Muusika

Muusika määratlus

Muusika on heli, mis on organiseeritud rütmi, meloodia või harmoonia abil. Kui keegi paugutab keetmise ajal potikausse, siis tekitab see müra. Kui inimene paugutab kastrulit või potti rütmiliselt, teeb ta lihtsat muusikat.

On neli asja, mida muusika enamasti omab:

• Muusikal on sageli helikõrgus. See tähendab kõrgeid ja madalaid noote. Meloodiad koosnevad nootidest, mis tõusevad või langevad või jäävad samale kõrgusele.
• Muusikal on sageli rütm. Rütm on viis, kuidas muusikalised helid ja vaikus on järjestatud. Igal meloodial on rütm, mida saab koputada. Muusikal on tavaliselt korrapärane rütm.
• Muusikal on sageli dünaamika. See tähendab, kas see on vaikne või vali või kusagil vahepeal.
• Muusikal on sageli tämber. See on prantsuskeelne sõna (hääldatakse prantsuse keeles: "TAM-br"). Heli "tämber" on viis, kuidas heli on huvitav. Selline heli võib olla karm, õrn, kuiv, soe või midagi muud. Tämber on see, mis teeb klarneti heli erinevaks oboest ja mis teeb ühe inimese hääle erinevaks teise inimese häälest.

Määratlused

Muusika kohta ei ole olemas lihtsat määratlust, mis hõlmaks kõiki juhtumeid. See on kunstivorm ja arvamused tulevad mängu. Muusika on see, mida inimesed peavad muusikaks. Teistsugune lähenemine on loetleda omadused, mis peavad muusikal olema, näiteks heli, millel on rütm, meloodia, helikõrgus, tämber jne.

Need ja muud katsed ei hõlma kõiki muusika aspekte või jätavad välja näiteid, mis on kindlasti muusika. Thomas Cliftoni järgi on muusika "teatud vastastikune suhe, mis on loodud inimese, tema käitumise ja kõlalise objekti vahel".^p10 Muusikakogemust ja muusikat koos nimetatakse fenomenoloogiaks ning fenomenide kirjeldamise tegevust fenomenoloogiaks.

Ajalugu

Juba kiviajal tegid inimesed muusikat. Esimene muusika loodi tõenäoliselt selleks, et jäljendada looduslikult esinevaid helisid ja rütme. Inimeste muusika võib kajastada neid nähtusi, kasutades mustreid, kordusi ja tonaalsust. Selline muusika on olemas ka tänapäeval. Šamaanid imiteerivad mõnikord looduses kuuldud helisid. See võib olla ka meelelahutuseks (mängud) või omada praktilist kasutust, näiteks loomade meelitamiseks jahil.

Mõned loomad oskavad kasutada ka muusikat. Laululinnud kasutavad laulu oma territooriumi kaitsmiseks või paarilise meelitamiseks. On nähtud ahve, kes peksavad õõnsat palki. See võib muidugi olla ka territooriumi kaitsmiseks.

Esimene muusikainstrument, mida inimesed kasutasid, oli tõenäoliselt hääl. Inimhääl võib teha palju erinevaid helisid. Kõri (häälekõrv) on nagu puhkpill.

1983. aastal leiti vanim teadaolev neandertallaste hüüveluu, millel on tänapäeva inimese kuju, mis näitab, et neandertallastel oli keel, sest hüüveluu toetab inimese kõrilehe häälepaelu.

Tõenäoliselt hõlmasid esimesed rütmipillid või löökpillid käte plaksutamist, kividega kokku löömist või muid asju, mis on kasulikud rütmi hoidmiseks. On olemas selliseid leide, mis pärinevad paleoliitikumist. Mõned neist on mitmetähenduslikud, sest neid võib kasutada kas tööriistana või muusikainstrumendina.

Esimesed flöödid

Vanim kunagi avastatud flööt võib olla nn Divje Babe flööt, mis leiti 1995. aastal Sloveenia koopast Divje Babe I. Ei ole kindel, et tegemist on tõesti flöödiga. Kõnealune ese on noore koopakaru reieluu fragment ja seda on dateeritud umbes 43 000 aasta vanuseks. Kuid kas tegemist on tõesti muusikainstrumendiga või lihtsalt lihasööja näritud luuga, on jätkuvalt vaieldav.

