Paleoliitikum

Kultuurid

Oldowan

Oldowan on arheoloogiline termin, mida kasutatakse hominidide poolt varaseima paleoliitikumi ajal kasutatud kivitööriistade kohta. Pikka aega arvati, et oldowan oli esiajaloo varaseim kivitööriistatööstus, mis kestis 2,6 miljonit aastat tagasi kuni 1,7 miljonit aastat tagasi. Sellele järgnes keerukam acheulei tööstus. Oldowani tööriistad olid seega inimajaloo varaseimad tööriistad, mis tähistavad arheoloogiliste andmete algust. Mõiste "Oldowan" on võetud Tansaanias asuvast Olduvai kurust, kus arheoloog Louis Leakey 1930. aastatel avastas esimesed Oldowani tööriistad. Nüüdseks on selgunud, et kivitööriistu kasutati palju varem (3,3 miljonit aastat tagasi) ja see oli kindlasti enne Homo perekonna arengut.

Ei ole kindlalt teada, millised liigid tegelikult lõid ja kasutasid vanaaja tööriistu. See saavutas haripunkti varajaste Homo-liikide, nagu H. habilis ja H. ergaster, puhul. Varajane Homo erectus näib pärivat Oldowani tehnoloogia ja täiustab seda 1,7 miljonit aastat tagasi algava Acheuleani tööstuseks. Oldowani tööriistu nimetatakse mõnikord kividest tööriistadeks, mida nimetatakse nii, sest nende valmistamiseks valitud toorikud sarnanevad juba kividega lõpptootele. Oldowani tööriistad on mõnikord jaotatud erinevateks tüüpideks, nagu hakkurid, kraapijad ja lööjad, kuna need näivad olevat nende peamised kasutusalad.

Acheulean

Acheulean on kivitööriistade valmistamise tööstus, mida alampaleoliitilise ajastu varajased inimesed Aafrikas ja suures osas Lääne-Aasias ja Euroopas kasutasid. Acheuleani tööriistad on tavaliselt leitud koos Homo erectus'e jäänustega. Need on esmalt välja arendatud primitiivsema Oldowani tehnoloogia abil umbes 1,8 miljonit aastat tagasi Homo habilis'e poolt.

See oli valdav tehnoloogia suurema osa inimkonna ajaloost. Enam kui miljon aastat tagasi lahkusid acheulei tööriistade kasutajad Aafrikast, et koloniseerida Euraasiat. ^[5] Nende ovaalseid ja pirnikujulisi käsikirveid on leitud laialt alalt. Mõned näited olid peenelt valmistatud. Kuigi see tööstus arenes Aafrikas, on see saanud oma nime Saint-Acheul'i tüübikoha järgi, mis on praegu Amiens'i eeslinn Põhja-Prantsusmaal, kus 19. sajandil leiti mõned esimesed näited.

John Frere oli esimene, kes tegi kirjalikult ettepaneku Acheulea käsikirveste väga vanaks dateerimiseks. Aastal 1797 saatis ta Londonis asuvale Kuninglikule Akadeemiale kaks näidist Suffolki linnast Hoxne'ist. Ta oli need leidnud eelajaloolistest järvede ladestustest koos väljasurnud loomade luudega ja jõudis järeldusele, et need olid valmistatud inimeste poolt, "kes ei kasutanud metalle", ja et need kuulusid "tõepoolest väga vanasse perioodi, isegi kaugemale praegusest maailmast". Tema ideid ignoreerisid aga tema kaasaegsed, kes olid inimese evolutsiooni suhtes eel-Darwinistlikul seisukohal.

