Oliver Cromwell

Varajane elu

Cromwell alustas Huntingdonist pärit härrasmehega. Kõigepealt õppis ta Huntingdoni gümnaasiumis. Tal olid oma isaga halvad suhted. Ta läks edasi Cambridge'i ülikooli Sidney Sussexi kolledžisse. See oli uus, väike kolledž, kus tal oli võimalus rääkida oma uutest puritaanlikest ideedest. Siiski ei saanud ta kunagi diplomit, sest tema isa suri 1617. aastal, kui ta õppis.

Inglise kodusõda

1628. aastal sai Cromwellist parlamendiliige ja puritaanlane ning toetas parlamenti selle tülis kuningaga. Kui sõda puhkes, oli kuninga armee tugevam ja paremini ettevalmistatud kui parlamendi armee. Cromwell nägi seda ja otsustas koolitada mehi paremini võitlema. Peagi hakkas tema koolitatud "Uus mudelarmee" võitma lahinguid. Selle tulemusena võitis parlament sõja. Sõja lõpuks oli Cromwell väga võimas.

Commonwealth: 1649-1653

Järgnevatel aastatel viis Oliver Cromwell läbi kaks kampaaniat iiri katoliiklaste allutamiseks (1649-1650) ning purustas Dunbari ja Worcesteri lahingutes (1650-1651) šoti rojalistid, kes olid välja kuulutanud kuningas Karl II. , hukatud valitseja esmasündinu.

Rumpiparlament

Pärast kuninga hukkamist kuulutati välja vabariik, mida tuntakse Inglismaa Rahvaste Ühenduse nime all. Asjade juhtimiseks määrati riiginõukogu, mille liikmete hulka kuulus ka Cromwell. Tema tegelik võimubaas oli armee.

Iirimaa ülevõtmine

1652. aastal võttis Cromwell Iirimaa üle. Paljud ajaloolased usuvad, et Cromwell pani toime etnilise puhastuse iiri katoliiklaste vastu. Cromwell tahtis, et iiri katoliiklased koliksid Ida-Iirimaalt välja Loode-Iirimaale. Nende ajaloolaste sõnul kasutasid Cromwell ja tema armee iirlaste lahkumise sundimiseks massimõrvu, näljutamist ja hukkamisega ähvardamist. Ajaloolane Frances Stewart ütleb, et 600 000 iirlast - 43% iiri elanikkonnast - hukkus selle poliitika tõttu.

Protektoraat: 1653-1658

Alamkoda üritas kõvasti kontrollida sõjaväge, kuid ei suutnud: 1653. aastal saatis Cromwell alamkoja laiali, andis seadusandliku võimu 139 usaldusrahvale ning võttis Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa lordprotektori tiitli, millel olid laialdasemad volitused kui monarhil. Oma ametiajal korraldas ta ümber riigi rahanduse, edendas kaubanduse liberaliseerimist, et tagada kaubandusliku kodanluse õitseng, kuulutas välja navigatsiooniseaduse (1651), millega ta kehtestas Madalmaadele Inglise meresõidu ülemvõimu, võitis Ühendatud Provintsid (1654), röövis Jamaica Hispaanialt (1655), kiusas katoliiklasi taga ja seadis Inglismaa Euroopa protestantlike riikide eesotsas.

Uus põhiseadus, mida tuntakse kui "Instrument of Government", tegi Cromwelli eluaegseks lordprotektoriks. Tal oli õigus kokku kutsuda ja laiali saata parlamente.

1657. aastal pakkus parlament Cromwellile krooni. Cromwell mõtles pakkumise üle kuus nädalat. Siis lükkas ta selle tagasi ja ta nimetati Westminsteri saalis pidulikult uuesti "lordprotektoriks" (suuremate volitustega, kui talle varem selle tiitli all oli antud).

Arvatakse, et Cromwell kannatas malaaria all (arvatavasti haigestus ta esimest korda Iirimaal sõjakäigul olles). Ta suri Whitehallis 3. septembril 1658, Dunbaris ja Worcesteris saavutatud suurte võitude aastapäeval.

Pärast Cromwelli surma

Tema surmaga (3. september 1658) oli vabariik aga sukeldunud kaose perioodi, mis lõppes monarhia taastamisega parlamendi poolt Inglismaa Karl II näol (1660). Hoolimata oma ettevaatlikkusest ei kõhelnud uus monarh, kui ta andis korralduse oma isa surmaotsuse allkirjastanud mehe surnukeha ekshumatsiooniks, pea mahalõikamiseks ja Londoni Toweris eksponeerimiseks.

Tema järel sai lordprotektoriks tema poeg Richard. Kuigi Richard ei olnud täiesti võimetu, ei olnud tal ei parlamendis ega sõjaväes mingit võimupõhja ning ta oli sunnitud 1659. aasta kevadel tagasi astuma, millega protektoraat lõppes. Aasta hiljem taastas parlament Charles II kuningaks.

Kui rojalistid naasid võimule, kaevati Cromwelli surnukeha välja, riputati ahelatesse ja peastati. Räägitakse, et tema pea oli kuude kaupa kadunud, kuni üks sõdur selle leidis. Tema kolju anti edasi märgiks, kuni see maeti Tyburnis.