2008. aastal avastasid arheoloogid Saksamaal Ulmi lähedal Hohle Felsi koopas luust flöödi. Viie auguga flöödil on V-kujuline suupill ja see on valmistatud linnusetiiva luust. Leiuga seotud teadlased avaldasid oma leiud ametlikult ajakirjas Nature 2009. aasta juunis. Leiukoht on ühtlasi vanim kinnitatud muusikainstrumendi leiukoht ajaloos. Koopast leiti ka teisi flööte. See flööt leiti Hohle Felsi Veenuse kõrval ja lühikese vahemaa tagant vanimast teadaolevast inimese nikerdusest. Oma leiust teatades pakkusid teadlased välja, et "leiud näitavad hästi väljakujunenud muusikatraditsiooni olemasolu ajal, mil tänapäeva inimene koloniseeris Euroopat".

Vanimad teadaolevad puidust torud avastati Iirimaal Greystones'i lähedal 2004. aastal. Puiduga vooderdatud kaevikus leidus kuus 30-50 cm pikkust, ühest otsast koonustunud, kuid ilma sõrmeaukudeta flööti, mis olid valmistatud jugapuust. Need võisid kunagi olla kokku seotud.

1986. aastal leiti Hiinas Henani provintsi Jiahu linnast mitu luust flööti. Need pärinevad umbes 6000 aastat eKr. Neil on 5 kuni 8 auku ja need on valmistatud ühe linnu, punakurgi, õõnsatest luudest. Leidmise ajal leiti, et üks neist oli veel mängitav. Luuflööt mängib nii Xia Zhi viie- või seitsme noodi skaalat kui ka Qing Shangi kuuehäälset skaalat iidsest Hiina muusikasüsteemist.

Iidne aeg

Ei ole teada, milline oli koopainimeste varaseim muusika. Mõni arhitektuur, isegi mõned maalid on tuhandeid aastaid vanad, kuid vana muusika ei saanud säilida enne, kui inimesed õppisid seda üles kirjutama. Ainus viis, kuidas me saame varase muusika kohta aimu saada, on vaadata väga vanu maalinguid, millel inimesed mängivad muusikainstrumente, või leida neid arheoloogilistel väljakaevamistel (kaevamine maa all, et leida vanu asju). Varaseim muusikapala, mis on kunagi üles kirjutatud ja mis ei ole kaduma läinud, avastati umbes 1500 eKr. pärit tahvlil, mis on kirjutatud hürri keeles, mida räägiti Põhja-Mesopotaamias (kus tänapäeval asub Iraak) ja selle ümbruses. Oxfords Companion to Music, toim. Percy Scholes, London 1970

Keskaeg

Veel üks varajane kirjalik muusikapala, mis on säilinud, oli voor nimega Sumer Is Icumen In. Selle pani kirja üks munk umbes 1250. aasta paiku. Suur osa keskaja muusikast (umbes 450-1420) oli rahvamuusika, mida mängisid tööinimesed, kes tahtsid laulda või tantsida. Kui inimesed mängisid pille, mängisid nad tavaliselt tantsijatele. Suurem osa üleskirjutatud muusikast oli aga mõeldud katoliku kiriku jaoks. See muusika kirjutati munkade jaoks, et nad saaksid kirikus laulda. Seda nimetatakse Chant (või gregooriuse laul).

Renessanss

Renessansiajal (umbes 1400-1550) oli palju muusikat ja paljud heliloojad kirjutasid muusikat, mis on säilinud nii, et seda saab tänapäeval esitada, mängida või laulda. Selle perioodi nimetus (renessanss) on prantsuse keelest, mis tähendab "uuestisündi". Seda perioodi nimetati "uuestisünniks", sest sel ajal sündisid paljud uued kunsti- ja muusikaliigid uuesti.

Itaalia helilooja Giovanni da Palestrina (1525-1594) kirjutas väga ilusat muusikat jumalateenistuste jaoks (sakraalmuusika). Palestrina muusikas laulavad paljud lauljad koos (seda nimetatakse kooriks). Oli ka palju muusikat, mis ei olnud kirjutatud kiriku jaoks, näiteks rõõmsat tantsumuusikat ja romantilisi armastuslaule. Renessansiaja populaarsed pillid olid vioolad (keelpill, mida mängitakse keelpilliga), luutid (pillimees, mis on natuke nagu kitarr) ja virginaal, väike vaikne klahvpill.

Barokk

Kunstis oli barokk lääne kultuuriajastu, mis algas 17. sajandi vahetuse paiku Roomas. Seda iseloomustas dramaatilisus ja hiilgus skulptuuris, maalikunstis, kirjanduses, tantsus ja muusikas. Muusikas tähistab mõiste "barokk" imitatiivse kontrapunkti domineerimise lõpuperioodi, kus erinevad hääled ja instrumendid kajavad üksteist, kuid eri helikõrgustes, mõnikord kaja ümberpöördub ja isegi temaatiline materjal pööratakse ümber.

