William III (14. november 1650 – 8. märts 1702) oli Inglismaa kuningas ja Iirimaa kuningas alates 13. veebruarist 1689 ning sai Šotimaa kuningaks 11. aprillil 1689 (Šotimaa kuningana tuntud kui William II). Ta jäi ühtseks monarhiks kuni oma surmani 8. märtsil 1702.
Varajane elu ja päritolu
William sündis Madalmaades prints William Henry of Orange'ina. Tema ema oli Mary Stuart, kes oli Inglismaa kuninga James II õde — seega oli James Williami onu. William pärandas omalt poolt Hollandis mõjukat Oranje-Nassau perekonna positsiooni ja sai noorest peast oluliseks riigimeheks Madalmaades: ta oli ka statholder (Madalmaade sõjaline ja poliitiline juht) ja juhtis Hollandi relvajõude vastu Prantsuse ambitsioonidele.
Abielu ja seosed Stuartidega
William abiellus 4. novembril 1677 kuningas Jaakobuse tütre Maryga, oma esimese nõbuga. See abielu sidus Williamit otse Inglismaa trooniperega ja muutis ta sobivaks kandidaadiks protestantliku partei silmis, kui Inglismaa trooniohus tekkisid.
Hiilgav revolutsioon ja troonile tulek
Protestantlikule enamusele Inglismaal ei meeldinud kuningas Jaakobus ning 1688. aasta "hiilgava revolutsiooni" käigus kutsusid parteid Williami Inglismaale appi. William maabus Brixhamis Hollandi vägedega; tema saabumine vähendas Jaakobuse toetust ja Jaakobusel lubati lahkuda Prantsusmaale. Need sündmused tuntakse ka kui hiilgavatrevolutsiooni. Inglise parlament pakkus seejärel krooni ühiselt Williamile ja Maryle — nad said monarhideks kui William III ja Mary II, kusjuures krooni jagamine reguleeris ka pärimisi juhul, kui kumbki neist suri.
Konstitutsioonilised reformid
William ja Mary valitsemisega (William and Mary) kaasnes tähtsaid seaduslikke muutusi. 1689. aastal võeti vastu Bill of Rights (Parlamendi õigusaktid), mis piiras kuninga volitusi, kaitses parlamendi õigusi ja kehtestas teatud põhivabadused. Samuti võeti vastu Toleration Act, mis andis religioosset sallivust protestantlikele nonkonformistidele, kuid jättis väljapoole roomakatoliiklased ja mitmed muud usundid.
Šotimaa ja Jakobitide vastuseis
William kutsus 1689. aastal kokku Šotimaa seisuste konvendi ja pöördus nende poole leplikult, erinevalt Jaakobusest, kes oli püüdnud neile käske anda. 11. aprillil konvent kuulutas, et Jaakobus ei ole enam Šotimaa kuningas; Williamile ja Maryle pakuti Šoti krooni, mille nad 11. mail vastu võtsid. Jakobitid—Jaakobuse toetajad—ei andnud aga alla ja püüdsid üle järgnevate aastakümnete taastada Stuartide võimu Suurbritannias ja Iirimaal.
Sõjaline vastasseis Prantsusmaaga
Williami peamine väline vastane oli Prantsusmaa kuningas Louis XIV, kes toetaski Jaakobust ning seisis Jakobite tagasipöördumiste taga. Iirimaal toetas enamik roomakatoliiklastest Jaakobust ja olid seal prantsuse-juhtimisega väed. William juhtis isiklikult oma armee võidule Boyne'i lahingus 1690. aastal; pärast seda põgenes Jaakobus Prantsusmaale.
Williami juhitud koalitsioon juhtis laiaulatuslikku vastuhakku Prantsusmaale üheksavendise sõja (War of the Grand Alliance, 1688–1697) ajal. Meres olid edu saavutatud: 1692. aasta merelahing La Hogue juures nõrgestas Prantsuse laevastikku. Maismaas oli olukord vahelduv: liit kaotas 1692. aastal Namuri ja 1693. aastal Landeni lahingu, kuid sõjategevus kulges laiemas Euroopa kontekstis ja lõppes rea jõujoonte stabiliseerumisega rahulepingutega.
Isiklik tragöödia ja pärand
Maarja suri 12. detsembril 1694 rõugetesse, jättes Williami üksi valitsema. Tema järglaseks trooni järeltuleva rea järgi loeti lõpuks tema õemees, kuninganna Anne. 1701. aastal võttis Inglise parlament vastu Act of Settlement, mis määras Inglismaa ja Iirimaa troonipärimuse ainult protestantsetele pärijatele; Šotimaa ühines sellesse järjestusse alles pärast kahe kuningriigi parlamentaarset ühinemist 1707. aastal (aktiivne poliitiline samm). Jakobitide liikumised jätkasid aga katseid Stuartide tagasitositumiseks veel mitu aastakümmet.
William suri 8. märtsil 1702, pärast seda kui sai viga kukkudes ratsutamise käigus. Tema valitsemine tähistas Suurbritannia jaoks olulist pöördepunkti: parlamentaarse võimu ja monarhia suhete ümbermõtestamist, aktiivset osalust Euroopa diplomaatias ning püsivat vastasseisu Bourboneid toetanud Prantsusmaaga.