Mary II

Maarja II (30. aprill 1662 - 28. detsember 1694) oli Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa kuninganna alates 1689. aastast kuni oma surmani. Maarja oli protestant. Ta sai kuningannaks pärast hiilgavat revolutsiooni, mille tulemusel kukutati tema roomakatoliku isa Jaakobus II ja VII. Maarja valitses koos oma abikaasa William III ja II. Ta sai mõlema riigi valitsejaks, kui Mary 1694. aastal suri. Rahvaluules nimetatakse nende ühist valitsemisaega tavaliselt "William ja Mary" valitsemisaegadeks. Maarjal oli vähem võimu kui Williamil, kui William jäi Inglismaale. Kui William aga sõjakäikudele läks, valitses ta üksi. Ta oli võimas, kindel ja tõhus valitseja. Ta andis suurema osa oma võimust oma abikaasale, kuid tema sõltus temast suuresti. Ta oli väga aktiivne Inglismaa kirikus, valitsedes seda selle ülemjuhatajana.

Mary sündis 30. aprillil 1662 Londonis St. Jamesi palees. Tema isa oli James, Yorki hertsog, ja ema oli tema esimene abikaasa, leedi Anne Hyde. Ta oli nende vanim tütar. Mary onu oli Charles II. Tema vanaisa ema poolt oli Edward Hyde, Clarendoni 1. krahv. Ta oli pikka aega Charlesi peamine nõunik. Tema ema sünnitas kaheksa last, kuid ainult Mary ja tema noorem õde Anne elasid täiskasvanuks.

Yorki hertsogist sai 1668. või 1669. aastal roomakatoliiklane, kuid Maarja ja Anne said protestantliku hariduse, nagu Charles II oli käskinud. Mary ema suri 1671. aastal ja tema isa abiellus uuesti 1673. aastal. Ta võttis oma teiseks naiseks Modena Maarja, kes oli katoliiklane. Teda tunti ka Mary Beatrice d'Este nime all. Enne abiellumist kirjutas Mary palju kirju Frances Apsley'le, Jakoobus II hawkide hoidja tütrele. Siiski ei vastanud ta Mary huvile.

Kui ta oli 15-aastane, kihlus leedi Mary oma esimese nõo, protestantliku Oranje printsi Williamiga. William oli kuningliku printsessi Mary ja Nassau prints William II poeg. Alguses ei tahtnud Karl II, et Mary abielluks Williamiga. Ta tahtis, et Mary abielluks hoopis Prantsuse troonipärija, daufin Louisiga. Seda seetõttu, et ta lootis, et Inglismaa saaks Prantsusmaaga sõbraks. Samuti soovis ta, et troonile tuleks katoliiklik troonipärija. Kuid parlamendi surve tõttu kiitis ta hiljem nende abielu heaks. Ta arvas, et see paneb protestandid teda rohkem meeldima, kuid ta eksis. Mary ja William abiellusid Londonis 4. novembril 1677. Räägitakse, et Maarja nuttis kogu tseremoonia ajal.

Maarja läks Madalmaadesse ja elas seal Williami abikaasana. Hollandi rahvale meeldis ta tema elav ja sõbralik loomus ning Maarja armastas Williamit väga. Siiski oli abielu sageli õnnetu. Tema kolm rasedust lõppesid raseduse katkemisega või surnultsünniga ning Maarja oli väga kurb, et tal ei olnud last. Tema abikaasa oli tema vastu sageli külm ja tal oli pikka aega suhe Elizabeth Villiersiga, ühe Mary õdedest daamidest. Mõne aja pärast muutus ta Mary suhtes siiski soojemaks.

Kuulsad revolutsioonid

Kui Karl II suri 1685. aastal ilma seaduslike lasteta, sai Yorki hertsogist Inglismaal ja Iirimaal kuningas James II nime all. Samuti sai temast James VII Šotimaal. Ta püüdis anda usuvabadust mitte-anglikaani uskujatele. Ta tegi seda, muutes kuningliku dekreediga parlamendi seadused kehtetuks. Avalikkusele see ei meeldinud. Mitmed protestantlikud poliitikud ja aadlikud astusid läbirääkimistesse (püüdsid arutelude kaudu kokkuleppele jõuda) Maarja abikaasaga juba 1687. aastal. Maikuus 1688 sundis Jakoobus anglikaani vaimulikke lugema indulgentsideklaratsiooni. Indulgentsideklaratsioon oli avaldus, mis andis usuvabaduse neile, kes ei nõustunud Inglismaa kirikuga. See muutis ta palju vähem populaarseks. Protestantide hirm muutus veelgi suuremaks, kui tema abikaasa Mary of Modena sünnitas 1688. aasta juunis poja - James Francis Edwardi. Nad olid hirmul, sest erinevalt Maarjast ja Annast oleks poeg kasvatatud roomakatoliiklaseks. Mõned väitsid, et poiss oli kuninganna tuppa salaja voodisoojenduspanniga sisse kantud surnult sündinud lapse asemel. Selle loo toetuseks ei olnud kindlaid tõendeid, kuid Maarja kahtles avalikult poisi seaduslikkuses. Ta saatis oma õele Annale nimekirja kahtlastest küsimustest poisi sünni kohta.