Barokkstiili populaarsust ja edu soodustas roomakatoliku kirik, mis oli Trenti kirikukogu ajal otsustanud, et kunst peaks edastama religioosseid teemasid otsese ja emotsionaalse kaasatuse kaudu. Ka kõrgklass nägi baroki arhitektuuri ja kunsti dramaatilist stiili kui vahendit külastajate muljetamiseks ning triumfaalse võimu ja kontrolli väljendamiseks. Barokkpaleed on ehitatud ümber hoovide, suurejooneliste trepikodade ja järjest suureneva külluslikkusega vastuvõturuumide sissepääsu. Sarnase detailirohkusega kunst, muusika, arhitektuur ja kirjandus inspireerisid üksteist baroki kultuuriliikumise raames, kui kunstnikud uurisid, mida nad võiksid luua korduvatest ja mitmekesistest mustritest. Mõned barokkmaali tunnused ja aspektid, mis eristavad seda stiili teistest, on detailide rohkus, sageli särav polükroomsus, subjektide vähem realistlikud näod ja üldine aukartustunne, mis oli üks barokikunsti eesmärke.

Sõna "barokk" tuleneb tõenäoliselt vanaportugalikeelsest nimisõnast "barroco", mis tähendab pärlit, mis ei ole ümmargune, vaid ettearvamatu ja keerulise kujuga. Seega võib sõna barokk mitteametlikus kasutuses tähendada lihtsalt seda, et miski on "keerukas", paljude detailidega, viitamata XVII ja XVIII sajandi barokkstiilidele.

Klassikaline periood

Lääne muusikas tähendab klassikaline periood muusikat umbes 1750. aastast kuni 1825. aastani. See oli selliste heliloojate nagu Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven aeg. Orkestrid muutusid suuremaks ja heliloojad kirjutasid sageli pikemaid muusikapalu, mida nimetatakse sümfooniaks ja mis koosnesid mitmest osast (mida nimetatakse osadeks). Mõned sümfoonia osad olid valjud ja kiired; teised osad olid vaiksed ja kurvad. Muusikateose vorm oli sel ajal väga oluline. Muusikal pidi olema ilus "kuju". Sageli kasutati struktuuri, mida nimetati sonaatvormiks.

Teine oluline muusikatüüp oli keelpillikvartett, mis on muusikapala, mis on kirjutatud kahele viiulile, vioolale ja vioolatsellole. Sarnaselt sümfooniatele oli keelpillikvartettide muusikas mitu osa. Haydn, Mozart ja Beethoven kirjutasid mõlemad palju kuulsaid keelpillikvartette.

Sel ajal leiutati klaver. Heliloojatele meeldis klaver, sest selle abil sai mängida dünaamikat (valjemaks või vaiksemaks muutuv). Teised populaarsed instrumendid olid viiul, tšello, flööt, klarnet ja oboe.

Romantiline periood

19. sajandit nimetatakse romantiliseks perioodiks. Heliloojad olid eriti huvitatud oma emotsioonide edasiandmisest muusika kaudu. Romantikaperioodi oluline instrument oli klaver. Mõned heliloojad, näiteks Frederic Chopin, kirjutasid vaoshoitud, väljendusrikkaid, vaikselt emotsionaalseid klaveripalu. Sageli kirjeldas muusika helide abil mõnda tunnet või jutustas lugu. Teised heliloojad, näiteks Franz Schubert, kirjutasid laule lauljale ja klaverile, mida nimetatakse Liediks (saksa keeles "laul"). Need Lieder (mitmuses Lied) jutustasid lugusid, kasutades laulusõnu (sõnu) ja fantaasiarikast klaverisaadet. Teised heliloojad, nagu Richard Strauss ja Franz Liszt, lõid jutustusi ja jutustasid lugusid, kasutades ainult muusikat, mida nimetatakse tondipoeemiks. Heliloojad, nagu Franz Liszt ja Johannes Brahms, kasutasid klaverit valju, dramaatilise, tugevalt emotsionaalse muusika esitamiseks.

Paljud heliloojad hakkasid kirjutama muusikat suurematele orkestritele, kus oli kuni 100 instrumenti. See oli "rahvusluse" aeg (tunne, et ollakse uhke oma riigi üle), mil paljud heliloojad tegid muusikat, kasutades oma riigi rahvalaule või meloodiaid. Sel ajal elas palju kuulsaid heliloojaid, näiteks Franz Schubert, Felix Mendelssohn, Frederic Chopin, Johannes Brahms, Pjotr Tšaikovski ja Richard Wagner.

