Radiosüsinikumeetod
Radiosüsiniku dateerimine, tuntud ka kui C14 dateerimise meetod, on viis öelda, kui vana on objekt. See on üks radiomeetrilise dateerimise liike.
Meetodis kasutatakse radioaktiivset isotoopi süsinik-14. Enamik orgaanilist ainet sisaldab süsinikku. Süsinikul on erinevaid isotoope, mis tavaliselt ei ole radioaktiivsed. 14C on radioaktiivne, selle poolväärtusaeg (aeg, mis kulub radioaktiivsuse vähenemiseks poole võrra) on umbes 5730 aastat. See võimaldab määrata süsinikku sisaldavate ainete vanust. Meetod töötab umbes 60 000 aasta vanuseni. Saadud kuupäevad kirjutatakse tavaliselt enne praegust aega ("praegune" on 1950).
Taimed võtavad fotosünteesi teel atmosfääri süsinikdioksiidi ja loomad söövad seda, seega vahetab iga elusolend oma eluaja jooksul pidevalt süsinikdioksiidi-14 oma keskkonnaga. Kui ta aga sureb, siis see vahetus lõpeb.
1958. aastal näitas Hessel de Vries, et süsinik-14 kontsentratsioon atmosfääris varieerub sõltuvalt ajast ja asukohast. Suhteliselt lühikese elueaga 14C uueneb pidevalt kosmilise kiirte pommitamise tõttu atmosfääri lämmastikule. Kuna pommitamine on veidi varieeruv ja muudel põhjustel on ka orgaanilise aine 14C sisaldus veidi varieeruv. See põhjustab vigu kronoloogias. Siiski saab alla 20 000 aasta tulemusi võrrelda dendrokronoloogiaga, mille aluseks on aastarõngad. Kõige täpsema töö jaoks kompenseeritakse kõikumised kalibreerimiskõverate abil.
Meetodi töötasid Willard Libby ja tema kolleegid Chicago Ülikoolis välja 1949. aastal. Selle töö eest pälvis ta 1960. aastal Nobeli keemiapreemia. Ta demonstreeris esimesena radiosüsiniku dateerimise täpsust, hinnates täpselt vana Egiptuse kuningliku praami puidu vanust, mille vanus oli teada ajaloolistest dokumentidest.
C14 kogus aatomkehas varieerub aja jooksul.
Atmosfääri 14C, Uus-Meremaa ja Austria. Uus-Meremaa kõver on representatiivne lõunapoolkeral, Austria kõver on representatiivne põhjapoolkeral. Atmosfääri tuumarelvakatsetused peaaegu kahekordistasid 14C kontsentratsiooni põhjapoolkeral.
Küsimused ja vastused
K: Mis on radiosüsiniku dateerimine?
V: Radiosüsiniku dateerimine, mida tuntakse ka C14 dateerimismeetodina, on viis, kuidas öelda, kui vana on mingi objekt. Tegemist on radiomeetrilise dateerimise liigiga, mis kasutab süsinikku sisaldavate ainete vanuse määramiseks radioaktiivset isotoopi süsinik-14.
K: Kuidas see toimib?
V: Meetodi puhul mõõdetakse radioaktiivse isotoobi süsinik-14 sisaldust orgaanilises aines. Nii kaua, kui miski on elus, vahetab see süsinik-14 oma keskkonnaga, kuid kui see sureb, siis see vahetus lõpeb. Mõõtes 14C sisaldust objektis ja võrreldes seda atmosfäärisisaldusega, saavad teadlased hinnata selle vanust kuni 60 000 aasta vanuseks.
K: Kes töötas selle meetodi välja?
V: Meetodi töötasid Willard Libby ja tema kolleegid Chicago Ülikoolis välja 1949. aastal. Selle töö eest sai ta 1960. aastal Nobeli keemiapreemia.
K: Kui täpne on radiosüsiniku dateerimine?
V: Üldiselt peetakse radiosüsiniku dateerimist täpseks kuni 20 000 aasta vanuseni, kui seda võrrelda dendrokronoloogiaga (aastarõngaste analüüs). Täpsemate tulemuste saamiseks kasutatakse kalibreerimiskõveraid, et kompenseerida atmosfääri taseme muutusi aja ja asukoha jooksul.
K: Mida kasutas Willard Libby täpsuse tõestamiseks? V: Täpsuse demonstreerimiseks hindas Willard Libby vanust vana Egiptuse kuningliku praami puidu puhul, mille vanus oli juba teada ajaloolistest dokumentidest.
K: Millist kiirgust kasutatakse radiosüsiniku dateerimisel?
V: Radiosüsiniku dateerimisel kasutatakse radioaktiivsete isotoopide, näiteks süsinik-14 kiirgust, mille poolväärtusaeg (aeg, mis kulub radioaktiivsuse vähenemiseks poole võrra) on 5730 aastat.
