Louis XVI – Prantsusmaa kuningas 1754–1793 ja Prantsuse revolutsiooni ohver
Louis XVI (23. august 1754 – 21. jaanuar 1793) oli Prantsusmaa kuningas alates 1774. aastast kuni 1792. aastani, mil Prantsuse revolutsiooni käigus monarhia kaotati. Tema kukutamine ja hukkamine lõpetas üle 1000 aasta vanuse monarhia praktikad — kuigi ta ei olnud viimane kunsti mõttes Prantsuse kroonivõimuga seotud isik (tema pojale ja vendadele järgnesid erinevad pretendentide lood ja lõpuks Bourboneid taastati 19. sajandil).
Taust ja troonile tulek
Louis sündis Bourdeaux’s, kuuludes Bourbonide majja. Ta sai kuningaks 20-aastaselt pärast oma vanaisa Louis XV surma. Noore mehe iseloomu on ajalukku märgitud kui tagasihoidlikku ja kohati otsustusvõimetut; see mõjutas tema suutlikkust raskete reformide elluviimisel. Tema hariduses ja kasvatuses oli suurt rõhku pandud traditsioonilistele monarhilistele väärtustele, kuid ta puutus ka valgustusajastu ideedega.
Majanduslikud katsed ja poliitika
Oma valitsemise algusaastail püüdis Louis muuta Prantsusmaa majandust kaasaegsemaks. Ta ja tema minister Turgot järgisid vabakaubanduslikumaid põhimõtteid ning üritasid vähendada riigi kulusid ja reformida maksusüsteemi, mis koormas keskmist ja kõrgemat sotsiaalset kihti ebaühtlaselt. Reformikatsetused lõid teravaid vastuolusid, sest aadlikud ja prelaadid kaitsesid oma privileege ning parlamendikogud (Parlements) blokeerisid muudatusi. Samuti toetas Louis ameeriklasi nende iseseisvussõjas Suurbritanniast, mis tõi riigile võiduga kaasa ka suuri kulusid ja võlakoormust.
Prantsusmaal süvenesid rahalised raskused: sõjavõlad, mõjud saagikusele ja vananenud maksusüsteem tekitasid defitsiite. Neid probleeme süvendasid valgustusajastu ideed ning üha kasvav rahulolematus Ancien Régime'i ebaõiglustega — see pani rohkem inimesi avalikult küsima poliitilisi ja sotsiaalseid reforme.
Riigikogu kokkukutsumine ja revolutsioon
1789. aastal kutsus Louis kokku riigikogu (Estates-General), lootuses rahuliku lahenduse leidmisele. Kokkutulnud delegaadid läksid aga oma teed: kolmanda seisuse esindajad moodustasid Rahvusassamblee ja võtsid eesmärgiks põhiseaduslike reformide saavutamise. Kuna Louis ei olnud tugev autoriteetse muutuse juht, tekitas ta pettumust neis poliitikutes, kes soovisid tema volituste märkimisväärset kärpimist. Linnade ja maaelanike rahulolematus, eriti Pariisi vaesema elanikkonna ning keskklassi seas, kasvas kiiresti.
Massiliste protestide kulminatsiooniks olid juuli 1789 Bastille'i vangla vallutamine (Bastille'i tormi) ja oktoobris toimunud naiste marsi Versailles’isse. Need sündmused näitasid, et kuninga võim hakkas kaootiliselt murenema ja Rahvusassambleel oli üha rohkem tegelikku mõjuvõimu.
Konservatiivsete ja radikaalsete jõudude tõus
Alguses ei olnud Rahvusassamblee plaanis monarhia täielikku kaotamist; eesmärgiks oli pigem piirata kuninga absoluutvõimu ja kehtestada põhiseadus. Ent poliitiline olukord radikaliseerus: majanduslikud raskused süvenesid, mässud ja rahutused levisid üle maakondade ning välisriikide – eriti Austria ja Preisi – valitsused ähvardasid sekkumisega. Louis ja tema abikaasa Marie Antoinette kujunesid üha enam Ancien Régime'i sümboliteks ning oma eluviisi tõttu väga ebasalkstavateks laiemate rahvahulkade jaoks. Legendaarselt omistatud väljend „Laske neil süüa kuklit” on tõenäoliselt apokrifne ega pärine tegelikult nende suust, kuid see kokkuvõttis üldist avalikku pettumust ja vihkamist.