Tänapäevased ajad

Alates umbes 1900. aastast nimetatakse seda "moodsaks perioodiks". Paljud 20. sajandi heliloojad tahtsid kirjutada muusikat, mis kõlaks teisiti kui klassikaline ja romantiline muusika. Modernsed heliloojad otsisid uusi ideid, nagu näiteks uute instrumentide, erinevate vormide, erinevate helide või erinevate harmooniate kasutamine.

Helilooja Arnold Schönberg (1874-1951) kirjutas teoseid, mis olid atonaalsed (see tähendab, et need ei kõlanud justkui üheski kindlas muusikalises võtmes). Hiljem leiutas Schönberg muusika kirjutamiseks uue süsteemi, mida nimetati kaheteistkümnetooniliseks süsteemiks. Kaheteistkümnetoonilise süsteemiga kirjutatud muusika kõlab mõnele kummaliselt, kuid on oma olemuselt matemaatiline, mis sageli saab mõtestatud alles pärast hoolikat uurimist. Puhas kaheteisttooniline muusika oli populaarne akadeemikute seas viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel, kuid mõned heliloojad, näiteks Benjamin Britten, kasutavad seda tänapäeval, kui on vaja saavutada teatud tunnetus.

Üks tähtsamaid 20. sajandi heliloojaid Igor Stravinski (1882-1971) kirjutas väga keeruliste (raskete) akordide (koos mängitud nootide rühmad) ja rütmidega muusikat. Mõned heliloojad arvasid, et muusika muutub liiga keeruliseks, ja nii kirjutasid nad minimalistlikke teoseid, mis kasutavad väga lihtsaid ideid. 1950ndatel ja 1960ndatel katsetasid heliloojad, nagu Karlheinz Stockhausen, elektroonilise muusikaga, kasutades elektroonilisi vooluringe, võimendeid ja valjuhääldi. 1970ndatel hakkasid heliloojad kasutama elektroonilisi süntesaatoreid ja rock'n'roll-muusikast pärit muusikainstrumente, näiteks elektrikitarri. Nad kasutasid neid uusi instrumente uute helide loomiseks.

1990ndatel ja 2000ndatel kirjutanud heliloojad, nagu John Adams (sündinud 1947) ja James MacMillan (sündinud 1959), kasutavad sageli segu kõigist neist ideedest, kuid neile meeldib kirjutada ka lihtsate viisidega tonaalset muusikat.

Elektrooniline muusika

Muusikat saab toota elektrooniliselt. Seda tehakse kõige sagedamini arvutite, klahvpillide, elektrikitarri ja plaadimängijate abil. Need võivad jäljendada traditsioonilisi instrumente ja toota ka väga erinevaid helisid. 21. sajandi elektroonilist muusikat tehakse tavaliselt arvutiprogrammide ja riistvaraliste mikserite abil.

Jazz

Jazz on muusikatüüp, mis leiutati umbes 1900. aastal New Orleansis USA lõunaosas. Seal elas palju mustanahalisi muusikuid, kes mängisid muusikastiili, mida nimetatakse bluusimuusikaks. Bluusimuusika oli mõjutatud Aafrika muusikast (sest Ameerika Ühendriikide mustanahalised olid tulnud Ameerika Ühendriikidesse orjadena. Nad olid Aafrikast sunniviisiliselt ära toodud). Bluusimuusika oli muusika, mida mängiti lauldes, harmoonikat või akustilist kitarri kasutades. Paljudes bluusilauludes olid kurvad sõnad kurbadest emotsioonidest (tunnetest) või kurbadest kogemustest, näiteks töö kaotamisest, pereliikme surmast või vanglasse (vanglasse) sattumisest.

Jazzmuusika segunes bluusimuusikaga ja Euroopa muusikaga. Mõned mustanahalised heliloojad, näiteks Scott Joplin, kirjutasid muusikat, mida nimetatakse ragtime'iks ja mille rütm oli väga erinev Euroopa standardmuusikast, kuid milles kasutati noote, mis sarnanesid mõnele Euroopa muusikale. Ragtime oli suur mõju varasele jazzile, mida kutsuti dixieland-džässiks. Jazzmuusikud kasutasid selliseid instrumente nagu trompet, saksofon ja klarnet, mida kasutati meloodiate (meloodia), trummid löökpillide jaoks ja pillide kontrabass, klaver, banjo ja kitarr taustarütmi (rütmiline osa) jaoks. Jazz on tavaliselt improviseeritud: mängijad leiutavad (leiutavad) muusikat mängimise käigus. Kuigi džässmuusikud leiutavad muusikat, on džässmuusikal siiski reeglid; muusikud mängivad järjestikku akorde (nootide gruppe).