Acheuleaniga tutvumine

Acheuleumi materjali sisaldavate ladestike radiomeetriline dateerimine, sageli kaaliumargooniga dateerimine, võimaldab üldjoontes paigutada Acheuleumi tehnikaid umbes 1,65 miljonit aastat tagasi^[6] kuni umbes 100 000 aastat tagasi. ^[7] Varaseimad tunnustatud näited selle tüübi kohta, mis on 1,65 miljoni aasta vanused, pärinevad Keenia Lääne-Turkana piirkonnast^[8]. Mõned arvavad, et nende päritolu võib olla juba 1,8 miljonit aastat tagasi. ^[9]

Üksikutes piirkondades võib see dateerimine olla märkimisväärselt täpsustatud; Euroopas näiteks jõudsid akeulilised meetodid mandrile alles umbes 400 tuhat aastat tagasi ja väiksemates uurimispiirkondades võivad dateeringud olla palju lühemad. Numbrilised daatumid võivad siiski olla eksitavad ja tavaliselt seostatakse selle varase inimtööriistade tööstuse näiteid ühe või mitme jää- või jääajajärgse perioodiga või konkreetse varase inimliigiga. Kõige varasemaks ahelikuliste tööriistade kasutajaks oli Homo ergaster, kes esines esimest korda umbes 1,8 miljonit aastat tagasi. Mõned uurijad eelistavad neid kasutajaid nimetada varaseks Homo erectuseks. ^[10] Ka hilisemad varajaste inimeste vormid kasutasid acheule'i tehnikat ja neid kirjeldatakse allpool^.

Varase eelajaloolise kivitöötlemise tööstuses on märkimisväärne ajaline kattuvus. Mõnes piirkonnas olid acheule'i ajastu tööriistakasutajate rühmad samaaegsed teiste, vähem arenenud tööstusharudega, nagu näiteks klaktoonlased. ^[11] Hiljem esinesid acheule'i tööriistad samal ajal keerukamate mousterlaste tööriistadega. Acheulean ei olnud puhtalt määratletud periood, vaid tööriistade valmistamise tehnika, mis õitses eriti hästi varases eelajaloos. Acheulean oli põhiline kivitööriistade valmistamise meetod, mida kasutati suures osas Vanas Maailmas.

Clactonian

Clactonian on Euroopa tulekivist tööriistade valmistamise tööstus, mis pärineb 400 000 aasta tagusest jääaja algusest. Clactoni tööriistad valmistas pigem Homo erectus kui tänapäeva inimene. Varaseid, sarnaseid meetodeid kasutavaid tooreid tulekivist tööriistu teistest piirkondadest nimetatakse kas clactoniks või core & flake tehnoloogiaks.

Clactonian on nime saanud Inglismaa Essexi krahvkonnas Clacton-on-Sea's 1911. aastal tehtud leidude järgi. Sealt leitud esemete hulka kuulusid tulekivist raiutamisvahendid, tulekivihelbed ja töödeldud puust võlli ots koos hiiglasliku elevandi ja jõehobu jäänustega. Täiendavaid näiteid tööriistadest on leitud ka Swanscombe'i (Kent) ja Barnhami (Suffolk) leiukohtadest; sarnaseid tööstusharusid on tuvastatud kogu Põhja-Euroopas.

Clactoni tööstus hõlmas paksude, ebakorrapäraste helveste löömist tulekivist, mida seejärel kasutati hakklihamasinana. Hõõrmeid kasutati tooresteks noadeks või kraapijateks. Erinevalt Oldowani tööriistadest, millest Clactoni tööriistad pärinesid, olid mõned neist hammastatud, mis tähendab, et need olid kinnitatud käepideme või varre külge.

Clactoni tööstus võis eksisteerida samaaegselt Acheulei tööstusega (kus kasutati käsikirveid). Kuid 2004. aastal kaevati Kenti Dartfordi lähedal pleistotseeni aegne lihastatud elevant välja. Arheoloogid leidsid hulgaliselt Clactoni tulekivist tööriistu, kuid mitte ühtegi käsikirvest. Kuna käekirved oleksid elevandi rümba tükeldamiseks kasulikumad kui hakklihamasinad, on see tõendiks, et klaktoonlased olid eraldi tööstusharu. Piirkonnas oli piisavalt kvaliteetset tulekivi saadaval, nii et tõenäoliselt ei olnud elevanti tükeldanud inimestel teadmisi käsikirveste valmistamiseks.