Põgenemine ja lõplik kukutamine
1791. aasta juunis püüdsid Louis ja Marie Antoinette põgeneda Pariisist Varennes’i kaudu, lootes põgeneda välisabi juurde ja taastada kuningavõim. Põgenemine ebaõnnestus ja paar peeti kinni; see sündmus lõhkus usalduse kuninga vastu ja tõi kaasa narratiivi, et nad teevad kokkuleppeid välisriikidega kuninga volituste taastamiseks. 1792. aasta augustis puhkes Pariisis ja mujal ülestõus, mille käigus Louis arreteeriti. Septembris kaotas monarhia ametlikult võimu ja temalt ära võeti tiitlid — teda nimetati kodanik Louis Capet'ks, viidates varajasele Prantsuse kuningale Hugh Capet'le.
Protsess, süüdimõistmine ja surmanuhtlus
Rahvuskonvent viis Louis’i kohtu alla. Ta mõisteti süüdi riigireetmises ja tema surmaotsus tehti vastu võetud poliitilise otsuse tulemusena — hukkamist toetas enamus konventi liikmetest. Louis hukkati 21. jaanuaril 1793 giljotiini läbi Place de la Révolution’il (tänapäeva Place de la Concorde). Ta oli ainus ametlikult hukatud Prantsusmaa kuningas. Louis suri 38-aastaselt.
Pärand ja tähendus
Louis XVI hukatus tähistas absoluutmonarhia lõppu ja aitas viia revolutsiooni uude, radikaalsemasse etappi, kus järgnesid sisemised lõhestused, välisrünnakud ja lõpuks Terrori aeg. Tema poeg, kes rääkis kuninglikku järjekorda kui Louis XVII, suri vangistuses 1795; Louis’i vendest sai hiljem pärast Napoleoni kukutamist ja poliitiliste kõneluste tulemusel taas kuningas (Louis XVIII), mis näitab, et monarhia lugu Prantsusmaal jätkus keerukalt ka pärast Louis XVI surma.
Louis XVI ajalugu on samal ajal isiklik tragöödia ja suurem sümbol ajaloo muudatustest: tema katseid reformida riiki takistasid nii institutsioonilised pinged kui ka tema isikliku juhtimise piirangud; tema kukutamine ja surm illustreerivad, kui kiiresti ja sügavalt võivad poliitilised ja sotsiaalsed jõud muutuda, kui rahulolematus kuhjub ja välised olud seda süvendavad.
Varajane elu
Louis XVI sündis 1754. aastal oma vanaisa kuningas Louis XV valitsemise ajal. Tema isa oli Louis Ferdinand, Prantsusmaa dauphin, troonipärija. Tema ema oli Marie Josephe Saksimaa. Tema vanematele meeldis tema vanem vend rohkem kui Louis ja nad olid häiritud, kui Louis'i vend suri veel lapsena. Louis'i vanemad pöördusid tema vastu ja ta muutus häbelikuks poisiks. Tema isa suri Louis'i elu alguses ja Louis'ist sai troonipärija. Selle tõttu võttis ta endale daufini tiitli.
