Ametiühingud on keskaegsete ametiühingute järeltulijad. Need gildid koosnesid iseseisvatest oskustöölistest (või käsitöölistest), kes olid õpitud ja kvalifitseeritud gildi poolt.
Briti ametiühing 1750-1850
Ametiühing on erinevate kutsealade esindajate ühendus, kes soovivad säilitada ja parandada oma töökohti ning töö- ja elamistingimusi. Ametiühingu liikmed töötavad tavaliselt samas tööstusharus.
Briti valitsused ja tööandjad aktsepteerisid lõpuks ametiühingutegevust kui tõsiasja, kuid see toimus suure vaevaga. Ametiühingute aktsepteerimine ei olnud juhus; see toimus siis, kui Briti tööstus oli kõige kindlamas seisus, stabiilne majanduskasv oli summutanud revolutsioonilist entusiasmi. Samal ajal pakkus see vahendeid, mille abil tööandjad võisid osta rahulolematust maha kõrgemate palkade ja paremate töötingimustega.
See ei tähendanud, et ametiühingud meeldisid ametkondadele. Tegelikult pidid ametiühingud hoolitsema selle eest, et luua hea kuvand viktoriaanliku aja keskel, et võita sallivust ja heakskiitu. Siiski ei olnud XIX sajandi alguses ametiühingute tulevik kindel.
Ametiühingute areng
Ametiühingud arenesid Suurbritannias aeglaselt, kuid neid võib jälgida juba keskajast alates. Keskaegsetes linnades ja külades hakkasid arenema ametiühingud. Kus nii peremees kui ka töötajad määrati oma konkreetse käsitööala gildi liikmeks.
1563. aastal võttis Elizabeth I valitsus vastu kunstnike põhikirja (Statute of Artificers). Statuudil olid mõned negatiivsed tagajärjed, näiteks ei lubatud õpipoistel otsida tööd väljaspool oma kihelkonda, kuid sellel oli ka positiivseid tagajärgi, näiteks nõuti rahukohtunikelt elatustaseme säilitamist ja õpipoiste jälgimist oma piirkonnas. See tähendas, et käsitöölised said riigi poolt teatavat kaitset.
19. sajandiks oli suhtumine muutunud. Inimesed vihkasid nüüd valitsuse sekkumist oma äritegevusse. Kuna rahvaarv kasvas, kasvas ka ettevõtete suurus ning tööandjatel ei olnud enam võimalik iga töötajaga isiklikku suhet luua. Seetõttu tunnistati 1813. aastal põhikiri kehtetuks. Nüüd hakkasid töölised moodustama kaubandusklubisid ja -ühendusi, et kaitsta tööstuslikke ja isiklikke huve.
Varased ametiühingud olid ainult kvalifitseeritud "käsitööliste" ametiühingud. Need käsitööliste ametiühingud või "seltsid" moodustati peamiselt kingseppade, trükkalite ja mehaanikute seas. Käsitööliste ametiühingud olid erilised, sest neil oli:
- Hoolekandetoetused.
- Õpipoisiõppe eeskirjad - uute kutsealale sisenejate arv oli rangelt piiratud.
- Osavõtutasu.
- kollektiivläbirääkimised töötajatega palgatasemete kindlaksmääramiseks.
Käsitööseltsidel oli vaid mõned liikmed ja nad olid piiratud teatud linna teatud kutsealaga. Liikmed olid tavaliselt kirjaoskajad ja ratsionalistid. Tegelik ühing asus tavaliselt avalikus majas, kus toimusid koosolekud jne.