Mousterian

Mousterian on neandertallaste (Homo neanderthalensis) kivitööriistade tööstus, mida seostatakse neandertallaste (Homo neanderthalensis) töövahenditega. See pärineb umbes 300 000 aastat kuni umbes 30 000 aastat tagasi. Mousteri ajastul on kuni kolmkümmend tüüpi tööriistu, samas kui acheulei ajastul on neid umbes kuus.

Mousterian sai oma nime Le Moustier'i tüübipaiga järgi, mis on Prantsusmaal Dordogne'i piirkonnas asuv kaljupaik. Samasuguseid tulekivimoodustisi on leitud kogu liustumata Euroopast ning ka Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast. Tööstusele on iseloomulikud käsikirved, pikad terad ja terakesed. Üldiselt on esemed täiuslikumalt viimistletud kui kõik varasemad tööd. Terade ja helveste saamiseks kasutatud meetodit nimetatakse Levallois' tehnikaks. See on ettevalmistatud tuumaga tehnika: tuum on töödeldud nii, et sellest saab välja lüüa pika ja peene tera. Sellise kvaliteediga töö jaoks on vaja pigem "pehmet" vasarat, mis on valmistatud näiteks hirvesarvist, kui kiviveskit. Neandertallaste aju suurem suurus on tõenäoliselt seotud nende edusammudega.

Kõik kultuurid, mis järgivad muhameedlasi, on moodsate inimeste, Homo sapiens'i, kultuurid. Meie liigile on iseloomulik, et me toodame palju rohkem tööriistu, mis on kõik spetsialiseerunud konkreetsete ülesannete täitmiseks. Ülempaleoliitikumis on vähemalt 100 tüüpi tööriistu, samas kui muhameedlaste puhul on neid maksimaalselt 30.

Oldowani kivitööriistad, mis on kõige elementaarsemad inimkonna kivitööriistad.


Acheulea aegne käekirves Zamorast


Hiiglaslik kvartsiidist valmistatud Clactoni tuum. Üsna väikesed helbed löödi sellest välja.


Mousterian tööriist Prantsusmaalt

Paleoliitikumi ja järgnevate perioodide kronoloogia

Paleoliitikumi jagatakse mõnikord kolmeks (mõnevõrra kattuvaks) perioodiks, mis tähistavad erinevate inimkogukondade tehnoloogilist ja kultuurilist arengut:

• Paleoliitiline
• Alam-paleoliitikum (umbes 2,6 või 2,5 miljonit aastat tagasi-100 000 aastat tagasi).
• Keskmine paleoliitikum (umbes 300 000-30 000 aastat tagasi)
• Ülempaleoliitikum (umbes 45 000 või 40 000-10 000 aastat tagasi).

Pärast paleoliitikumi järgneb mesoliitikum ja neoliitikum, mis tähistab kiviaja lõppu. Pronksiaeg ja rauaaeg järgnevad vahetult pärast kiviaega.

Ülevaade nende perioodide põhijoontest

Vanus	Ajavahemik	Tööriistad	Majandus	Elukohad	Ühiskond	Religioon
Kiviaeg	Paleoliitiline	Tööriistad: teritatud tulekivist või kivist tööriistad: käsikirved, käärid, puust odad.	Jahindus ja kogumine	Mobiilne eluviis - koopad, hütid, hambu- või nahkkoopad, enamasti jõgede ja järvede ääres.	Taimekogujate ja jahimeeste hõimud (25-100 inimest)	Tõendid surmajärgse elu uskumuse kohta ülempaleoliitikumis: matmisrituaalide ja esivanemate kummardamise ilmnemine. Preestrid ja pühakojateenijad ilmuvad esiajalukku.
	Mesoliitikum (tuntud kui epipaleoliitikum piirkondades, kus ei ole suundumust põllumajanduslikule eluviisile).	Peened väikesed tööriistad: vibu ja nooled, harpuunid, kalakorvid, paadid.			Hõimud ja hõimud
	Neoliitiline	Tööriistad: tikk, haakera, künd, kündjakonks, viljapüüdja, odra, kangastelgedel, keraamika ja relvad.	Põllumajandus, küttimine ja kogumine, kalapüük ja kodumajapidamine	Talud neoliitikumis ja pronksiajal Linnade kujunemine pronksiajal	Hõimud ja pealikud mõnes neoliitikumi lõpu ühiskonnas. riigid ja tsivilisatsioonid pronksiajal.
Pronksiaeg		Kirjutamine; vask- ja pronksist tööriistad, pottsepa ratas	Põllumajandus; karjakasvatus; käsitöö, kaubandus
Rauaajastu		Rauast tööriistad