30. juunil palus Seitsmesed salaja Williamil, kes viibis koos Maarjaga Madalmaades, tulla koos armeega Inglismaale. William, kes oli Maarja positsiooni ja võimu suhtes armukade, ei tahtnud esialgu minna. Kuid Maarja ütles Williamile, et teda ei huvita poliitiline võim. Ta ütles, et "ta ei taha olla enam midagi muud kui tema abikaasa ja et ta teeb kõik, mis tema võimuses on, et ta saaks temast eluaegse kuninga".

William nõustus ründama. Ta teatas, et Jamesi vastsündinud poeg on "teesklev Walesi prints". Ta esitas ka nimekirja sellest, mida inglise rahvas tahab, ja ütles, et ta soovib vaid "vaba ja seadusliku parlamendi kokkutulekut". Hollandi armee, mis oli oktoobris tormi tõttu tagasi pööratud, maabus 5. novembril. Inglise armee ja merevägi läksid Williamile üle. Sel ajal oli inglise rahva usaldus Jakobsoni vastu väga madal. Nad isegi ei püüdnud oma kuningat päästa. 11. detsembril üritas kuningas põgeneda, kuid see ei õnnestunud. Ta üritas 23. detsembril uuesti põgeneda. See teine katse õnnestus ja Jaakobus põgenes Prantsusmaale. Seal elas ta oma surmani eksiilis.

Kuigi Maarja oli oma isa tagandamise tõttu kurb, käskis William tal Londonisse jõudes õnnelikuna näida. Selle tõttu arvasid inimesed, et ta on oma isa suhtes külm. Ka James arvas, et tema tütar on talle truudusetu. See tegi Maryle sügavalt haiget.

1689. aastal kogunes Oranje printsi poolt kokku kutsutud konvendi parlament, et arutada, mida nad peaksid tegema. William Oranje tundis end oma positsioonis ebamugavalt. Ta tahtis valitseda kuningana, mitte lihtsalt kuninganna abikaasana. Ainus näide ühisest monarhiaajast oli pärit kuueteistkümnendast sajandist. See oli kuninganna Maarja I ja Hispaania prints Philipp. Kui nad abiellusid, lepiti kokku, et prints Philipp võtab endale kuninga tiitli. Kuid Philip II oli kuningas ainult oma naise eluajal. Tal ei olnud ka palju võimu. William tahtis jääda kuningaks ka pärast oma naise surma. Mõned tähtsad inimesed tegid ettepaneku muuta Maarja ainuvalitsejaks. Kuid Maarja, kes oli oma abikaasale truu, keeldus.

13. veebruaril 1689 võttis parlament vastu õiguse deklaratsiooni. Selles deklaratsioonis öeldi, et Jaakobus oli 11. detsembril 1688 põgenemiskatsega loobunud valitsusest, seega ei olnud keegi sel ajal kuningas. Tavaliselt oleks Jamesi vanim poeg James Francis Edward olnud pärija. Parlament pakkus aga selle asemel krooni Williamile ja Maryle kui ühistele valitsejatele. Kuid lisati, et "kuningliku (kuningliku) võimu ainus ja täielik teostamine on ainult nimetatud Oranje printsi ja printsessi nimel nende ühise elu jooksul ja seda teostab nimetatud prints ja printsess". Hiljem laiendati deklaratsiooni, et võtta välja kõik katoliiklased. Seda seetõttu, et "kogemuse põhjal on leitud (avastatud), et selle protestantliku kuningriigi ohutusega ja heaoluga on vastuolus (ei ole kooskõlas), et seda valitseb paavstlik prints".

