Inglismaa parlament oli Inglismaa Kuningriigi seadusandja. Selle juured ulatuvad tagasi varasesse keskaega. See võttis monarhi võimust üha enam üle ja pärast 1707. aasta ühinemisakti sai sellest Suurbritannia parlamendi ja hiljem Ühendkuningriigi parlamendi peamine osa.

Tänapäeval on üha enam esitatud nõudmisi, et Inglismaa saaks oma iseseisva parlamendi, nagu seda teevad teised Ühendkuningriigi riigid, Šotimaa, Wales ja Põhja-Iirimaa. Seda nimetatakse detsentraliseerimiseks.

Ajalooline taust

Inglismaa parlamendi areng sai alguse keskaegsetest nõupidamistest, kus kuningas kutsus kokku vaimulikke, suurmaadlikke ja hiljem ka vabade linnade esindajaid. Oluliseks etappiks oli näiteks 13. sajandi Magna Carta ja järgnevad leppetüübid, mis piirutasid monarhi võimu. 14. sajandil kujunes välja kahele koja süsteem — House of Commons (alamkoda) ja House of Lords (ülemkoda) — mis mõjutas kogu edasist seadusandlust.

Koosseis ja roll enne ühinemist

Enne 1707. aasta ühinemist oli Inglismaa parlament peamine seadusandlik institutsioon, mis kontrollis makse, sõjaväelisi rahastamisi ja teisi olulisi valitsusotsuseid. Parlamendi koosseis ja toimimine arenesid sajandite jooksul vastusena poliitilistele kriisidele — näiteks kodusõjad ja 17. sajandi võimukonfliktid, mis lõid aluse parlamentaarsele valitsemisele.

Ühinemine ja järgnevad muutused

1707. aasta Acts of Union ühendasid Inglismaa ja Šotimaa parlamentaarseid süsteeme, moodustades Parliament of Great Britain. Hiljem, 1801. aasta aktidega liideti ka Iirimaa, mis viis Ühendkuningriigi parlamendi edasise laienemiseni. Kuigi Inglismaa institutsioonid jäid paljuski samaks, kaotas Inglismaa rahvusparlament oma eraldiseisva staatuse ja osaks sai kogu Ühendkuningriigi seadusandlus.

Kaasaegne küsimus: Inglismaa parlament või devolution?

Pärast 1990. ja 2000. aastate devolutioni protsesse said Šotimaa, Wales ja Põhja-Iirimaa oma parlamendid või assambleed, mis võtsid üle paljud sisepoliitikaga seotud küsimused. See on tekitanud küsimuse, kas ka Inglismaal peaks olema oma eraldi parlament, sest praegu käsitletakse kõiki Ühendkuningriigi tasandi seadusi, mis puudutavad ainult Inglismaad, samas kui Šotimaa, Wales ja Põhja-Iirimaa teevad palju omapära otsuseid.

Peamised argumendid ja väljakutsed

  • Argumentide poolt: õiglus ja demokraatlikkus (Inglismaa elanikud ei taha, et nende asjad otsustataks ainult UK üldistes institutsioonides), parem poliitikate kohandamine Inglismaa vajadustega, ning identiteedi ja regionaalse juhtimise tugevdamine.
  • Väljakutsed ja vastuargumendid: administratiivne ja kulukas topeltstruktuur; keeruline jagada pädevusi UK ja Inglismaa vahel; mure riigi terviklikkuse ja majandusliku kooskõla pärast; poliitilised takistused Westminsteris; ning küsimus, kuidas vältida Londoni ja teiste piirkondade domineerimist.
  • Konstitutsioonilised takistused: Ühendkuningriigi põhiseaduslik süsteem põhineb parlamendi ülimuslikkusel; olulised muudatused võivad eeldada seadusandlust Westminsteris ja laia poliitilist konsensust, mõnel juhul isegi rahvahääletust.

Võimalikud mudelid

Arutelus on mitmeid mudeleid, kuidas Inglismaa iseenda seadusandluse korraldada:

  • täisväärtuslik Inglismaa parlament, sarnane Šotimaa parlamendile, mis võtaks üle Inglismaa-spetsiifilised teemad;
  • regionaalne devolution Inglismaal (nt Põhja-Inglismaa, Lõuna-Inglismaa, Midlands), kus võimud antakse regiooni tasandil;
  • konkreetsed õigused ja mehhanismid Westminstri ja Inglismaa vahel (nt Inglismaa-võimud või erimehhanismid, mis käsitlevad ainult inglasi puudutavaid seadusi);
  • segalahendused, kus mõningad volitused jäävad Westminsterile, teised antakse Inglismaa tasandile.

Praktilised sammud ja võimalik tulemus

Kui otsustatakse liikuda Inglismaa parlamendi suunas, hõlmaks protsess tavaliselt:

  • poliitilist kokkulepet peamiste parteide vahel;
  • seadusandlikke muudatusi Westminsteris (võimalik eraldi põhiseaduslik menetlus);
  • selge pädevuste jaotus Ühendkuningriigi ja Inglismaa vahel;
  • rahvahääletuse läbiviimine või muud demokraatlikud kinnitused sõltuvalt poliitilisest kokkuleppest.

Tagajärjed ulatuksid poliitilisest haldusest kuni majanduslike ja sotsiaalsete mõjudeni — näiteks muutused maksustamises, avalikus teenistuses ja kohaliku juhtimise korralduses. Samuti võib see mõjutada Ühendkuningriigi poliitilist tasakaalu ja rahvusvahelist kuvandit.

Kokkuvõte

Inglismaa parlamendi küsimus on nii ajalooline kui ka aktuaalne. Ajalooliselt oli Inglismaa oma seadusandja, kuid pärast ühinemisi on see osa laiemast UK süsteemist. Tänapäeval on devolutioni tagajärjel tekkinud reaalne debatt: kas ja kuidas peaks Inglismaal olema eraldi parlament või muud lahendused, mis tagavad õiglasema jaotuse võimust Ühendkuningriigi eri osade vahel. Lõplik lahendus sõltub poliitilisest tahetest, konstitutsioonilisest raamistikust ja laiemast avalikust konsensusest.