Veenuse figuurid

Võimalik, et varaseimate kunstijälgede hulka kuuluvad Veenuse figuurid. Need on figuurid (väga väikesed kujud), mis kujutavad naisi, enamasti rasedaid, kelle rinnad on nähtavad. Figuurid leiti Lääne-Euroopast kuni Siberini. Enamik neist on 20 000-30 000 aasta vanused. On leitud kaks figuuri, mis on palju vanemad: Marokost leiti Tan-Tani Veenus, mis on dateeritud 300 000 kuni 500 000 aastat tagasi. Berekhat Rami Veenus leiti Golani kõrgustelt. See on dateeritud 200 000-300 000 aasta vanuseks. See võib olla üks varaseimaid asju, mis näitavad inimkuju.

Figuuride valmistamiseks kasutati erinevaid kiviliike, luid ja elevandiluud. Mõned neist on valmistatud ka savist, mida seejärel põletati lõkkes. See on üks varaseimaid teadaolevaid jälgi keraamika kasutamisest.

Tänapäeval ei ole teada, mida need kujukesed nende valmistajate jaoks tähendasid. On kaks põhiteooriat:

• Need võivad olla inimese viljakuse kujutised või olla tehtud selle abistamiseks.
• Nad võivad kujutada (viljakus)jumalannasid.

Teadlased on välistanud, et need figuurid olid seotud põldude viljakusega, sest figuuride valmistamise ajal polnud põllumajandust veel avastatud.

Kaks vanemat figuuri võivad olla tekkinud peamiselt looduslike protsesside tagajärjel. Tan-Tani Veenus oli kaetud ainega, mis võis olla mingi värv. See aine sisaldas raua ja mangaani jälgi. Berekhat Rami figuuril on jäljed, et keegi on seda tööriistaga töödelnud. 1997. aastal tehtud uuringus väidetakse, et need jäljed ei saanud olla ainult looduse poolt jäetud.

Koopamaalingud

Koopamaalingud on maalid, mis on tehtud koobaste seintele või katustele. Paljud koopamaalingud kuuluvad paleoliitikumi ajastusse ja pärinevad umbes 15 000 kuni 30 000 aastat tagasi. Kõige kuulsamad on need, mis asuvad Hispaanias Altamira ja Prantsusmaal Lascaux' koobastes. ^p545 Euroopas on umbes 350 koobast, kust on leitud koopamaalinguid. Tavaliselt on maalitud loomi, näiteks auroksi, piisonit või hobust. Miks neid maalinguid tehti, ei ole teada. Need ei ole lihtsalt dekoratsioonid kohtadest, kus inimesed elasid. Koopad, kust neid on leitud, ei näita tavaliselt märke sellest, et keegi oleks neis elanud.

Üks vanimaid koopaid on Chauvet' koobas Prantsusmaal. Koopas olevad maalid jagunevad kahte rühma. Üks on dateeritud umbes 30 000-33 000 aasta vanuseks, teine 26 000 või 27 000 aasta vanuseks. ^p546 Vanimad teadaolevad koopamaalingud, mis põhinevad radiosüsiniku dateeringul "joonistustest, tõrvikujälgedest ja põrandatest saadud mustast". 1999. aasta seisuga on teatatud 31 koopast võetud proovi dateeringud. Vanimad maalid on dateeritud 32 900±490 aasta taguseks.