1770. aastal, kui Louis oli 15-aastane, abiellus ta Austria printsessi Marie Antoinette'iga. Nad olid kohtunud vaid kaks päeva enne pulmi. Paljud inimesed Prantsusmaal ei tahtnud, et Louis võtaks Austria naise, sest Prantsusmaa liit Austriaga ei olnud populaarne. Need kaks riiki olid olnud vaenlased kuni 1756. aastani, mil neist said liitlased. Prantsusmaal süüdistati seda liitu seitsmeaastases sõjas, mille nad olid kaotanud. Louis ja Marie Antoinette ei olnud oma abielu algusaastatel lähedased, kuid nad hakkasid teineteist armastama. Alles 1777. aastal astusid nad seksuaalvahekorda. Pärast seda ei õnnestunud neil mitu aastat lapsi saada. See tegi abielu raskeks. Olukord muutus veelgi hullemaks, kui avaldati ebaviisakas pamflet nimega libelles. Need libellid pilkasid neid sellepärast, et nad ei suutnud lapsi saada. Üks neist küsis: "Kas kuningas võib seda teha? Kas kuningas ei saa seda teha?" Lõpuks said ta ja Marie Antoinette neli last:
1. Marie Thérèse Prantsusmaalt (19. detsember 1778)
2. Louis Joseph, Prantsusmaa dauphin (22. oktoober 1781)
3. Prantsuse Louis XVII (27. märts 1785)
4. Prantsusmaa Sophie (9. juuli 1787)
Nad adopteerisid ka kuus last.
Kuninganna Marie Antoinette koos oma kolme vanima lapsega, kes on pärast tema surma välja maalitud. Autor: Marie Louise Élisabeth Vigée Lebrun
Valitses absoluutse monarhina
Louis sai kuningaks, kui Louis XV suri 1774. aastal. Ta oli 19-aastane. Louis asus juhtima riiki, millel olid suured probleemid. Pärast Seitsmeaastast sõda ei olnud Prantsusmaa enam Euroopa kõige võimsam riik. Riigil olid sõja tõttu võlad ja kuna tema maksusüsteem oli vananenud. Paljud aadlikud ja teised rikkad inimesed said vältida maksude maksmist, mida paljud tavalised inimesed vihkasid. See oli ka valgustusajastu, aeg, mil inimesed hakkasid üha enam huvituma sellistest ideedest nagu demokraatia ja liberalism. Üha rohkem inimesi oli Prantsusmaa absoluutse monarhia vastu.
Louis tahtis olla hea ja populaarne kuningas. Üks tema varajasi otsuseid oli anda parlamentidele tagasi volitused, mis olid ära võetud Louis XV hilisemal valitsemisajal. Parlamentid ei olnud parlamendid tänapäevases tähenduses; need ei olnud valitud poliitikute kogudused. Parlements olid tegelikult olulised piirkondlikud kohtud ja nende kohtunikud toetasid kohalikke aadlikke. Sageli takistasid nad kuningaid riiki muutmast ja takistasid seaduste jõustumist oma provintsides. Ta valis oma peamiseks nõuandjaks krahv de Maurepas'i ja Maurepas teenis selles rollis kuni oma surmani 1781. aastal. Samuti valis ta oma rahandusministriks Anne Robert Jacques Turgot'.
Turgot tegi ettepaneku lõdvendada seadusi, mis piirasid, millal ja kui palju teravilja võib müüa. Need muudatused põhjustasid aga kõrgeid teraviljahindu aastatel, mil saak oli halb. See põhjustas 1775. aastal jahusõja protestid. Mõnda muud Turgot' reformi blokeerisid aadlikud ja parlements. 1776. aastal muutis Louis oma meelt ja vallandas Turgot'. Ta asendas ta Jacques Neckeriga. Necker püüdis avaldada täieliku nimekirja kõigest, millele valitsus raha kulutas, kuid see lõppes sellega, et suur osa kulutustest jäi varjule. 1783. aastal valis Louis seejärel Charles Alexandre de Calonne'i oma peamiseks rahandusministriks.
Louis ja tema valitsus toetasid ameeriklasi Ameerika revolutsioonisõjas, sest nad tahtsid nõrgestada Suurbritanniat. Nad tahtsid kättemaksu, sest nad olid seitsmeaastases sõjas kaotanud Quebeci brittidele. Ameeriklased võitsid ja britid nõustusid 1783. aasta Pariisi lepingus lubama neile iseseisvust. Kuid nende muud katsed Briti impeeriumi nõrgestada jäid enamasti katki, sest nende merevägi kaotas Saintes'i lahingu ja Prantsusmaa ei saanud palju uusi maid. Pealegi süvendasid sõjast tulenevad võlad valitsuse rahaprobleeme. Aastaks 1787 olid rahaprobleemid kontrolli alt väljas.