Sõbralikud ühingud
Need erinesid ametiühingutest, kuid neil olid mõned ühised funktsioonid. Sõprusseltsid olid "eneseabi" organisatsioonid. Vastutasuks liikmemaksu eest pakkusid nad töötajatele rahalist toetust näiteks surma või haiguse korral. Need olid tavaliselt kohalikud; 1820. aastatel oli Tyneside'is 165 ühingut, millel oli kokku 10 000 liiget. Järk-järgult moodustasid seltsid või töötajate rühmad suuremaid organisatsioone, mida nimetati "kombinaatideks". Selle asemel, et lihtsalt hüvitisi maksta, muutusid nad võitluslikumaks ja hakkasid lobitööd tegema paremate tingimuste, parema palga jne saavutamiseks. Töötajatel oli võimalik esitada parlamendile petitsioon, kui neil oli konkreetne kaebus näiteks töötingimuste või palkade kohta. 18. sajandi jooksul muutusid need kaubandusklubid agressiivsemaks ja võimsamaks. Väikesed rühmad ühinesid "kombinatsioonideks" ja tegid kampaaniaid töötingimuste parandamiseks ning nõudsid kõrgemat palka. Mõned kombinatsioonid korraldasid kohalikke streike.
Kombineeritud õigusaktid
Valitsus mõistis, et midagi tuleb kombineerimise osas ette võtta. Aristokraatia oli mures kombinatsioonide arvu ja võimsuse pärast. Prantsuse revolutsioon hirmutas neid ainult rohkem. Eespool kirjeldatud olukorra tulemusena kehtestati 1799. ja 1800. aasta kombinaadiseadused. Need seadused keelasid ametiühingutel kombineeruda, et teha kampaaniaid paremate töötingimuste ja palgatõusu eest. Kui töölised rikkusid seda uut seadust, võis neid saata kuni 3 kuuks vangi. Seda seadust rakendati rangelt.
Kombinatsiooniaktid olid vähe edukad, ametiühingud lihtsalt jätkasid salaja. E.P. Thomson väitis, et ametiühingute arv oli isegi suurenenud. Mõned ametiühingud nimetasid end "sõbralikeks ühinguteks" ja jätkasid seega tegevust. 1823. aastal juhtis Londoni rätsep Francis Place liikumist selle tühistamiseks. Parlamendiliikme Joseph Hume'i toetusel veenis valitsus, et ta moodustaks parlamendikomisjoni, mis uuriks kehtetuks tunnistamise küsimust. Valitsus ei kartnud enam revolutsiooni, kombinatsioonid ja rahumeelsed läbirääkimised tundusid nüüd vastuvõetavad. Komitee soovitas kombitsaseaduste kehtetuks tunnistamist ja parlament tegutses vastavalt. Kombinatsiooniseadused tunnistati kehtetuks 1824. aastal. Ametiühingud olid nüüd seaduslikud.
Kogu riigis toimusid kiiresti streigid. Seejärel otsustas valitsus 1825. aastal kehtestada kombineerimise muutmise seaduse, mis lubas ametiühingute olemasolu, kuid keelas neile õiguse korraldada proteste.
Varase ametiühinguliikumise probleemid
Ametiühingute loomisel ja organiseerimisel oli üsna palju probleeme:
1. Ennetav seadusandlus (seadused jne), eelkõige kombineerimisseadused 1799-1800 2. Kodumaise töösüsteemi levik. 3. Tööandja ja kodutöötaja vaheline huvide identsus (kodutöötajad puutusid kokku ainult tööandjaga, mitte oma töökaaslastega - tööandjad võtsid vastu "paternalistliku" suhtumise oma töötajatesse) 4. Tehasetöö oli 19. sajandi alguses välja arendamata. Niipea, kui tehased olid käivitunud, tekkis "töölisklass". Traditsiooniline usaldusside tööandja ja töötajate vahel murenes hiljem ja tööinimesed hakkasid üheskoos klubidesse koonduma. 5. Valitsuse hirmud. Valitsus uskus, et kõik tööinimesed võivad klubi korras üheskoos reageerida sotsiaalsetele muutustele, mis hirmutasid valitsust. Valitsevad klassid seostasid "koondumisi" revolutsiooniga. Paljude 1700-1800. aasta kombineerimisaktide eesmärk oli takistada ametiühingute moodustamist.
