Louis XIV, tuntud ka kui päikesekuningas (5. september 1638–1. september 1715) oli Prantsusmaa kuningas ja Navarra kuningas alates 14. maist 1643 kuni oma surmani. Ta oli kuningas 72 aastat. See oli pikim registreeritud valitsemisaeg Euroopa monarhide seas. Teda peetakse sageli absolutismi tüüpiliseks näiteks. Ta oli vanem kahest vennast, teine oli Philippe. Nad olid väga lähedased ja Philippe'ist sai hiljem Orléans'i hertsog.
Varane elu ja regentsus
Louis sündis Prantsusmaa kuninga Louis XIII ja tema abikaasa Anna Austria pojana. Pärast isa surma 1643 oli Louis alles laps, mistõttu riiki juhtis tema eest regendina ema Anne of Austria koos kardinal Mazariniga. Mazarin ja kuninglik õukond pidid toime tulema sisepoliitiliste rahutuste ja kodusõjaliste konfliktidega (ns Frondi põrgu), mis mõjutasid noore kuninga maailmapilti ja tema hilisemat võimu kontsentreerimise soovi.
Isiklik valitsemisvõim
Cardinal Mazarin suri 1661. Selle järel otsustas Louis XIV mitte määrata uut tugevat ministrit, vaid hakata ise isiklikult valitsema. Ta tugevdas kuninga au ja autoriteeti, keskendudes seinale, mis pidi minema kuninga isikliku tahte keskmesse. Kuigi kuulus lause "L'État, c'est moi" (riik olen mina) on tõenäoliselt apokrüüfiline, peegeldab see hästi tema stiili: tugev keskvõim, otsuste kontsentreerimine ja monarhi esitamine kui riigi isiksust.
Haldus ja majandus
Louis ja tema valitsus saatsid edasi administratiivset tsentraliseerimist: suurenes intendandide roll provintsides, kes kandsid läbi kuningliku korrashoiu, maksutulude kogumise ja õiguse järelevalve. Jean-Baptiste Colbert, Louis XIV peamine rahandusminister, töötab välja poliitikaid, mis toetasid kaubandust, laevastikku ja tööstust (merkantilism). Colberti meetmed aitasid ajutiselt tugevdada rahandust ja arendada manufaktuure, kuid pikaajalised suured sõjakulud ja luksuslik eluõukond kulutasid ressursse kiiresti.
Versailles ja kultuur
Louis lõi Versailles' lossi kui kuningliku õukonna ja võimu keskuse. 1682 kolis ta ametlikult Versailles'i, kus ta kujundas keeruka etiketi ja rituaalide süsteemi, mis muutsid õukonna sõltuvaks kuningast. Versailles sai ka kultuuri- ja kunstikeskuseks: kuningas toetas heliloojaid (nt Jean-Baptiste Lully), dramaturge (Molière, Racine) ja kunstnikke ning propageeris prantsuse stiili arhitektuuris, sisekujunduses ja moodis.
Usk ja sise- ning usupoliitika
Louis XIV oli pühendunud katoliiklasele ja nägi usku kui riikliku ühtsuse alust. 1685 tühistas ta Nantes' edikti, mis oli andnud kalvinistidele (hugenottidele) usuvabaduse. Edikti tühistamine viis hugenottide tagakiusamiseni, sundkristianiseerimisele ja suurele hulgale põgenemisele välismaale, mille tagajärjeks oli mitme majandusliku ja käsitööalase oskuse väljavool Prantsusmaalt.
Sõjad ja välispoliitika
Louis XIV püüdis laiendada Prantsusmaa mõju Euroopas ja tagada selle esiletõus. Tema valitsemise ajal puhkes mitu suurt sõda:
- devolutsioonisõda (1667–1668)
- Hollandi sõda ehk Prantsuse-Hollandi sõda (1672–1678)
- Üheksa-aastane sõda (1688–1697), tuntud ka kui Suur liit vastasõda
- Hispaania pärilussõda (1701–1714), mis lõppes 1713–1714 pigem rahulepingute kui täieliku võiduga, kuid tõi kaasa suuri inim- ja rahalisi kulutusi
Perekond ja isiklik elu
Louis abiellus Hispaania printsessiga Maria Teresa 1660. Nende abielust sündis mitu last, kuid kõige tähtsam neist oli pärija Louis, le Grand Dauphin (1661–1711), kes suri isa ees, mistõttu troonile järgnes hiljem Louis XIV lapselapselaps Louis XV. Louis XIV-l oli ka mitmeid silmapaistvaid salasuhtelisi suhteid ja mitu teisestest suhetest sündinud lapselast legitimeeriti ning omandasid kõrgeid tiitleid.
Surm ja pärand
Louis suri 1. septembril 1715 pärast väga pikka valitsemisaega. Tema surm jättis riigi sõjaliselt kurnatuks ja rahalistel raskustel, kuid kultuuriliselt ja poliitiliselt oli ta jätnud tugeva jälje: Versailles' kui absoluutse monarhia sümbol, prantsuse kultuuri ja keele domineerimise Euroopas ning absoluutse valitsemisstiili mudeli, mida imetleti ja kardeti.
Ajaloopilt
Louis XIV pärand on vastuoluline: teda imetletakse kui kultuuri- ja kunsti toetajat, riikliku korrastatuse ja avaliku elu tugevustajaid, kuid samas kritiseeritakse tema militarismi, usupoliitikat ja absoluutset võimu, mis vähendas vabadusi ja koormas rahvast maksudega. Tema valitsemise mõju ulatus edasi: 18. sajandi poliitilised ja majanduslikud pingeed, mis lõpuks aitasid kaasa Prantsuse revolutsiooni tekkimisele, said osaliselt juured ka selles absolutistlikus süsteemis.
