Tollundi mees — Taani sookeha muumia (4. saj eKr) ja teadusuuringud

Tollundi mees on 1950. aastatel Taanist leitud muumia nimi. Mees elas 4. sajandil eKr, nn eelrooma rauaajal. Pea ja nägu olid nii hästi säilinud, et leidmise ajal peeti teda ekslikult hiljutise mõrvaohvriks. Kaksteist aastat enne Tollundi mehe avastamist leiti samast soost teine sookeeha, Ellingi naine, mis andis esimesed vihjed soode erilisest säilitusvõimest ja võimalikust rituaalsest kontekstist.

Avastus, dateerimine ja ajalooline kontekst

Keha all oli õhuke kiht sammalt. Teadlased seostavad seda sammaldatud kihti Taani turbasoodes esinevate tingimustega varasel rauaajal, mistõttu oletatakse, et surnukeha paigutati sinna enam kui 2000 aastat tagasi. Viidi läbi C14 radiosüsiniku dateerimine, mis näitas, et Tollundi mees suri ligikaudu aastatel 375–210 eKr. Turbas olev hape (peamiselt hümihape) koos pinnase anaeroobsete tingimustega ning hapniku piiranguga on säilitanud tema õrnad pehmed koed.

Säilumine ja kehaomadused

Soodes toimunud keemilised protsessid – madal pH, vähe mikroobset aktiivsust ja vähene hapnik – muutsid naha ja siseelundid tumedaks, kuid jätsid struktuuri ja näojooned hästi eristatavaks. Uuringud ja röntgenuuringud näitasid, et mehe pea oli väliselt vigastusteta ning tema süda, kopsud ja maks olid samuti hästi säilinud. Silkeborgi muuseumi hinnangul pidi ta surma ajal olema umbes 40-aastane ja umbes 1,61 m pikk; see oli tolle aja kohta üsna väike põlispõllumeeste ja karjakasvatajate keskmise kasvu juures. Keha oli soosingult tõenäoliselt kokku tõmbunud, mis mõnikord muudab pikkusehinnanguid.

Surmaolud ja kohtuekspertiisid

Esimesel autopsial 1950. aastal jõudsid arstid järeldusele, et Tollundi mees suri pigem poomise kui kägistamise tagajärjel. Köis jättis nähtavaid jälgi naha sisse lõua alla ja kaela külgedele, samas puudusid jäljed kaela tagaosas, kus oleks pidanud asuma silmuse sõlm. Sellised leiud tõid kaasa arutlusi kas rituaalse ohverdamise, kohtualuse täideviimise või muude põhjenduste üle. Pärast 2002. aastal tehtud uut uurimist leidsid kohtuekspertiisi teadlased täiendavaid tõendeid, mis toetasid poomise hüpoteesi: kuigi kaelalüli oli vigastamata (mida sageli ei olegi, kui hukatakse õrnalt), näitasid röntgenülesvõtted ja muud analüüsid, et keel oli väljavenitatud – see on hukkumisele viitav tunnus. Siiski jääb täpne kontekst (nt rituaal vs õiguslik hukkamine) osaliselt tõlgenduste objektiks.

Toiduanalüüs ja eluperioodi tunnused

Mao ja soolestik uuriti ja nende sisu testiti. Teadlased leidsid, et mehe viimane söögikord oli puder, mis oli tehtud nii kasvatatud kui ka metsikutest köögiviljadest ja seemnetest: odra, linaseemne, kuldkinga (Camelina sativa), okasrohu, hariliku rohu ja kummeli jms. Seedesüsteemis ei olnud liha jälgi ning seedimise staadiumist järeldati, et mees elas pärast viimast sööki veel umbes 12–24 tundi – see tähendab, et ta tõenäoliselt ei söönud vahetult enne surma.

