Liustik — suur jää- ja lumekogum: tekkimine, liikumine, tähtsus

Liustik — kuidas tekib, liigub ja miks on oluline: suurimad mageveevarud, kliimamõjud ja elupaikade kaitse. Loe põhjalikku selgitust.

Liustik on suur jää- ja lumekogum, mis tekib piirkondades, kus kogu talvine lumi ei sulata suviti ära. Igal talvel lisandub uusi lumikihte. Kogu lume kaal tekitab survet, mis tihendab alumisi kihte: lumi muutub esmalt tihedamaks (firn või nevé) ja aja jooksul jäätumisel jääks. Kui see protsess kestab mitu aastat kuni sajandeid, kasvab liustik suureks ja paksuks. See muutub nii raskeks, et raskusjõud paneb jää liikuma.

Kuidas liustik liigub

Liustik ei ole staatiline: see voolab mäest alla või laialivalguval jäälaual edasi väga aeglaselt. Liikumise põhimehhanismid on:

• Interne deformatsioon — jää kristallid nihkuvad ja libisevad üksteise suhtes, mis võimaldab kogu massi voolata.
• Basaalne libisemine — sulamisvesi liustiku all vähendab hõõrdumist ja liustik võib libiseda mööda aluspinda.
• Hüpped ehk surge‘id — mõnel liustikul esinevad perioodilised kiirenenud liikumised, mis võivad olla mitu korda tavalisest suuremad.

Tavaliselt on liikumiskiirus väike: paljud liustikud liiguvad aastas mõnest meetrist kuni mõnesaja meetrini. Üks lihtne näide on, et liustik liigub aastas vaid umbes 50 meetrit, kuid see väärtus võib piirkonniti ja aasta-aastalt oluliselt erineda.

Liustiku ehitus ja tunnused

• Pinnakate ja jää — pealmine värske lumi, vanem tihenenud nevé ja allpool läbipaistvam glatsiaalne jää.
• Pragunemine — pinnale tekkivad lõhed (krevasse), eriti kui liustik liigub ebatasasel alusel või kiireneb.
• Moräänid — liustiku kulgedes kogunenud kivimimassiivid, mis näitavad liikumissuunda ja ajaloolist ulatust.

Liustike liigid

• Oruliustikud (valley glaciers) — liituvad mäeahelikes orgudes ja voolavad kitsastes koridorides.
• Jäälauad või liustikkatteteed (ice sheets) — väga suured, katavad suuri maalappe (näiteks Gröönimaa, Antarktika). Need võivad moodustada ka jäälakke ja jääkehi.
• Alpi tüüpi liustikud, rannikuliustikud, suru-liustikud jpm — sõltuvalt kõrgusest, kliimast ja aluspinnast.

Liustike mõju maastikule ja veeringele

Liustikud on võimsad erosioonijõud: nad lihvivad ja lõhestavad kivimeid, tekitades U-kujulisi orge, cirque'e, fjorde ja sügavaid orusid. Eemaletõstetud materjalist sünnivad moräänid, drumliinid, eskerrid jm tekked. Liustikest voolab ka sulamisvett, mis moodustab ojasid, järvede ja laiemalt hüdrosüsteeme.

Tähtsus ja inimkasutus

Liustikud on suurimad mageveeallikad Maal. Nende sulamisvesi varustab jõgesid, tagab põudade ajal vett ja on oluline nii jootmiseks kui ka hüdroenergiaks. Samas on suurimad soolased veekogud ookeanid, mis hoiavad planeedi veemassiivist suurema osa.

• Glatsiaalmassid reguleerivad veevoolu ja tagavad pikaajalise veevaru suurtel aladel.
• Liustikud on kliimamuutuste tundlikud näitajad: nende tagasitõmbumine ja massbilansi muutus peegeldavad temperatuuri ja sademete trende.
• Turism, teadusuuringud ja kultuuriväärtused — liustikud meelitavad teadlasi ja turiste, kuid on samas haavatavad.

Ohud ja muutused

Kliimasoojenemine on paljudes piirkondades põhjustanud liustike taandumist, mis mõjutab kohalikke veevarusid ja võib kiirendada merepinna tõusu. Liustike sulamisel võivad tekkida ka ootamatud ohud, nagu glatsiaallagede järsk üleujutus (nn jökulhlaup), nõndanimetatud jääjärvede plahvatuslik tühjenemine ning lagunemised ja kiviväljad.

Kuidas liustikke uuritakse ja kaitstakse

Teadlased kasutavad satelliitvaatlusi, kõrgusmõõtmisi, kaalulanguse arvutusi ja maapealseid mõõtmisi, et hinnata liustike massibalanssi ja liikumist. Kaitse- ja veemajanduspoliitikad püüavad arvestada liustike rolli pikaajalise vee- ja energiavarustuse planeerimisel ning vähendada kliimamuutuste mõju rohelise energia ja heitmete kontrolliga.

Liustikud kujutavad endast olulist looduslikku ressurssi ja maastikuvaadet ning nende uurimine aitab mõista planeedi kliimasüsteemi ja tagada inimeste vee- ning ohutusvajadused tulevikus.

Loomine

Liustikud tekivad ainult sellistes kohtades, kus on piisavalt külm ja kus langeb aja jooksul piisavalt lund. See võib võtta kaua aega. Sageli kulub liustiku moodustumiseks kümneid või sadu aastaid. On olemas kahte liiki liustikke: mandrijää ja alpi liustikud. Alpi liustikke nimetatakse ka mägijäätikuteks.

• Kontinentaalsed liustikud on liustikud, mis levivad üle suure maa-ala.  Need tekkisid peamiselt jääaegadel kaua aega tagasi. Gröönimaal ja Antarktikas on veel mõned mandriliustikud. Sageli voolavad nad allapoole merre ja lagunevad. Meres ujuvaid purunenud osi nimetatakse jäämägedeks.
• Alpi liustikud tekivad mägipiirkondades. Nad on väiksemad kui mandriliustikud. Alpi liustikud voolavad tavaliselt seni, kuni nad jõuavad punkti, kus temperatuur on piisavalt soe, et jää suve jooksul täielikult sulab.

Jäämäed murduvad liustikust Cape Yorgi juures, Gröönimaal

Küsimused ja vastused

K: Mis on liustik?

K: Kuidas tekib liustik?

K: Kuidas kasvab liustik suuremaks?

K: Kuidas liigub liustik?

K: Kui kiiresti liigub liustik?

K: Mida asendavad uued lumesajud?

K: Millised on suurimad mageveeallikad Maal?

Otsing