Mõned arheoloogid on kahtluse alla seadnud dateerimise. Züchner usub, et need kaks rühma pärinevad 23 000-24 000 ja 10 000-18 000 aasta tagusest ajast. Pettitt ja Bahn usuvad, et dateerimine on vastuoluline. Nad ütlevad, et inimesed nendel ajavahemikel värvisid asju erinevalt. Samuti ei tea nad, kust on pärit mõne asja värvimiseks kasutatud süsi ja kui suur on värvitud ala.

Paleoliitikumi inimesed joonistasid hästi. Nad tundsid perspektiivi ja teadsid erinevaid viise, kuidas asju joonistada. Samuti oskasid nad jälgida maalitud loomade käitumist. Mõned maalid näitavad, kuidas maalitud loomad käitusid. Maalid võisid olla olulised rituaalide jaoks.

Willendorfi Veenus on tuntud figuur. See on valmistatud umbes 25.000 aastat tagasi.


Hobune Lascaux' koobastest Prantsusmaal, umbes 16 000 aastat vana.

Toitumine ja toitumine

Üldiselt

Paleoliitilised küttimis- ja kogumisinimesed sõid lehtköögivilju, puuvilju, pähkleid ja putukaid, liha, kala ja karploomi. Kuna otseseid tõendeid on vähe, on peaaegu võimatu määrata kindlaks taimse ja loomse toidu suhtelist osakaalu. On olemas kaasaegne toitumine, mida nimetatakse paleoliitiliseks toitumiseks, kuid sellel on vähe ühist tolleaegse paleoliitilise toitumisega. Isegi väide, et enamik inimesi teatud perioodil jagas sama dieeti, on problemaatiline. Paleoliitikum oli pikem ajavahemik. Selle aja jooksul toimus palju tehnoloogilisi arenguid, millest paljud mõjutasid inimese toitumisstruktuuri. Näiteks ei olnud inimestel enne keskmist paleoliitikumi tõenäoliselt võimalik kontrollida tuld või kasutada ulatuslikuks kalapüügiks vajalikke tööriistu. ^[] Teisest küljest ollakse üldiselt nõus, et mõlemad nimetatud tehnoloogiad olid inimestele paleoliitikumi lõpuks laialdaselt kättesaadavad (järelikult võimaldas see inimestel mõnes piirkonnas planeedil tugineda suuresti kalapüügile ja küttimisele). Lisaks sellele kaasnes paleoliitikumi ajal inimpopulatsioonide märkimisväärne geograafiline laienemine. Arvatakse, et alumise paleoliitikumi ajal piirdusid tänapäeva inimeste esivanemad Suurest lõhestiku orust ida pool asuva Aafrikaga. Keskmise ja ülemise paleoliitikumi ajal laiendasid inimesed oma asustuspiirkonda märkimisväärselt, jõudes nii erinevatesse ökosüsteemidesse nagu Uus-Guinea ja Alaska. Samuti pidid nad kohandama oma toitumist vastavalt kohalikele ressurssidele, mis olid kättesaadavad.

Antropoloogidel on erinevad arvamused tarbitud taimse ja loomse toidu osakaalu kohta. Nii nagu ikka veel eksisteerinud küttide ja kogujate puhul, oli ka praegu - erinevates rühmades - palju erinevaid puu- ja köögiviljade "dieete". Taimse ja loomse toidu suhteline osakaal paleoliitikumi inimeste toitumises oli sageli piirkonniti erinev; külmemates piirkondades oli vaja rohkem liha. Neid piirkondi ei asustanud anatoomiliselt tänapäevased inimesed enne 30 000-50 000 aastat tagasi. Üldiselt ollakse nõus, et paljud tänapäevased jahi- ja kalapüügivahendid, nagu kalakonksud, võrgud, vibud ja mürgid, võeti kasutusele alles ülempaleoliitikumis ja võib-olla isegi neoliitikumis. Ainukesed jahipidamisvahendid, mis olid paleoliitikumi mis tahes olulisel ajal inimestele laialdaselt kättesaadavad, olid käes hoitavad oda ja harpuunid. On tõendeid, et paleoliitikumi inimesed tapavad ja söövad hülgeid ja hirvikuid juba 100 000 aastat tagasi. Teisest küljest on samast perioodist pärit Aafrika koobastest leitud pühvliluud tavaliselt väga noorte või väga vanade isendite omad ning puuduvad tõendid selle kohta, et inimesed oleksid tol ajal kütnud sigu, elevante või ninasarvikuid.