Louis kutsus kokku Notablite Assamblee, mis oli Prantsusmaa kõige kõrgemate aadlike kohtumine, et arutada, kuidas lahendada rahaprobleemid. Ta tahtis takistada aadlikke ja parlements'i takistamast tema püüdlusi nende lahendamiseks. Kuid aadlikud olid šokeeritud, kui nad said teada, kui suured olid probleemid, ja keeldusid aitamast. Louis püüdis takistada ka Pariisi parlamenti, arreteerides isegi kaks selle liiget, kuid see ei õnnestunud, sest liiga paljud inimesed toetasid parlementi. Ta tõi tagasi ka Jacques Neckeri. Louis otsustas, et tal ei ole muud valikut kui kutsuda kokku Estates-General, Prantsuse parlament, mis ei olnud alates 1614. aastast kokku tulnud.
Prantsuse revolutsioon
Mais algas 1789. aasta riigikogu istungjärk. Nagu varasemadki üldkogud, oli see kavandatud esindama "kolme seisust", mis moodustasid Prantsuse ühiskonna. Neljandiku selle liikmetest valis esimene seisus (katoliku kiriku preestrid), teise neljandiku valis teine seisus (aadlikud) ja ülejäänud poole valisid kolmanda seisuse (kõik teised) jõukad inimesed. Kolmanda Estate'i poliitikud tahtsid rääkida Prantsuse ühiskonna muutmisest ja kuninga võimu vähendamisest, kuid kuningas tahtis, et nad räägiksid ainult maksudest. Tal õnnestus neid poliitikuid väga kiiresti ärritada. Näiteks öeldi neile, et kõigil liikmetel on võrdne hääl, kuid siis otsustas kuningas selle asemel, et Kolmanda Estate'i liikmetel on ainult pool häält. Kolmanda seisuse liikmed pidasid ebaõiglaseks, et nad esindavad 95% elanikkonnast, kuid neil on kindralkogus vaid kolmandik võimust.
Juunis 1789 teatasid kolmanda riigikogu liikmed, et nad on rahvusassamblee. Louis püüdis nende kokkutulekut takistada. 20. juunil kirjutasid kõik peale ühe liikme alla tennisevandele. Nad lubasid, et nad jäävad kokku, kuni kuningas nõustub oma volitusi vähendama. Kuigi Louis pakkus Kolmandale riigikogule mõningaid täiendavaid õigusi, otsustasid nad, et sellest ei piisa. 11. juulil vallandas Louis paljud nõunikud, kes toetasid Rahvusassambleed. Nende hulgas oli ka Jacques Necker, kes oli üsna populaarne. Tavalised Pariisi elanikud toetasid tugevalt Neckerit ja Rahvusassambleed. Nad hakkasid kartma, et kuningas kavatseb Rahvusassamblee peatada. Puhkes mäss, mis viis 14. juulil Bastille'i tormi.
Louis taganes ja nõustus laskma Rahvusassambleel riiki juhtida. Rahvusassamblee hakkas Prantsusmaal läbi viima dramaatilisi muudatusi. Nad võtsid vastu Inimõiguste deklaratsiooni ja lõpetasid seadused, mis võimaldasid aadlikke paremini kohelda kui tavalisi inimesi.
5. oktoobril 1789 kogunes Pariisis hulk meeleavaldajaid (peamiselt naisi), et protesteerida kõrge leivahinna vastu. Nad otsustasid marssida Versailles' lossi juurde, kus elas kuningas. Nad murdsid lossi sisse. Mõned valvurid tapeti ja ülejäänud ei peatanud neid. Protestijad nõudsid, et kuninglik perekond tuleks koos nendega Pariisi. Louis ei tahtnud tulla, kuid ta andis nende nõudmistele järele. Ta kirjutas alla Inimõiguste deklaratsioonile ja läks koos nendega Pariisi. Ta kolis vanemasse Tuileriide paleesse.
