Inglismaa parlament
Inglismaa parlament oli Inglismaa Kuningriigi seadusandja. Selle juured ulatuvad tagasi varasesse keskaega. See võttis monarhi võimust üha enam üle ja pärast 1707. aasta ühinemisakti sai sellest Suurbritannia parlamendi ja hiljem Ühendkuningriigi parlamendi peamine osa.
Tänapäeval on üha enam esitatud nõudmisi, et Inglismaa saaks oma iseseisva parlamendi, nagu seda teevad teised Ühendkuningriigi riigid, Šotimaa, Wales ja Põhja-Iirimaa. Seda nimetatakse detsentraliseerimiseks.
Inglise parlament kuninga ees u. 1300 a.
Ajalugu
Päritolu
Parlamendi päritolu võib leida anglosaksi ajastust. Anglosaksi kuningaid nõustas Witenagemot-nimeline nõukogu, kuhu kuulusid kuninga pojad ja vennad.
Ealdormenid ehk maakonna täidesaatvad juhid ja riigi kõrgemad vaimulikud olid samuti kohal. Kuningal oli endiselt kõrgeim võim, kuid seadusi võeti vastu alles pärast Witenagemoti nõu (ja hilisemal ajal ka nõusolekut).
Arendus
Kuninglik nõukogu kasvas aeglaselt parlamendiks. Esimest korda võib sõna "parlament" leida ametlikes dokumentides Henry III valitsemisajal. See oli siiski enamasti mitteametlik ja mitte ametlik organ. Maakonna valimisringkondade parlamendivalimistel oli hääleõigus igal pool riigis ühesugune, andes hääle kõigile, kes omasid maa vabavaldust 40 šillingi suuruse rendi eest aastas (Forty-shilling Freeholders).
Parlamendi võimutõusu pidurdas kodusõda Stefanuse ja keisrinna Matilda vahel. Rooside sõdade lõpuks oli kuningal taas kõige tugevam võim. Kroon oli oma võimu kõrgpunktis Henry VIII valitsemisajal.
Suur võitlus krooni ja parlamendi vahel leidis aset James I järeltulija Charles I ajal. 1628. aastal saatis alamkoda Charlesile petitsiooni, milles nõudis oma õiguste taastamist. Kuigi ta võttis petitsiooni vastu, sulges ta hiljem parlamendi ja valitses ilma nendeta üksteist aastat. Alles pärast seda, kui tal tekkisid sõja tagajärjel rahaprobleemid, oli ta sunnitud parlamendi kokku kutsuma, et nad saaksid anda loa uute maksude kehtestamiseks. Uus parlament oli üsna mässumeelne, nii et kuningas sulges nad juba kolme nädala pärast; seda nimetati lühikeseks parlamendiks. Kuid see ei aidanud kuningat tema rahaprobleemide lahendamisel, nii et ta mõistis, et peab kokku kutsuma uue parlamendi. Nende võitlus kuningaga võimu pärast viis Inglismaa kodusõjani. Parlamendi toetajaid nimetati parlamentaristideks või "Roundheads". 1649. aastal surmas Charlesi Rump Parliament ja tema asemele tuli sõjaväeline diktaator Oliver Cromwell. Pärast Cromwelli surma taastati aga 1660. aastal monarhia.
Pärast restauratsiooni nõustusid monarhid regulaarselt parlamenti kokku kutsuma. Kuid parlamentaarsed vabadused ei olnud selgelt tagatud enne, kui ebapopulaarne katoliku valitseja James II oli sunnitud 1688. aastal riigist põgenema. Parlament otsustas, et ta oli loobunud oma kroonist ja pakkus seda oma protestantlikule tütrele Maarjale, mitte aga oma katoliiklasest pojale. Maarja II valitses koos oma abikaasa William III-ga.
Liit: Suurbritannia parlament
Pärast 1707. aasta ühinemislepingut lõid kaks parlamendiakti, mis võeti vastu vastavalt Inglismaa ja Šotimaa parlamendis, uue Suurbritannia kuningriigi ja lahutasid mõlemad parlamendid ning asendasid need uue Suurbritannia parlamendiga, mis asus endises Inglismaa parlamendi asukohas.
Seotud leheküljed
- Parlamendi liige