Arengud

Teine seisukoht on, et kuni ülemise paleoliitikumi ajani olid inimesed frugivoorid (puuviljasööjad), kes täiendasid oma sööki korjuste, munade ja väikeste saakloomade, näiteks linnupoegade ja rannakarpidega. Ainult harva õnnestus neil tappa ja tarbida suurulukid, näiteks antiloobid. Seda seisukohta toetavad kõrgemate ahvide, eriti šimpanside uuringud. Šimpansid on geneetiliselt inimesele kõige lähemal. Nad jagavad inimesega üle 96% oma DNA-koodist ja nende seedetrakt on funktsionaalselt väga sarnane. Šimpansid on peamiselt frugivoorid, kuid võimaluse korral võiksid nad tarbida ja seedida loomset liha. Üldiselt on nende tegelik toitumine looduses umbes 95% taimepõhine, ülejäänud 5% koosneb putukatest, munadest ja väikeloomadest. Mõnes ökosüsteemis on šimpansid aga kiskjad, moodustades ahvide küttimiseks rühmi. Mõned inimese ja kõrgemate primaatide seedetrakti võrdlevad uuringud viitavad küll sellele, et inimesed on arenenud nii, et nad saavad suurema hulga kaloreid sellistest allikatest nagu loomsed toidud, mis võimaldab neil vähendada seedetrakti suurust kehamassi suhtes ja suurendada selle asemel ajumassi.

Paleoliitilised rahvad kannatasid vähem nälja ja alatoitumuse all kui neile järgnenud neoliitilised põlluharud. Osaliselt oli see tingitud sellest, et paleoliitilised küttide-kogerijate juurdepääs laiemale looduslikule toiduvalikule võimaldas neile toitaineterikkamalt toituda ja vähendas näljahädaohtu. Paljud neoliitikumi (ja mõned tänapäeva) talupoegade kogetud näljahädad olid põhjustatud või võimendatud nende sõltuvusest vähestest põllukultuuridest. Arvatakse, et looduslikud toidud võivad olla oluliselt erineva toitumisprofiiliga kui kultuurtoidud. Paleoliitilises toitumisviisis võib olla suurem suurulukite küttimisel saadud liha hulk kui neoliitilises toitumisviisis, mis võimaldas paleoliitilistel jahimeestel ja -kogijatel nautida toitaineterikkamat toitu kui neoliitilistel põllumeestel. On väidetud, et üleminek küttimisest ja kogumisest põllumajandusele tõi kaasa suurema keskendumise piiratud toiduvalikule, kusjuures liha jäi tõenäoliselt taimede asemel tahaplaanile. Samuti on ebatõenäoline, et paleoliitilised küttide ja kogujate seas esinesid tänapäeva jõukushaigused, nagu 2. tüüpi diabeet, südame isheemiatõbi ja ajuveresoonkonna haigused, sest nad sõid peamiselt lahja liha ja taimi ning tegelesid sageli intensiivse kehalise tegevusega, ning kuna nende keskmine eluiga oli lühem kui nende haiguste tavaline esinemisaeg.