Kas Bastille'i tormi või naiste marssi Versailles'ile võib pidada hetkeks, mil kuningas kaotas kontrolli oma riigi üle.
Ebaõnnestunud põgenemine
Louis ei oleks nukukuningana kuigi kaua rahul. Ta oli rahulolematu sellega, kuidas teda, tema perekonda ja kirikut koheldi. Mõõdukad poliitikud olid kaotamas toetust radikaalsematele poliitikutele. Kuid kuigi ta oli tegelikult Tuileries' palees vangis, oli Louis'il teistes riikides liitlasi, kes oleksid toetanud kuningat poliitikute asemel. Louis ja Marie Antoinette kavatsesid 21. juuni 1791. aasta öösel Tuileries'ist põgeneda, maskeerituna teenriteks. Kuninglik perekond sõitis Montmédy kindluse poole, mis oli kuningat toetavate sõdurite tugipunktiks ja asus Austria Madalmaade piiril. Teel Montmédy'sse tabati nad Varennes'i linnas.
Kui Louis ja tema pere toodi tagasi Tuilerie'sse, valvasid valvurid neid nüüd palju rohkem. Õigesti või valesti, paljud inimesed Prantsusmaal uskusid, et kuningas ja kuninganna vehklesid välisriikide valitsustega, et taastada absoluutne monarhia. Järgmisel aastal viisid need pinged selleni, et Prantsusmaa alustas sõda Austria ja Preisimaaga. Juulis 1792 kirjutas Preisimaa Braunschweigi hertsog: "Me hävitame Pariisi maatasa, kui meie kuningliku majesteedi, kuninga ja kuninganna suhtes midagi juhtub". Ta püüdis aidata kuningat ja kuningannat, kuid selle asemel tegi ta hoopis vastupidist.
Vahistamine ja hukkamine
Louis'i nõbu, Orleansi hertsog oli see, kes levitas kuulujutte Louis'i naise kohta, mis ajas inimesed väga vihale. Louis arreteeriti ametlikult 13. augustil ja saadeti Temple'i, vanasse Pariisi kindlusesse, mida kasutati vanglana. 21. septembril kuulutas Rahvuskonvent (uus Rahvusassamblee) Prantsusmaa vabariigiks ja kaotas monarhia. Nad võtsid ära Louis'i tiitlid ja nimetasid teda Louis Capet'ks. Nad uskusid, et kuna Prantsuse monarhid olid suguluses Capet' majaga, peaks Capet olema tema perekonnanimi.
Louis'ile esitati süüdistus mitmes kuriteos, kusjuures rahvuskonvent (uus Rahvusassamblee) tegutses kohtunikuna. Peamine kuritegu, milles teda süüdistati, oli vandenõu koos Austriaga absoluutse monarhia taastamiseks. Nad hääletasid kiiresti, et ta on süüdi. Konvendis ei meeldinud Louis kellelegi, kuid girondiinid tahtsid vähemalt tema elu säästa. Maximilien Robespierre ja Montagnardid olid juhtimas ja nad otsustasid, et ta tuleb tappa. Robespierre veenis rahvast, et monarh peab surema, et vabariik saaks elada. Viimast korda oli ta taas oma perekonnaga ja lubas järgmisel hommikul tagasi tulla, kuid seda ei teinud. Teel giljotiini poole ütles Louis: "Ma usun, et minu surm on minu rahva õnneks, kuid ma kurvastan Prantsusmaa pärast ja kardan, et ta võib kannatada Issanda viha," kuid tema kõne summutati trummivärinaga. Ta hukati 21. jaanuaril 1793 Place de la Revolution'il (praegune Place de la Concorde). Ta oli 38-aastane. Marie Antoinette hukati üheksa kuud hiljem.
