Prantsuse revolutsioon oli revolutsioon Prantsusmaal aastatel 1789-1799. Prantsuse revolutsiooni tulemuseks oli monarhia lõpp. Kuningas Louis XVI hukati 1793. aastal. Revolutsioon lõppes, kui Napoleon Bonaparte võttis võimu 1799. aasta novembris. Aastal 1804 sai temast keiser.

Enne 1789. aastat valitsesid Prantsusmaad aadlikud ja katoliku kirik. Valgustusajastu ideed hakkasid panema tavalisi inimesi tahtma rohkem võimu. Nad nägid, et Ameerika revolutsioon oli loonud riigi, kus kuninga asemel oli võimul rahvas. Revolutsioonieelset valitsust nimetati "Vana (vana) režiimiks".

Põhjused

  • Sotsiaalne ebavõrdsus: Prantsuse ühiskond oli jagatud kolmeks seisuseks (pärismaalaste -, aadli- ja vaimulikkonna seisus), millel olid erinevad õigused ja maksukoormus. Talupojad ja linnatöölised maksid suurema osa maksudest, kuid neil oli vähe poliitilist mõjuvõimu.
  • Majanduslik kriis: Pikaajalised sõjad, kuningakodude kulutused ja halb saak tekitasid riigieelarve defitsiidi. Rahapuudus sundis kuningat kokku kutsuma seisuste üldkogusse (Estates-General), mis käivitas poliitilise kriisi.
  • Valgustusajastu ideed: Mõtlejad nagu Voltaire, Rousseau ja Montesquieu levitasid ideid võrdõiguslikkusest, rahvusest ja rahvaosalusest, mis kasvatas rahva ootusi poliitiliste muutuste järele.
  • Mõju väljastpoolt: Ameerika revolutsioon näitas, et võimul oleva süsteemi saab ümber kujundada ning inspireeris Prantsuse patriotse.
  • Toidupuudus ja nälg: Halvad saagid ja kõrged leivahinnad suurendasid rahva pahameelt ning lõid pinnase massimeeleavaldusteks.

Kulg (peamised sündmused)

  • 1789 — Seisuste üldkogu ja Rahvuskogu: kuningas kutsus kokku seisuste üldkogule, kuid kolmanda seisuse esindajad moodustasid peagi Rahvuskogu ja vandusid mitte lahkuda enne, kui riik on saanud uue põhikirja (Tennis Court Oath).
  • 14. juuli 1789 — Bastille'i vallutamine: Pariisi elanikud ründasid Bastille'i vanglat, sündmus muutus revolutsiooni sümboliks.
  • August 1789 — Aadlike privileegide kaotamine: Rahvuskogu lõpetas feodaalsed õigused ja privileegid ning võttis vastu Inimese ja Kodaniku õiguste deklaratsiooni, mis tõi kaasa ideaale vabadusest ja võrdsusest.
  • 1790–1791 — Kirik ja konstitutsioon: vastu võeti vaimulikkonna reformid (Civil Constitution of the Clergy). Kuningas püüdis põgeneda (Flight to Varennes, 1791), mis nõrgestas tema positsiooni veelgi.
  • 1792 — Sõjad ja republikani väljakuulutamine: Prantsusmaa sõdis Austria ja Preisimaaga; koduses poliitikas kasvas radikaalsus. 1792. aastal kuulutati välja Esimene Prantsuse Vabariik.
  • 1793–1794 — Terrori aeg: pärast kuninga hukkamist 1793. aastal tugevnes Revolutsioonis sisemine repressioon — Tervisekomitee (Committee of Public Safety) juhtimisel viidi läbi revolutsioonikohtuprotsesse ja massihukkamisi, mida tuntakse kui Hirmuvalitsust (Reign of Terror). Robespierre langes 1794. aasta Thermidori pöörde ajal ja Terror lõppes.
  • 1795–1799 — Direktoorium: võimul oli Direktoorium, mis oli ebapopulaarne ja nõrk; sel ajal jätkusid sõjad Euroopas ja sisepoliitiline ebastabiilsus.
  • November 1799 — 18. Brumaire'i riigipööre: Napoleon Bonaparte viis läbi riigipöörde, millega lõppes revolutsiooniline periood ja algas konsulaat ning lõpuks keisririik.

Tagajärjed

  • Poliitilised muutused: lõppes absoluutne monarhia, asutati vabariiklikud institutsioonid ja õigusriigi põhimõtted. Kuigi revolutsioon lõppes autokraatia taastumisega Napoleoni ajal, levitas see ideid rahvuslikust enesemääramisest ja kodanikuõigustest.
  • Õiguslikud ja sotsiaalsed reformid: kaotati feodaalsed privileegid ja soodustati seaduslikku võrdsust (hiljem kodeeriti paljud reformid Napoleoni seadustikus ehk Code Napoléon).
  • Religioon ja ühiskond: kiriku suur võimuosa vähenes, riik astus sammud võrdsuse ja ilmalikkuse suunas (secularisation).
  • Mõju Euroopale: revolutsioonilised ja Napoleoni sõjad muutsid Euroopa poliitilist kaarti, levitasid vabariiklikke ja natsionalistlikke ideid ning lõid aluse modernsele riigieelarvele ja administratsioonile.
  • Inimlik hind: tuhandeid hukkamisi kodus ja sõdades — revolutsioon tõi kaasa suured inimohvrid ja kannatused.
  • Pikaajaline mõju: revolutsioon mõjutas liberaalseid, demokraatlikke ja sotsiaalseid liikumisi kogu maailmas; selle väärtused (vabadus, võrdsus, vendlus) jäid poliitilise mõtlemise keskmesse.

Kokkuvõte: Prantsuse revolutsioon oli keeruline ja vastuoluline ajastu, mis lõi aluse paljudele modernse ühiskonna põhimõtetele — samal ajal tekitas see ka vägivalda ja instabiilsust. Selle mõju ulatus kaugele väljapoole Prantsusmaad ning kujundas 19. sajandi Euroopat ja edasist poliitilist arengut.