William ja Mary krooniti koos Westminsteri kloostris 11. aprillil 1689. Tavaliselt viis kroonimisi läbi Canterbury peapiiskop. Kuid William Sancroft, toonane peapiiskop, leidis, et Jaakobus II kõrvaldamine oli vale. Seetõttu kroonis neid hoopis Londoni piiskop Henry Compton. Kroonimispäeval kuulutas Šotimaa riigikogude konvent lõpuks välja, et Jaakobus ei ole enam Šotimaa kuningas. Williamile ja Maryle pakuti eraldi Šotimaa krooni. See oli tingitud sellest, et kaks kuningriiki ühendati alles 1707. aasta ühinemisaktidega. Nad võtsid selle 11. mail vastu.

Isegi pärast selle väljakuulutamist oli Šotimaal endiselt tugev toetus Jakobusele. John Graham of Clevehouse, Dundee vikont, kogus armee ja saavutas 27. juulil Killiecrankie juures võidu. Kuid Dundee armee kandis suuri kaotusi ja ta sai lahingu alguses raskelt haavata. See lõpetas ainsa tõhusa vastupanu Williamile ja mässu purustati kiiresti. Järgmisel kuul tuli suur lüüasaamine Dunkeldi lahingus.

Reegel

Detsembris 1689 võttis parlament vastu ühe tähtsaima dokumendi Inglismaa ajaloos. See oli Bill of Rights. See meede andis parlamendile ja rahvale mitmeid õigusi. Muu hulgas kuulutas see, et suverään ei saa rikkuda parlamendi poolt vastu võetud seadusi, nõuda makse, kui parlament ei ole sellega nõus, tõsta rahu ajal armeed, kui parlament ei ole sellega nõus, ega karistada parlamendi liikmeid millegi eest, mida nad arutelude ajal ütlesid.

Kui William III või Mary II suri, pidi teine jätkama valitsemist. Isik, kellest oleks saanud monarh pärast neid, oleks olnud mõni nende lastest. Pärast lapsi oleks Maarja õde Anne ja tema lapsed. Viimasena oleksid kõik William III lapsed, kes oleksid võinud saada mis tahes abielust pärast seda.

Alates 1690. aastast oli William sageli Inglismaalt eemal, alguses võitles ta Iirimaal jakobiitide vastu. Kuni tema abikaasa eemal oli, hoolitses Mary valitsuse eest. Ta oli kindel valitseja ja käskis omaenda onu, Henry Hyde'i, Clarendoni 2. krahvi, vangi saata, kuna ta püüdis Jakobsoni II tagasi troonile tõsta. 1692. aastal vallandas ta John Churchilli, Marlborough' 1. hertsogi, ja pani ta samalaadsetel põhjustel vangi. See muutis ta palju vähem populaarseks. See kahjustas ka tema suhteid oma õe Anne'iga. Anne oli tugevalt mõjutatud Churchilli naise Sarah'i poolt. Ta esines koos Sarahga õukonnas ja toetas Churchilli, mis tegi Mary väga vihaseks. Ta nõudis, et Anne paneks Sarah'i minema. Pärast seda ei külastanud Mary Anne'i raseduse ajal enam Anne'i. Pärast lapse sündi külastas Mary küll Anne'i, kuid ta veetis oma aega Anne'i sõimu pärast Sarah'ga. Õed ei näinud teineteist enam kunagi.

William oli 1692. aastaks Iiri jakobiidid purustanud, kuid jätkas kampaaniaid Inglismaalt eemal, et alustada sõda Prantsusmaa vastu Madalmaades. Kui William oli eemal, tegutses Mary oma nimel, kuid tema nõuandel. Kui ta oli Inglismaal, ei sekkunud Mary kunagi poliitilistesse küsimustesse, nagu oli kokku lepitud Bill of Rights'is. Küll aga sekkus ta kirikuküsimustes ja kõik kirikuküsimused käisid tema käest läbi.

Maarja suri 28. detsembril 1694 Kensingtoni palees rõugetesse. Ta maeti Westminsteri kloostrisse. Kui ta suri, kutsuti Henry Purcell kirjutama tema matusemuusikat pealkirjaga "Music for the Funeral of Queen Mary" (Muusika kuninganna Maarja matustele). William oli Maarjast üha enam sõltuvaks muutunud ja oli väga kurb, kui ta suri. On teatatud, et ta ütles, et "kõige õnnelikumast" on ta "nüüd kõige õnnetum olend maa peal".

