Marie Antoinette (2. november 1755 – 16. oktoober 1793) oli kuningas Louis XVI abikaasana Prantsusmaa viimane kuninganna enne monarhia kaotamist Prantsuse revolutsiooni käigus. Ta sündis Maria Antonia nime all Viinis, Austria peahertsoginna ja keisrinna Maria Theresia tütarena. Tema isa oli Lorraine’i hertsog, hilisem Saksa-Rooma keiser Francis I.

Varajane elu ja abiellumine

Marie Antoinette kasvatasid rangelt Austria õukonna kombed ja poliitiline mõtteviis. 1770. aastal, olles 14-aastane, abiellus ta Prantsusmaa troonipärija Louis-Augustega, tulevasega kuningas Louis XVI. Abielu oli osa Austria ja Prantsusmaa liidu poliitilisest kokkuleppest. Esimesel perioodil ei olnud paaril suur õnn lastega ja nende suhe ei olnud alguses lähedane; neil oli tõsiseid raskusi pere loomisel.

Perelu ja pärija

Pärast seitsmeaastast abielu sündis neile lõpuks lapsi. Marie Antoinette oli Prantsusmaa Louis XVII ema, kellest tegelikult ei saanud kunagi kuningat. Tema lapsed olid:

  • Marie-Thérèse Charlotte (1778–1851) – tuntud kui Madame Royale;
  • Louis-Joseph Xavier (1781–1789) – dauphin, suri noorelt;
  • Louis-Charles (1785–1795) – nimetati revolutsiooni ajal sümboolselt Louis XVII-ks, suri vangistuses;
  • Sophie Hélène Béatrix (1786–1787) – suri imikuna.

Elu Versailles’is ja maine kujunemine

Versailles’i õukonnas oli Marie Antoinette tähelepanu keskpunktis. Ta tõusis tuntuks oma moe-eelistuste, uhkete riietuste ning meelelahutuslike väljasõitude poolest. Ta tellis endale väikesed eraldatud majakesed, näiteks Poliitiliselt tuntuim neist on Petit Trianon, kus ta veetis aega põllumajandusliku "küla" — Queen’s Hamlet — kujundamisega. Tema maine luksuse ja prantslaste raskete elutingimuste ajal tekkinud eraldatuse tõttu kindlustas talle palju vaenulikkust ning kuuldused ja ründajad õitsesid.

1785. aastal sai tema kuvandile suure löögi nn teemanti-kaelakee afääriga (Affair of the Diamond Necklace), kus ta kahtlustuste ja vääritimõistmiste tõttu sattus avalikku naerualusesse, kuigi ta otseselt selles skeemis tõenäoliselt ei osalenud. Sellised juhtumid aitasid levitada jutuga seotud valesüüdistusi — rohkesti räägiti tema hedonistlikust elustiilist, majanduslikust kurnamisest ja salaühendustest Austria või teiste välisriikidega.

Üks tuntud ja tema suhtes omistatud tabav-öeldus on: "Las nad söövad kooki" (Qu'ils mangent de la brioche). Selle fraasi sidumine temaga puudub ajalooline tõend ja tõenäoliselt ei öelnud ta seda — avalikke andmeid selle väite kinnituseks ei ole.

Revolutsioon ja kukkumine

Marie Antoinette roll monarhia säilitamisel muutus üha vastuolulisemaks. 1791. aasta põgenemiskatse ehk Varennes’i põgenemine oli õnnestumata ja kahjustas tugevasti kuningapere usaldusväärsust — see süvendas kahtlusi, et nad tegutsevad koos välisriikidega monarhia taastamiseks. Pärast lipuvabariiklaste tõusu arreteeriti kuninglik perekond ja 1792. aastal kaotati Prantsusmaal ametlikult monarhia.

Marie Antoinette’i ja tema perekonna elu muutus revolutsiooni käigus ränkaks: nad viidi Parisi templi vanglasse, seal hukkusid tema lapsed ja perekond kannatas poliitiliste repressioonide all. Marie Antoinette süüdistati revolutsiooniliste võimude poolt rahvusvara raiskamises, vandenõus välisriikidega ja muudes kuritegudes, mida revolutsioneerlik meelsus talle ette heitis. Tema avalik protsess toimus 1793. aasta oktoobris ja kohtuprotsessi tulemusena mõisteti ta surma.

Marie Antoinette hukati giljotiiniga 16. oktoobril 1793 Place de la Révolution’il (tänapäeval Place de la Concorde). Tema viimaste sõnade kohta on erinevaid lugusid; traditsiooniliselt on tsiteeritud tema sõnu, mis olid suunatud pädevusseisule: "Andestage mulle, härra, ma ei teinud seda meelega" (prantsuse keeles sageli tsiteeritakse: "Pardonnez-moi, monsieur, je ne l'ai pas fait exprès").

Pärand ja hinnangud

Marie Antoinette’i kuju jääb vastuoluliseks. Revolutsiooni ajal kujutati teda tihti sümbolina vanast režiimist ja moraalsest dekadentsusest. Hilisemad ajaloolased on püüdnud tema mainet tasakaalustada, uurides poliitilisi kontekste, otsuseid, mis langesid tema kontrolli alt ja ajastut. Paljud tänapäevased uurimused rõhutavad, et tema isiklik elu ja valitsusajad olid osa keerulisest poliitilisest olukorrast, mitte ainus põhjus revolutsiooniks.

Marie Antoinette’i elu on inspireerinud lugematuid raamatuid, näidendeid, filme ja kunstiteoseid, kus teda kujutatakse nii traagilise ajaloolise figuurina kui ka stiili- ja moesümbolina. Tema lugu jääb näiteks hoiatuseks selle kohta, kuidas avalik arvamus, poliitilised kuulujutud ja rahulolematus võivad viia inimeste täieliku hävitamiseni.