Louis Capet' hukkamine
Legacy
Esialgu maeti Louis lähedalasuvale kalmistule. Aastal 1815 viidi tema ja Marie Antoinette'i säilmed Saint Denise'i basiilikasse, mis on Prantsusmaa kuningate traditsiooniline matmispaik. Kirikus on nende kuju. Tema mälestuseks ehitati ka Chapelle expiatoire tema esialgse haua kohale.
Louis XVI ei jääks viimaseks Prantsuse kuningaks. Pärast 1814. aasta Bourbonide restaureerimist saavad kuningateks kaks Louis'i venda: Louis XVIII ja Charles X. Louis XVI pojad olid enne seda haigustesse surnud ja tema tütar ei saanud trooni pärida. Viimane Prantsuse kuningas oli Louis-Philippe I, nende kauge sugulane. Viimane Prantsuse monarh oli Napoleon III, kes oli pigem keiser kui kuningas.
19. sajandil märkisid prantsuse ajaloolased Jules Michelet ja Alphonse de Lamartine, kuidas paljud prantslased hakkasid Louis XVI-st kahetsema ja see viis monarhia taastamiseni 1814. aastal. Kuigi nad ei olnud kõiges ühel meelel, leidsid mõlemad ajaloolased, et monarhia lõpetamine 1792. aastal oli õige otsus, kuid kuningat ja kuningannat ei oleks pidanud tapma. Michelet ütles, et need hukkamised julgustasid rohkem hukkamisi, mis viisid hirmuvalitsuse tekkimiseni.
Louisville, Kentucky on nime saanud Louis XVI järgi. Aastal 1780 esitas Virginia üldkogu selle nime Prantsuse kuninga auks, kelle sõdurid aitasid Ameerika revolutsioonis Ameerika poolel. Virginia Peaassamblee pidas kuningat aateliseks meheks, kuid paljud teised mandriosa saadikud ei olnud sellega nõus.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Louis XVI?
V: Louis XVI oli Prantsusmaa kuningas alates 1774. aastast kuni 1792. aastani, mil monarhia Prantsuse revolutsiooni käigus kaotati. Ta pärines Bourbonide kojast ja sai kuningaks 20-aastaselt pärast oma vanaisa surma.
Küsimus: Milliseid reforme ta Prantsusmaal läbi viis?
V: Oma valitsemisperioodi alguses püüdis Louis XVI muuta Prantsusmaad kaasaegsemaks, lõpetades piinamise kasutamise valitsuse poolt ja lubades inimestel taas olla protestantlikud. Samuti võttis ta ära mõned seadused teravilja müümise kohta, mis viis halbade saakide aastatel kõrgete teraviljahindadeni.
Küsimus: Mis põhjustas Prantsusmaal suuri rahaprobleeme?
V: Sõdadest tulenevad võlad, muud sõjavõlad ja vananenud maksusüsteem põhjustasid Louis' valitsemisajal Prantsusmaale suuri rahaprobleeme.
K: Mis juhtus, kui Louis kutsus kokku kindralkogu?
V: Kui Louis kutsus kokku kindralkogu (parlament), et püüda neid rahaprobleeme lahendada, pettus ta peagi valitud poliitikutes, kes tahtsid tema volitusi vähendada. See viis selleni, et monarhia vastased protestid muutusid kogu Prantsusmaal üha tavalisemaks.
K: Kuidas muutusid inimesed üha enam tema vastu olevaks?
V: Kuna valgustusajastul levisid uued ideed, lakkasid üha enam inimesi toetamast olemasolevat monarhiat (Ancien Régime) ja nõudsid muutusi. Tema ebaõnnestunud põgenemine Pariisist 1791. aasta juunis veenis paljusid inimesi, et ta vehkles koos välisriikide valitsustega nende vastu, mistõttu ta muutus veelgi vähem populaarseks kui Ancien Régime'i sümbol, millest inimesed tahtsid lahkuda.
K: Kas Louis hukati?
V: Jah, ta arreteeriti 1792. aasta augustis toimunud mässu ajal ja seejärel hukati 21. jaanuaril 1793 giljotiinil - see teeb temast ainsa Prantsusmaa kuninga, kes on kunagi hukatud.
