Deuterokanonilised raamatud – määratlus, näited ja kirikute seisukohad

Deuterokanonilised raamatud — määratlus, näited (Tobit, Juudit, Makkabealased) ja kirikute erinevad seisukohad katoliku, õigeusu ning protestantliku vaatenurgast.

Deuterokaanonilised raamatud on termin, mis pärineb kreeka keelest ja tähistab sõna-sõnalt "teist kanonit". Neid nimetatakse sageli ka deuterokaanoniteks või lühidalt deuterokaanoniteks. Tavaliselt viidatakse nende all Piibliosadele, mida on ajalooliselt tunnistanud mõnede kristlike traditsioonide pühakirjaks, kuid mida ei sisaldata heebrea piibli (Tanakh) standardses kanonis. Need tekstid on suurel osal kreeka keeles säilinud ja nende tekkeajaks peetakse enamasti aega umbes 250–150 eKr, ehkki mõnede osade varasemad või hilisemad redaktsioonid on võimalikud.

Mis eristab neid heebrea piiblist?

Peamine erinevus on algkeel ja kanoniline traditsioon. Deuterokaanonilised raamatud ei kuulu juudi Tanakhi põhikanonisse peamiselt seepärast, et need olid laialt levinud Kreeka keeles (Septuaginta ehk LXX) ja paljud neist ei olnud osa kinnitatud heebrea tekstikogustest, mida juudi kogukonnad kasutasid. Samas olid need raamatud laialt levinud varakristlikus maailmas ja neid kasutasid paljud varased kristlased.

Näited deuterokaanonilistest raamatutest

• Tobiti raamat – jutustab Tobiti ja tema perekonna muredest ning ingli abi otsimisest; sisaldab moraalseid ja usulisi õpetusi.
• Juuditi raamat – räägib Juudati vaprusest ja lunastusest, rõhutades truudust Jumalale ja kangelaslikku tegutsemist.
• Esimene Makkabeuse raamat, mida nimetatakse ka 1. Makkabeuse raamatuks – ajalooline ülevaade Makkabeede ülestõusust ja juudi vastupanust Seleukidide võimule.
• Teine Makkabeuse raamat, mida nimetatakse ka 2. Makkabeuse raamatuks – pigem teoloogilis-mälestuslik kokkuvõte sündmustest ja martüroloogiline rõhuasetus.
• Saalomoni tarkus (Tarkuse raamat) – õpetlik-teoloogiline teos, mis käsitleb tarkust, õiglust ja jumaliku juhtimise teemasid.
• Siraagi raamat (Ecclesiasticus) – eeskätt eetikale ja elutarkusele keskenduv kogu, kirjutatud heebrea traditsioonis, ent laialdaselt säilinud kreeka vahendusel.
• Baaruki raamat, mille viimaseks peatükiks on Jeremija kiri.

Taanieli raamat ja Esteri raamat sisaldavad katoliku väljaannetes lisalugusid ja lisasid, mida protestantlikus traditsioonis tavaliselt ei leidu (nt Danielis on lisatud "Aadriaani/Rauda asetatud palve", "Kolme noore mehe laul" ja lood "Susanna" ning "Bel ja draakon").

Algkeel ja tekstiline päritolu

Paljud deuterokaanonilised tekstid säilisid peamiselt kreeka keeles Septuaginta traditsioonis. Siiski leidub mõne raamatu osade kohta versioone või fragmente heebrea või aramea keeles (näiteks Siraagi autor koostas oma teksti esialgu heebrea keeles). Tekstide dateerimine varieerub — mõned on varasemad, mõned hilisemad — ning nende lõplik redaktsioon ja laialdane levik on tihti seotud hellenistliku perioodi ja diasporaa juudi kogukondade kultuurilise kontekstiga.

Kirikute seisukohad

Kirikud erinevad nende raamatute autoriteedi ja kanonilise staatuse osas:

• Katoliku kirik: Katoliku traditsioon tunnistab deuterokaanonilisi raamatuid osa Vana Testamendi kanonist. See määratlus kinnitati ametlikult Trento kirikukogul (1546). Katoliku kirikus kasutatakse neid nii liturgias kui ka õpetuses.
• Õigeusu kirikud: Paljud õigeusu kirikud toetuvad Septuagintale ja aktsepteerivad samuti deuterokaanonilisi raamatuid; lisaks on mõnes idakirikus kanonisse võetud veel täiendavaid raamatuid (nt 3. Makkabeede raamat, Psalm 151 jt) sõltuvalt traditsioonist.
• Protestantlikud kirikud: Enamik protestantlikke traditsioone ei pea deuterokaanonilisi raamatuid Jumala inspireerituks samal määral kui heebrea piibli tekste ja nimetavad neid sageli apokrüüfideks. Paljud luteri ja reformatsiooni aja teoloogid, sealhulgas Martin Luther, pidasid neid heaks ja kasulikuks lugemiseks, kuid mitte aluseks õpetusele (Luther eraldas need apokriifide sektsiooni oma piiblitõlgetes). Johannes Calvin ja teised reformeerijad olid nende raamatute autoriteedi suhtes kriitilisemad ja ei tunnistanud neid kanoniliseks.

Kasutus ja tähtsus

Deuterokaanonilised raamatud on olulised ajaloo, teoloogia ja liturgia seisukohalt. Nad annavad lisateavet juudi ühiskonna seisundist hellenistlikul ajastul, lisavad moraalseid ja õpetlikke tekste ning on mõjutanud varakiriku praktikad ja kristlikku õpetust. Katoliku ja õigeusu liturgias kasutatakse neid tekste patristilistes ja sakramentaalsetes kontekstides ning need mõjutavad näiteks õpetusi palvete, surmajärgse elu ja päästmise teemadel.

Kokkuvõte

Deuterokaanonilised raamatud on Vana Testamendi osad, mis on säilinud peamiselt kreeka keeles ja mida aktsepteerivad osaliselt erinevad kristlikud traditsioonid. Nad on kirjaliku ja teoloogilise väärtusega ning nende staatus kanonina sõltub kirikust: katoliku ja suur osa õigeusu traditsioonist tunnistab neid pühakirjaks, enamik protestantlikke kirikuid peab neid kasulikuks lugemiseks, kuid mitte õpetuse aluseks.

Küsimused ja vastused

K: Mida tähendab "deuterokaanoniline"?

K: Millal kirjutati deuterokaanonilised raamatud?

K: Millal oli Vana Testament teadaolevalt juudi ja protestantlikes religioonides kirjutatud heebrea keeles?

K: Kas deuterokaanonilised raamatud on osa juudi Tanakhist (heebrea piiblist)?

Küsimus: Millised on mõned näited deuterokaanonilistest raamatutest?

Otsing