Cromwelli vallutus Iirimaal (1649–1653): põhjused ja tagajärjed

Cromwelli vallutus Iirimaal 1649–1653: miks see toimus ja millised olid rängad tagajärjed — maade konfiskeerimine, näljahädad, rahvaarvu kahanemine ja ajalooline pärand.

Kuningriikide sõdade ajal vallutasid Inglise parlamendi väed Iirimaa aastatel 1649–1653. Neid vägesid juhtis Oliver Cromwell. See sündmus on tuntud kui Cromwelli vallutus Iirimaal või Cromwelli sõda Iirimaal. Cromwell maandus Iirimaale ja alustas kampaaniat oma Uue Mudeli Armeega 1649. aasta augustis Inglismaa Rumpparlamendi nimel.

Taust ja vallutuse põhjused

1641. aasta Iiri mäss ning sellele järgnenud konfliktid viisid suure osa Iirimaast Iiri Katoliku Konföderatsiooni kontrolli alla. Katoliiklaste konföderatsioon püüdis kaitsta oma huve ja enesekorraldust, kuid saatuslikuks kujunes see, et 1649. aasta alguses liitusid konföderatsioonlased Inglise rojalistidega, kes olid Inglise kodusõjas parlamendivägede vastu kaotanud. Parlamendi juhtkond pidas Iirimaad strateegiliselt tähtsaks: kontroll Iirimaa üle tähendas rojalistliku abi ja katoliku mõju vähendamist ning võimalust ümberjaotada maad parlamendile lojaalsete toetajate vahel.

Kampaania kulg ja peamised sündmused

Cromwell saabus Iirimaale 1649. aasta augustis ja oli kampaania esimesel aastal otseses juhtimises. Tema väed viisid läbi rida rünnakuid ja piiramisoperatsioone. Kuulsaimad ja vaieldavamad juhtumid olid Drogheda ja Wexfordi vallutused 1649. aasta sügisel, kus parlamendiarmeed määratleti karmide karistuste ja veresauna läbi. Nende sündmuste täpne iseloom ning hukkunute arv on ajalooliselt vaidlustatud, kuid need jäid Iiri mälu jaoks sügava tähendusega.

Pärast Cromwelli lahkumist 1650. aastal jätkasid tema ajalised ja poliitilised kaaslased kampaaniat: Henry Ireton ja teised parlamendiliinid viisid läbi edasisi piiramis- ja okupeerimisoperatsioone. Olulised lahingud ja piiramisetapid toimusid mitmel pool riigis, sealhulgas Clonmelis (1650) ning lõppjärgus Galway ja viimased sissisõja löögid 1651–1653. Maiks 1652 oli Cromwelli-partei armee võitnud Iiri konföderatsiooni ja rojalistide koalitsiooni ning okupeerinud riigi, millega lõppesid Iiri konföderatsioonisõjad (mõnikord nimetatud üheteistkümneaastaseks sõjaks). Siiski jätkus sissisõda veel aastatena ja viimane vastupanu lõpetati alles 1653. a. lähenedes.

Poliitilised ja majanduslikud tagajärjed

Parlamentaarsete jõudude võimu kindlustamiseks võeti vastu mitmed seadused, mis võimaldasid konfiskeerida maad ja ümberjaotada neid parlamendile lojaalsete sõdurite, investorite ja kolonistide vahel. Cromwelli ja parlamendi poliitikaid iseloomustasid rahvuslikud ja religioossed eesmärgid—katoliku mõju vähendamine ning protestantliku, eriti anglo‑parlamendipoolse, kontrolli sisseviimine. Suur osa maast võeti katoliiklikelt omanikelt ära, ja paljudele kehtestati sundtranspordi või ümberasustamise meetmed (tuntud kui „to Hell or to Connacht“ — sundimine kolida vähetsoodsa läänerannikule).