Rikkalik seemnevärk: supp sisaldas mitut erinevat looduslikku ja kultiveeritud seemet. Kuna mõned neist ei olnud kergesti kättesaadavad, viitab see, et osa koostisosadest võidi koguda või valmistada eesmärgipäraselt, näiteks tähtsaks sündmuseks.
Regionaalne sobivus: suppi valmistatud seemned olid tüüpilised just selle soosaare lähedal kasvavale taimestikule, mis tugevdab seost leiukohaga ja aitab määrata toiduallikaid ning -aegu.

Tõlgendused ja tähendus

Tollundi mehe juhtum on üks tuntumaid nn sookehadest (bog bodies) ning annab väärtuslikku teavet rauaaja eluviiside, toitumise, rõivastuse ja võimaliku usulise praktikaga seotud tavade kohta. Arutelud tema surma põhjuste üle hõlmavad nii karistust kui ka rituaalset ohverdust – mõlemad on rauaaja kontekstis arvestatavad võimalused. Lisaks on tema puhul huvipakkuv, et näo väljend on suuresti säilinud, mis on haruldane ja lisab inimlikku mõõdet arheoloogilisele leiule.

Säilitamine ja muuseumiekspositsioon

Sookehad kuivavad ja lagunevad kiiresti, kui need soost välja võetakse. Kuna nägu ja pea olid nii hästi säilinud, otsustati keha paljastada. Tol ajal konserveeriti pea polüetüleenglükooliga (PEG), mis oli tol hetkel saadaval ja laialt kasutusel. Kuigi PEG aitas säilitada peamisi jooni, ei võimaldanud tollane töötlemine kogu keha pikaajaliselt säilitada – keha osad kuivasid ja lagunesid. Tänapäeval on pea kinnitatud keha koopia külge, et säilitada originaalpeale iseloomulik kuju ja ilme publikule. Mõlemad jalad ja parem pöial olid samuti hästi säilinud leidmisel ning hoiti formaldehüüdis, et neid hiljem analüüsida. 1976. aastal tegi Taani politsei sõrmejälgede analüüsi, mistõttu Tollundi mehe pöidlajälg on üks vanimaid dokumenteeritud sõrmejälgi.

Tollundi mees on eksponeeritud Silkeborgi muuseumis, kus tema pea ja reproduktsiooni kehale kinnitatud kuju aitavad külastajatel paremini mõista nii üksikisiku olemust kui ka laiemat kultuurilist ja teaduslikku konteksti. Tema uurimine on jätkunud ka hilisematel aastakümnetel koos uute tehnoloogiate (nt täiustatud röntgen-, DNA- ja isotoopanalüüsid) kasutuselevõtuga, mis annab pidevalt täiendavat informatsiooni inimeste elust ja surmast rauaajal.

Tollundi mehe jäänused pärast avastamist

Küsimused ja vastused

K: Kuidas nimetatakse Taanist leitud muumiat?

V: Muumia nimi on Tollund Man.

K: Millal elas Tollundi inimene?

V: Tollundi inimene elas 4. sajandil eKr, nn eelrooma rauaajal.

K: Kuidas säilitati Tollund Mani keha?

V: Turvas sisalduv hape ja hapniku puudumine pinnase all säilitasid tema õrnad pehmed koed.

K: Kui vana oli Tollundi inimene, kui ta suri?

V: Silkeborgi muuseumi hinnangul pidi ta surma ajal olema umbes 40-aastane.

K: Kui pikk oli Tollund Man?

V: Ta oli umbes 1,61 m pikk.

K: Millised tõendid viitavad sellele, et ta suri pigem poomise kui kägistamise tagajärjel?

V: Tema lõua all ja kaela külgedel olid nahal nähtavad jäljed ning röntgenülesvõte näitas, et tema keel oli väljavenitatud - mõlemad viitavad poomise tagajärjel toimunud surmale.

K: Mida avastasid teadlased Tollundi mehe viimase söögikorra kohta?

V: Tema viimane söögikord koosnes mingist pudrust, mis oli valmistatud nii kasvatatud kui ka looduslikest köögiviljadest ja seemnetest, näiteks odrast, linaseemnetest, kuldkingast (Camelina sativa), okasroost, harilikust ja kummelist - liha ei sisaldanud mingeid jälgi.