Jazzmuusika on svingiva rütmiga. Sõna "sving" on raske seletada. Selleks, et rütm oleks "svingiv rütm", peab see tunduma loomulik ja lõdvestunud. Swingirütm ei ole isegi mitte nagu marss. Seal on pikk-kurat tunne, mitte samasugune tunne. "Svingirütm" paneb ka kuulajad vaimustuma, sest neile meeldib selle heli. Mõned inimesed ütlevad, et "svingiv rütm" tekib siis, kui kõik jazzmuusikud hakkavad laulust sama pulssi ja energiat tundma. Kui jazzbänd mängib väga hästi koos, ütlevad inimesed: "see on svingiv jazzbänd" või "see bänd svingib tõesti hästi".

Jazz mõjutas teisi muusikaliike, näiteks 1920. ja 1930. aastate lääne kunstmuusikat. Kunstmuusika heliloojad, nagu George Gershwin, kirjutasid muusikat, mis oli mõjutatud jazzist. Jazzmuusika mõjutas popmuusika laule. 1930. ja 1940. aastatel hakkasid paljud popmuusika laulud kasutama jazzlaulude akorde või meloodiaid. Üks tuntumaid jazzmuusikuid oli Louis Armstrong (1900-1971).

Popmuusika

"Popmuusika on populaarne muusika, mida paljud inimesed armastavad kuulata. Mõistet "popmuusika" võib kasutada igasuguse muusika kohta, mis on kirjutatud selleks, et olla populaarne. Sõna "popmuusika" hakati kasutama umbes alates 1880. aastast, kui popmuusika nimetusega muusika oli populaarne.

Kaasaegne popmuusika kasvas välja 1950. aastate rock'n'rollist (näiteks Chuck Berry, Bo Diddley ja Little Richard) ja rockabillyst (näiteks Elvis Presley ja Buddy Holly). 1960. aastatel sai kuulsaks popmuusika ansambel The Beatles. 1970. aastatel segunesid popmuusikaga teised muusikastiilid, näiteks funk ja soul. Popmuusika on üldiselt raske (tugeva) rütmiga, nii et see sobib hästi tantsimiseks. Poplauljad laulavad tavaliselt mikrofonidega, mis on ühendatud võimendisse ja kõlarisse.

Amuni muusikud, Nakhti haud, 18. dünastia, Lääne-Teba


Divje Babe flööt

Kuidas nautida muusikat

Kuulates

Inimesed saavad muusikat kuulates seda nautida. Nad võivad minna kontsertidele, et kuulata muusikute esinemist. Klassikalist muusikat esitatakse tavaliselt kontserdisaalides, kuid mõnikord korraldatakse ka suuri festivale, kus seda esitatakse väljas, põllul või staadionil, nagu popfestivalid. Inimesed saavad muusikat kuulata CD-delt, arvutitest, iPodidest, televiisorist, raadiost, kassett- või plaadimängijatest ja isegi mobiiltelefonidest.

Tänapäeval on liftides, kaubanduskeskustes ja kauplustes nii palju muusikat, et see muutub sageli taustaheliks, mida me tegelikult ei kuule.

Mängides või lauldes

Inimesed saavad õppida pillimängu. Tõenäoliselt on täiesti algajatele kõige levinumad klaver või klahvpill, kitarr või plokkflööt (mida on kindlasti kõige odavam osta). Kui nad on õppinud mängima skaalasid, mängima lihtsaid lugemismänge ja lugema lihtsamaid noote, siis võivad nad mõelda, millise pilliga edasi areneda. Nad peaksid valima pilli, mis on nende suuruse jaoks praktiline. Näiteks väga lühike laps ei saa mängida täissuuruses kontrabassi, sest kontrabass on üle kahe meetri kõrge. Inimesed peaksid valima pilli, mida neile meeldib mängida, sest regulaarne mängimine on ainus viis paremaks saada. Lõpuks aitab hea õpetaja.

Koostades

Igaüks võib ise muusikapalu koostada. Lihtsate laulude või meloodiate (meloodiate) koostamine ei ole raske. Lihtsam on see inimestel, kes oskavad ise pilli mängida. Piisab vaid sellest, kui katsetada, milliseid helisid pilliga tehakse. Keegi võib koostada pala, mis jutustab mingi loo, või lihtsalt leida mõnusat meloodiat ja mõelda, kuidas seda iga korduse järel muuta. Pilliks võib olla kellegi enda hääl.

Seotud leheküljed

• Klassikaline muusika
• Jazzmuusika
• Kuuba muusika
• Muusikainstrument
• Orkester
• Popmuusika
• Traditsiooniline pop
• Skaala (muusika)