Varased riiklikud ametiühingud
1820. aastatel levis idee luua riiklik liit.
Manchesteri puuvillaketrja John Doherty kutsus 1829. aastal Mani saarel kokku konverentsi, et arutada riikliku ametiühingu loomise ideed. Seejärel moodustas ta Suurbritannia ja Iirimaa ketrajate üldliidu Grand General Union of Operative Spinners of Great Britain and Ireland. Järgmise aasta juulis moodustas ta National Association for the Protection of Labour, mis pidi koosnema enamikust ametitest. 1831. aastal oli liit lagunenud; peamiselt kehvade sideühenduste tõttu, mis muutis ürituste korraldamise võimatuks.
Robert Owen ja GNCTU
1834. aasta veebruaris moodustati suur Rahvuslik Konsolideeritud Ametiühing (Grand National Consolidated Trade Union), mis oli suuresti Robert Oweni tulemus. Owen unistas sotsialistlikust ühiskonnast, ta lootis, et riiklik ametiühing aitaks sellele kaasa.
Robert Owen oli oluline isik GNCTU loomisel. Owen ja Doherty olid töökaaslased ja GNCTU põhines Doherty Grand General Unionil. Ametiühing oli tugevalt mõjutatud Oweni sotsialismist.
Miks moodustati GNCTU?
GNCTU eesmärgid olid sirgjoonelised ja traditsionalistlikud, seega tuli kasutada streiki:
- Parandada palku ja/või tingimusi;
- kaitsta töötajaid palkade ja/või tingimuste halvenemise eest.
GNCTU ebaõnnestumine
On vaieldav, kas tema liit õnnestus või mitte. See kestis vaid kuus kuud (veebruarist augustini 1834). Owen väitis, et liikmeid oli umbes pool miljonit, kuid teiste hinnangute kohaselt oli neid umbes 16 000.
Liit ebaõnnestus mitmel põhjusel. Owen ei mõistnud ega tunnetanud tegelikult töötajate kannatusi, kellel olid tõelised ja tohutud mured. Töötajate üldkogum pooldas võitlevat tegevust, kuid Owen eelistas kindlat, legalistlikumat lähenemist. GNTCU suurus tegi ka igasuguste streikide korraldamise keeruliseks. Veel üks probleem oli asjaolu, et paljud tööandjad keelasid oma töötajatel GNTCUga ühineda ja keeldusid neid tööle lubamast, kui nad ei olnud allkirjastanud dokumenti, millega loobusid organisatsioonist.
Tolpuddle'i märtrid
1834. aasta veebruaris moodustasid kuus Dorsetis asuva Tolpuddle'i töölist ametiühingu. 13 šillingit oli see, mida keskmine pere vajas ellujäämiseks, kuid meestele maksti vaid 9 šillingit. George Lovelessi juhtimisel võitlesid põllutöölised palgatõusu eest. Maaomanik James Frampton oli otsustanud töövõitluse peatada; ta teatas rühmast siseministrile lord Melbourne'ile. Mehed arreteeriti, nende üle mõisteti kohut ja nad mõisteti seitsmeks aastaks transpordiks. Kohtunik ütles, et ta tegi seda selleks, et teha neist riigi stabiilsuse huvides eeskuju. Mehed said tuntuks kui Tolpuddle'i märtrid ja kohtuniku soov sai täidetud. GNCTU toetus langes järsult ja 1834. aasta augustiks oli see kokku varisenud.
Ametiühingud aastatel 1835-1850
Õigeusu seisukoht on, et ametiühingutegevus praktiliselt lakkas järgmiseks 15 aastaks pärast GNCTU kokkuvarisemist, kusjuures paljud töölised hakkasid osalema alternatiivsetes reformides, mille võttis vastu Chartism. Siiski õitsesid oskustööliste ametiühingud, mille liikmeskond oli 1840. aastate alguses hinnanguliselt 100 000.
