Iblīs (Shaytan) Islamis: kurat, roll ja tähendus

Avasta Iblīs (Shaytan) Islamis: kuradi olemus, roll Koraanis ja hadith'ides, mõju inimesele ning spirituaalsed tähendused.

Islamis on kurat tuntud kui Iblīs (araabia keeles: إبليس) või Shayṭān (araabia keeles: شيطان, mitmuses: شياطين shayāṭīn). Sõnad “shaitan” ja “shayateen” tähistavad tavaliselt neid vaime või mõjusid, mis inimesi kurja poole kisuvad. Tema peamine tegevus on inimeste õhutamine kurja tegema ja eksituse kaudu valele teele juhatamine — mida islami tekstides sageli nimetatakse südamesse sosistamiseks (waswasa). Koraanis on viiteid sellele, et kurjad jõud otsivad liitlastena neid, “kes ei usu”: "Me oleme teinud kurjadest nende sõbrad, kes ei usu."

Kes on Iblīs ja kust ta tuli?

Koraani ja islami teoloogia järgi oli Iblīs algselt üks jinnidest — olenditest, keda Jumal lõi “leekivast tulest” (erinevalt inimesest, kes lõi mullast). Kui Jumal käsutas inglitel ja jinnidel kummardada Aadamit, keeldus Iblīs ja pidas end Aadamist paremaks; seetõttu langes tema peale Jumala viha ja ta mõisteti põlguse alla. See vastupanu ja reetmine on algpõhjus, miks Iblīs saab edaspidi inimeste ahvatlejaks.

Iblīsi ja šayṭānide roll Koraanis ja hadithis

Koraanis ja hadithides on kirjeldatud erinevaid viise, kuidas kurjad jõud inimesi mõjutavad:

• šayṭān (saatan) sosistab ja proovib südamesse panna halbu mõtteid; Surah An‑Nās palubki kaitset “sosistaja” eest;
• koraani jutustused rõhutavad Iblīsi kui eripärast figuuri, kes sai ülesandeks inimeste eksitamine pärast Aadamile keeldumist kummardada;
• shayaṭīn (kurjad vaimud) võivad aga olla mitmesugused — nii jinnidest kui ka inimlikest mõjudest (pahatahtlikud inimesed, halb seltskond jm).

“Igal inimesel on oma šaitan” — mida see tähendab?

Muhammed on hadithides öelnud, et igal inimesel on oma šaitan. Selle ütluse tähendus on seletatud mitmel moel:

• osalt tähistab see välist ahvatlust ehk pahade vaimude mõju;
• osal tähistab see inimese sisemist nõrkust ja halba kalduvust (nafs) — sisemine “hääl”, mis kutsub tegema valesti;
• hadithid ja klassikalised seletused räägivad ka väikesest kurjast jõust, mis inimeste ümber liikudes neid eksitab ja julgustab patule.

Selle tulemusena mõistetakse sageli, et “šaitan” ei ole alati väline üleloomulik olend, vaid võib tähendada inimese enda nõrkust, halbade harjumuste kalduvust ja eksitavaid mõtteid.

Unustamine, viga ja patt — kuidas neid eristada?

Tekstis mainitud "Khata (viga) ei ole paha/patt, vaid lihtsalt õnnetus" peegeldab üht tõlgendust, mida on kasutatud inimlike eksimuste kohta. Islami teoloogias tehakse sageli vahet:

• Khata — tahtmatu eksimus või unustus; sellised vead ei ole alati moraalselt hukka mõistetavad;
• Dhanb/ithm — teadlik patu sooritamine, mille eest inimene on moraalselt vastutav.

Mõnedes seostes märgitakse, et isegi prohvetid võivad teha inimlikke eksimusi (näiteks unustamist), kuid islami klassikalises arusaamas on prohvetid kaitstud tahtlike ja tõsiste patuste (ismah). Koraani lugudes, nagu jutustus Moosest (Moses) ja tema reisist merekaldal (seotud loo tafsiridega, kus unustuse põhjustab välise mõjutuse või õnnetuse kategooria), kasutatakse sageli seletusi, mis osutavad sellele, et kurjade jõudude mõju võib viia unustuse või eksituseni.

Erinevad tõlgendused

Islami teoloogias ja õigusteaduses on erinevaid vaatenurki:

• literalistlikud/konservatiivsed seletused rõhutavad Iblīsi ja shayṭānide reaalse üleloomuliku rolli;
• sufismi ja mõnede vaimsete õpetuste puhul nähakse shayṭāni sageli ka metafoorina inimese egole (nafs) ja innerlikele tahtmistele, mida tuleb vaimselt alistada;
• õiguslikud ja moralistlikud kommentaatorid keskenduvad sellele, kuidas tuvastada ning vältida ahvatlusi ja hoiduda pattude sooritamisest.

Kaitse ja vastumeetmed

Islami praktikas on mitmeid viise, kuidas püüda kaitsta end šayṭāni mõjude eest:

• palve ja regulaarne jumalakartlikkus (dhikr);
• taotlused Jumala varju («A'ūdhu billahi minash‑shayṭānir‑rajīm» — “Põgenen kurja saatana eest Jumala juurde”);
• Koraani lugemine ja kindlad salmid kui kaitse — eriti Ayat al‑Kursī ning viimased kaks peatükki (al‑Falaq ja an‑Nās);
• tõsiusutud meeleolu hoidmine, seltskondade ja harjumuste korrigeerimine, istigfar (patukahetsus) ja head teod, mis aitavad vähendada ahvatluse mõju.

Lõpetuseks

Iblīs ja shayṭānid on islami mõtlemises olulised mõisted, mille kaudu seletatakse kurja olemasolu, inimlikku nõrkust ja ahvatlusi. Neid võib käsitleda nii reaalseks üleloomulikuks oponendiks kui ka sisemise vaimse võitluse (vahu) metafoorina. Oluline keskne sõnum islami tekstides on see, et inimene ei ole abitu: läbi usuliste praktikate, meeleparanduse ja teadliku eluviisi muutmise on võimalik vähendada kurja mõju ja püüda õigelt teelt mitte kõrvale kalduda.

Küsimused ja vastused

K: Mis on islami keeles tuntud kurat?

K: Mis on islami järgi kuradi peamine tegevus?

K: Kuidas mõjutab kurat islami järgi inimesi?

K: Kas Koraani järgi on palju saatanaid?

K: Milline on saatanate roll islami järgi?

K: Kas kõigil inimestel on saatan?

K: Mis on saatana eesmärk, kes saadetakse surevale inimesele viimaseks katseks?

Otsing