbi kasutatakse selleks, et näidata, kuidas või mis asi või keegi on.

K: Kas on olemas keeli, kus selle tähenduse jaoks on kaks erinevat verbi?

V: Jah, mõnes keeles, näiteks portugali ja hispaania keeles on selle tähenduse jaoks kaks erinevat verbi.

K: Kas on keeli, kus puuduvad ühendavad verbid?

V: Jah, mõnes keeles, näiteks araabia ja vene keeles, ei ole ühtegi ühendavat verbi, sest neis kasutatakse käändelõike ehk sõnalõike, mis näitavad, millise lauseosa sõnad on.

K: Kuidas saavad nende keelte kõnelejad subjektide ja täiendite ühendamist ilma lisasõnadeta?

V: Nende keelte kõnelejad saavad subjektid ühendada täienditega ilma lisasõnadeta, sest neil on sama liiki käändeid. Näiteks vene keeles öeldakse "mina kass" (Я кошка) asemel "ma olen kass", sest mõlemad sõnad on nominatiivis, mis näitab, et nad on omavahel seotud.