Lisaks toimus massiline ümberjaotamine: paljud katoliiklased kaotasid oma kinnistud ning maa sai aluseks kohtulikele ja sõjalistele kompensatsioonidele võlgnike ja sõjaväelaste kasuks. Parlamendiliikmed vedasid ka umbes 50 000 inimest sunnitöölisteks või indutseeritud teenistusse (sh transport läände ja Ameerika kolooniatesse).

Sotsiaalsed ja demograafilised mõjud

Sõja mõju Iiri elanikkonnale oli tõsine ja püsiv. Konflikt, sõjalised retked, massikülvatused ja haiguspuhangud tekitasid ulatuslikku kannatust. Erinevad hinnangud rahvaarvu kahanemise kohta parlamendi kampaania tagajärjel varieeruvad märkimisväärselt; mõned allikad viitavad väiksemale langusele, teised toovad välja palju suuremate kaotuste võimaluse. Sõltuvalt arvestuse meetodist ja sellest, kas arvesse võetakse ainult vallutusperioodi (1649–1652) või ka hilisemat settlemise perioodi kuni 1659. aastani, kõiguvad hinnangud palju. See ebakindlus on tingitud puudulikest andmetest, rändest, transpordist ning aja jooksul muutunud rahvaloenduse ja kirjete puudumistest.

Vägivald, karistusmeetmed ja ajalooline vaidlus

Cromwelli kampaania iseloom ja laastavad aktid Iirimaale jätsid tugeva ja pikaajalise jälje. Cromwelli juhtimisstiili ja parlamendivägede tehtud hirmutegude ulatuse üle on ajalooliselt terav diskussioon. Mõned ajaloolased väidavad, et sajandi sõjareeglid ja tollased praktikad õigustasid tema meetodeid või et hilisemad propagandistlikud kirjeldused on liialdatud; teised rõhutavad moraalset ja sõjaks kvalifitseeritavat julmust ning kasutavad näiteid Droghedast ja Wexfordist selleks, et näidata ülemõõdulist karmi rünnakut tsiviilelanike ja alistunud võitlejate vastu. Üksmeel puudub, mistõttu teema jääb historiograafiliselt valusaks ja emotsionaalselt laetud.

Pärand ja tähendus

Cromwelli vallutuse tagajärjed olid kaugeleulatuvad: maaomandi struktuur muutus, katoliiklik haridus ja institutsioonid nõrgenesid, ning Iiri ja Inglise suhteid varjutasid põlvkondadepikkused vastastikused kahtlused ja vaen. Vallutus aitas luua aluse inglise provintsialasele kontrollile ja protestantlikule asustamisele, mis mõjutas Iiri poliitikat ja ühiskonda veel sajandeid edasi.

Kuigi mõnes englishtöös ja parlamendikeskkondades vaadeldi vallutust kui sõjalist ja poliitilist edu, on Iiri kollektiivses mälus Cromwell enamasti vihatud ja tema nimi seotud karmi repressiooniga. Ajaloolased jätkavad allikate analüüsi, et täpsemalt hinnata sündmuste kulgu, hukkunute arvu ja poliitiliste otsuste motiive.

Kokkuvõttes oli Cromwelli vallutus Iirimaal 1649–1653 ühtaegu sõjaline kampaania, poliitiline ümberkorraldus ja sotsiaalne katastroof paljude iirlaste jaoks — sündmus, mille tagajärjed kajavad läbi Iiri ajaloo veel kaua pärast lahingute lõppu.

Küsimused ja vastused

K: Milline sündmus on tuntud kui Cromwelli vallutus Iirimaal?

K: Kes neid vägesid juhtis?

K: Miks Cromwell Iirimaale tungis?

Küsimus: Kui kaua võttis neil Iirimaa vallutamiseks aega?

K: Milliseid meetmeid võeti rooma-katoliiklaste vastu?

K: Kui tõsine oli selle mõju Iiri elanikkonnale?

Otsing