Suureviljalised kaunviljad kuulusid inimese toidulauda juba ammu enne neoliitilise ajastu põllumajanduslikku revolutsiooni, nagu näitavad arheobotaanilised leiud Kebara koopast Iisraelis asuvast Mousteria kihist. On tõendeid, mis näitavad, et paleoliitilised ühiskonnad kogusid metsikuid teravilju toiduks juba vähemalt 30 000 aastat tagasi. Kuid seemneid, nagu terad ja oad, söödi harva ja mitte kunagi suurtes kogustes igapäevaselt. Hiljutised arheoloogilised tõendid viitavad ka sellele, et veinivalmistamine võis alguse saada paleoliitikumis, kui varajased inimesed jõid loomanahkadest kääritatud looduslike viinamarjade mahla. Paleoliitikumi inimesed tarbisid loomset elundite liha, sealhulgas maksa, neerusid ja ajusid. Ülemise paleoliitikumi kultuuridel näib olevat olnud märkimisväärsed teadmised taimede ja maitsetaimede kohta ning nad võisid, kuigi väga harva, harrastada algelisi aianduse vorme. Eelkõige banaane ja mugulaid võidi kasvatada juba 25 000 aastat tagasi Kagu-Aasias. Hilisema ülempaleoliitikumi ühiskonnad näivad aeg-ajalt tegelenud ka karjakasvatuse ja loomakasvatusega, arvatavasti toitumisalastel põhjustel. Näiteks mõned Euroopa hilisema paleoliitikumi kultuurid kodustasid ja kasvatasid põhjapõtru, arvatavasti nende liha või piima saamiseks, juba 14 000 aastat tagasi. Paleoliitikumi ajal tarbisid inimesed tõenäoliselt ka hallutsinogeenseid taimi. Austraalia aborigeenid on tarbinud mitmesuguseid kohalikke loomseid ja taimseid toiduaineid, mida nimetatakse bushfoodiks, hinnanguliselt 60 000 aastat, alates keskmisest paleoliitikumist.

Keskmise paleoliitikumi inimesed, nagu neandertallased ja homo sapiens Aafrikas, hakkasid toiduks püüdma karploomi, nagu on näidanud karploomade keetmine neandertallaste leiukohtades Itaalias umbes 110 000 aastat tagasi ja homo sapiens'i keskmises paleoliitikumis Pinnacle Pointis Aafrikas umbes 164 000 aastat tagasi. Kuigi kalapüük muutus tavaliseks alles ülemise paleoliitikumi ajal, on kala kuulunud inimese toiduvalikusse juba ammu enne ülemise paleoliitikumi algust ning inimesed on seda kindlasti tarbinud vähemalt alates keskmisest paleoliitikumist. Näiteks keskmises paleoliitikumis elanud Homo sapiens praeguses Kongo Demokraatliku Vabariigi piirkonnas püüdis juba 90 000 aastat tagasi suuri 1,8 m pikkuseid, 1,5 m pikkuseid kalu spetsiaalsete okastraadiga kalapüügipunktidega. Kalapüügi leiutamine võimaldas mõnel ülemise paleoliitikumi ja hilisemal ajal küttide-kogerijate ühiskonnal muutuda sessiilseks või poolnomadistlikuks, mis muutis nende sotsiaalseid struktuure. Näideühiskonnad on Lepenski Vir, samuti mõned kaasaegsed jahimehed-koguhoidjad, nagu näiteks Tlingitid. Mõnel juhul (vähemalt tlingitidel) kujunesid välja sotsiaalne kihistumine, orjapidamine ja keerulised sotsiaalsed struktuurid, nagu näiteks pealikud.

Antropoloogid, nagu Tim White, oletavad, et kannibalism oli inimühiskondades tavaline enne ülempaleoliitikumi algust, tuginedes neandertallaste ja teiste alumise/keskmise paleoliitikumi leiukohtadest leitud suurele hulgale "tapetud inimese" luudele. Alam- ja keskpaleoliitikumi ajal võis kannibalism toimuda toidupuuduse tõttu. Kuid see võis toimuda ka religioossetel põhjustel ja langeda kokku usuliste tavade arenguga, mis arvatakse olevat toimunud ülemise paleoliitikumi ajal. Sellegipoolest on võimalik, et paleoliitilised ühiskonnad ei praktiseerinud kunagi kannibalismi ja et leitud inimluude kahjustused olid kas surmajärgse rituaalse luupuhastuse või kiskjaliste, näiteks saelihammaste kasside, lõvide ja hiienade röövimiste tulemus.

Paleoliitikumi ajal võisid inimesed esimest korda kääritada viinamarju loomanahkades, et valmistada veini.


Suured ulukiloomad, nagu hirved, olid kesk- ja ülempaleoliitikumi toidulaual oluline valguallikas.

Seotud leheküljed

• Kivist tööriist
• Käsikirves