Legacy

Pärast Maarja II surma jätkas William III kuningana valitsemist. Printsess Anne viimane elusolev laps, William, Gloucesteri hertsog, suri juulis 1700. Parlament nägi, et Williamil ei ole enam lapsi. Selle tõttu võttis ta 1701. aastal vastu seadluse (Act of Settlement). Pärast Annat läheks kroon nende lähimale protestantlikule sugulasele, Hannoveri kuurvürstinna Sophiale ja tema protestantlikele pärijatele. Kui William III 1702. aastal suri, sai tema järglaseks Anne. Tema järglaseks sai ktrossa Sophia poeg George I.

Mary andis 1693. aastal raha William ja Mary kolledžile (tänapäeva Williamsburgis, Virginia osariigis). Ta asutas ka Greenwichi kuningliku meremeeste haigla.

Kaasaegsed kujutised

1969. aasta minisarjas "The First Churchills" mängis Mariat Lisa Daniely.
1992. aasta filmis Orlando, Mary mängib Sarah Crowden
1995. aasta filmis "Inglismaa, minu Inglismaa" mängis Mary't Rebecca Front.
2005. aasta filmis "The League of Gentlemen's Apocalypse" mängis Mary't Victoria Wood

Tiitel, stiilid, autasud ja relvad

Pealkirjad ja stiilid

30. aprill 1662 - 13. veebruar 1689: Tema Kõrgus Lady Mary
4. november 1677 - 13. veebruar 1689: Tema Kõrgus Oranje printsess
13. veebruar 1689 - 28. detsember 1694: Tema Majesteet kuninganna

William III ja Mary II nimetasid end oma valitsemist alustades "William ja Mary, Jumala armust, Inglismaa, Prantsusmaa ja Iirimaa kuningas ja kuninganna, usu kaitsjad jne". 11. aprillil 1689 tunnustasid Šotimaa riigikogudused neid suveräänidena. Sellest ajast alates nimetasid William ja Mary end "William ja Mary, Jumala armust, Inglismaa, Šotimaa, Prantsusmaa ja Iirimaa kuningas ja kuninganna, usu kaitsjad jne".

Relvad

Kuningas ja kuninganna kasutasid järgmisi relvi: I ja IV suurvartal, asuur kolm fleurs-de-lis or (Prantsusmaa puhul) ja kuldne kolm lõvi, kes valvavad pale or (Inglismaa puhul); II ori lõvi, kes on rambivalmis, kuldse flory-counter-flory sees (Šotimaa puhul); III asuur harf, mis on argentiinlasest keelega (Iirimaa puhul); üldine eskptoon, asuursärvi ja ori lõvi, kes on rambivalmis (Oranje-Nassau domineerimise puhul).

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Mary II?

V: Mary II oli Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa kuninganna 1689. aastast kuni oma surmani. Ta oli protestant ja sai kuningannaks pärast hiilgavat revolutsiooni, mille tulemusel kukutati tema roomakatoliku isa Jaakobus II ja VII.

K: Kuidas sai Maarjast kuninganna?

V: Maarjast sai kuninganna pärast hiilgavat revolutsiooni, mille tulemusel kukutati tema roomakatoliku isa Jaakobus II ja VII.

K: Mis tüüpi valitseja ta oli?

V: Maarja oli võimas, kindel ja tõhus valitseja. Ta andis suurema osa oma võimu oma abikaasale, kuid tema sõltus suuresti temast.

K: Kes olid Maarja vanemad?

V: Maarja isa oli James, Yorki hertsog, ja tema ema oli tema esimene abikaasa leedi Anne Hyde. Tema onu oli Charles II ja tema vanaisa ema poolt oli Edward Hyde, 1. Clarendoni krahv, kes oli pikka aega Charlesi peamine nõunik.

Küsimus: Kellega tahtis Charles, et Mary abielluks?

V: Alguses tahtis Charles, et Mary abielluks Prantsuse troonipärija Dauphin Louisiga, sest ta lootis, et Inglismaa sõbruneb Prantsusmaaga, ja soovis ka, et tal oleks katoliiklik troonipärija. Kuid parlamendi surve tõttu kiitis ta hiljem selle asemel heaks nende abielu William Oranje printsiga.

Küsimus: Millal nad abiellusid?

V: Maarja ja William abiellusid Londonis 4. novembril 1677. Räägitakse, et ta nuttis kogu tseremoonia vältel.

K: Milline suhe neil oli?

V: Mary armastas Williamit sügavalt, kuid nende abielu oli sageli õnnetu, kuna tal ei olnud lapsi raseduse katkemise või surnult sündimise tõttu .Williamil oli pikka aega afäär Elizabeth Villiersiga, kes oli Mary üks teenijannadest, kuid lõpuks muutus ta oma naise suhtes jälle soojemaks .