Louis XVI (23. august 1754 – 21. jaanuar 1793) oli Prantsusmaa kuningas alates 1774. aastast kuni 1792. aastani, mil Prantsuse revolutsiooni käigus monarhia kaotati. Tema kukutamine ja hukkamine lõpetas üle 1000 aasta vanuse monarhia praktikad — kuigi ta ei olnud viimane kunsti mõttes Prantsuse kroonivõimuga seotud isik (tema pojale ja vendadele järgnesid erinevad pretendentide lood ja lõpuks Bourboneid taastati 19. sajandil).

Taust ja troonile tulek

Louis sündis Bourdeaux’s, kuuludes Bourbonide majja. Ta sai kuningaks 20-aastaselt pärast oma vanaisa Louis XV surma. Noore mehe iseloomu on ajalukku märgitud kui tagasihoidlikku ja kohati otsustusvõimetut; see mõjutas tema suutlikkust raskete reformide elluviimisel. Tema hariduses ja kasvatuses oli suurt rõhku pandud traditsioonilistele monarhilistele väärtustele, kuid ta puutus ka valgustusajastu ideedega.

Majanduslikud katsed ja poliitika

Oma valitsemise algusaastail püüdis Louis muuta Prantsusmaa majandust kaasaegsemaks. Ta ja tema minister Turgot järgisid vabakaubanduslikumaid põhimõtteid ning üritasid vähendada riigi kulusid ja reformida maksusüsteemi, mis koormas keskmist ja kõrgemat sotsiaalset kihti ebaühtlaselt. Reformikatsetused lõid teravaid vastuolusid, sest aadlikud ja prelaadid kaitsesid oma privileege ning parlamendikogud (Parlements) blokeerisid muudatusi. Samuti toetas Louis ameeriklasi nende iseseisvussõjas Suurbritanniast, mis tõi riigile võiduga kaasa ka suuri kulusid ja võlakoormust.

Prantsusmaal süvenesid rahalised raskused: sõjavõlad, mõjud saagikusele ja vananenud maksusüsteem tekitasid defitsiite. Neid probleeme süvendasid valgustusajastu ideed ning üha kasvav rahulolematus Ancien Régime'i ebaõiglustega — see pani rohkem inimesi avalikult küsima poliitilisi ja sotsiaalseid reforme.

Riigikogu kokkukutsumine ja revolutsioon

1789. aastal kutsus Louis kokku riigikogu (Estates-General), lootuses rahuliku lahenduse leidmisele. Kokkutulnud delegaadid läksid aga oma teed: kolmanda seisuse esindajad moodustasid Rahvusassamblee ja võtsid eesmärgiks põhiseaduslike reformide saavutamise. Kuna Louis ei olnud tugev autoriteetse muutuse juht, tekitas ta pettumust neis poliitikutes, kes soovisid tema volituste märkimisväärset kärpimist. Linnade ja maaelanike rahulolematus, eriti Pariisi vaesema elanikkonna ning keskklassi seas, kasvas kiiresti.

Massiliste protestide kulminatsiooniks olid juuli 1789 Bastille'i vangla vallutamine (Bastille'i tormi) ja oktoobris toimunud naiste marsi Versailles’isse. Need sündmused näitasid, et kuninga võim hakkas kaootiliselt murenema ja Rahvusassambleel oli üha rohkem tegelikku mõjuvõimu.

Konservatiivsete ja radikaalsete jõudude tõus

Alguses ei olnud Rahvusassamblee plaanis monarhia täielikku kaotamist; eesmärgiks oli pigem piirata kuninga absoluutvõimu ja kehtestada põhiseadus. Ent poliitiline olukord radikaliseerus: majanduslikud raskused süvenesid, mässud ja rahutused levisid üle maakondade ning välisriikide – eriti Austria ja Preisi – valitsused ähvardasid sekkumisega. Louis ja tema abikaasa Marie Antoinette kujunesid üha enam Ancien Régime'i sümboliteks ning oma eluviisi tõttu väga ebasalkstavateks laiemate rahvahulkade jaoks. Legendaarselt omistatud väljend „Laske neil süüa kuklit” on tõenäoliselt apokrifne ega pärine tegelikult nende suust, kuid see kokkuvõttis üldist avalikku pettumust ja vihkamist.

Põgenemine ja lõplik kukutamine

1791. aasta juunis püüdsid Louis ja Marie Antoinette põgeneda Pariisist Varennes’i kaudu, lootes põgeneda välisabi juurde ja taastada kuningavõim. Põgenemine ebaõnnestus ja paar peeti kinni; see sündmus lõhkus usalduse kuninga vastu ja tõi kaasa narratiivi, et nad teevad kokkuleppeid välisriikidega kuninga volituste taastamiseks. 1792. aasta augustis puhkes Pariisis ja mujal ülestõus, mille käigus Louis arreteeriti. Septembris kaotas monarhia ametlikult võimu ja temalt ära võeti tiitlid — teda nimetati kodanik Louis Capet'ks, viidates varajasele Prantsuse kuningale Hugh Capet'le.

Protsess, süüdimõistmine ja surmanuhtlus

Rahvuskonvent viis Louis’i kohtu alla. Ta mõisteti süüdi riigireetmises ja tema surmaotsus tehti vastu võetud poliitilise otsuse tulemusena — hukkamist toetas enamus konventi liikmetest. Louis hukkati 21. jaanuaril 1793 giljotiini läbi Place de la Révolution’il (tänapäeva Place de la Concorde). Ta oli ainus ametlikult hukatud Prantsusmaa kuningas. Louis suri 38-aastaselt.

Pärand ja tähendus

Louis XVI hukatus tähistas absoluutmonarhia lõppu ja aitas viia revolutsiooni uude, radikaalsemasse etappi, kus järgnesid sisemised lõhestused, välisrünnakud ja lõpuks Terrori aeg. Tema poeg, kes rääkis kuninglikku järjekorda kui Louis XVII, suri vangistuses 1795; Louis’i vendest sai hiljem pärast Napoleoni kukutamist ja poliitiliste kõneluste tulemusel taas kuningas (Louis XVIII), mis näitab, et monarhia lugu Prantsusmaal jätkus keerukalt ka pärast Louis XVI surma.

Louis XVI ajalugu on samal ajal isiklik tragöödia ja suurem sümbol ajaloo muudatustest: tema katseid reformida riiki takistasid nii institutsioonilised pinged kui ka tema isikliku juhtimise piirangud; tema kukutamine ja surm illustreerivad, kui kiiresti ja sügavalt võivad poliitilised ja sotsiaalsed jõud muutuda, kui rahulolematus kuhjub ja välised olud seda süvendavad.