Inimese evolutsioon

Homo perekonna otsesed esivanemad

Alles 1920ndatel aastatel avastati Aafrikas hominiidide kivistised. Aastal 1924 kirjeldas Raymond Dart Australopithecus africanus't. Näidist nimetati Taungi lapseks, australopithecine'i imik, mis avastati Lõuna-Aafrikas Taungis betooni kaevandamise käigus avastatud koopalademest. Säilmete hulka kuulusid märkimisväärselt hästi säilinud pisikene kolju ja indiviidi kolju sisekülje valand. Kuigi aju oli väike (410 cm³), oli selle kuju ümar, erinevalt šimpanside ja gorillade omast, ja sarnanes pigem tänapäeva inimese ajule. Samuti olid isendil lühikesed hambad ja foramen magnum'i asend andis tunnistust kahejalgsest liikumisest. Kõik need tunnused veensid Darti, et Taungi beebi oli kahejalgne inimese esivanem, üleminekuvorm ahvide ja inimeste vahel.

Kulus veel 20 aastat, enne kui Dart'i väiteid tõsiselt võeti. See oli pärast seda, kui teised sarnased luustikud olid leitud. Tolle aja kõige levinum seisukoht oli, et suur aju arenes välja enne kahejalgsust ehk võimet kõndida enam-vähem püsti kahel jalal. Arvati, et kahejalgsuse jaoks oli vaja tänapäeva inimese omaga sarnast intelligentsust. See osutus valeks: kahejalgsus tuli esimesena.

Tänapäeval arvatakse, et australopitheciinid on otsesed esivanemad perekonnast Homo, kuhu kuulub ka tänapäeva inimene. Nii australopitheciinid kui ka Homo sapiens kuuluvad hominiinide sugukonda, kuid hiljutised andmed on seadnud kahtluse alla A. africanuse kui tänapäeva inimese otsese esivanema positsiooni; ta võis olla hoopis sugulane. Algselt liigitati australopitheciinid kas gracile'ideks või robustseteks. Australopithecus'e robustne liik on vahepeal ümber klassifitseeritud Paranthropus'e, kuigi mõned autorid peavad seda endiselt Australopithecus'e alamsugukonnaks.

1930. aastatel, kui esmakordselt kirjeldati robustseid isendeid, kasutati perekonda Paranthropus. 1960ndatel aastatel viidi robustne liik üle Australopithecus'ile. Viimase aja trend on olnud tagasipöördumine algse liigituse juurde eraldi perekonnana.

Tournai", Sahelanthropus tchadensis, umbes 7 miljonit aastat tagasi elanud väljasureva hominidiliigi liikme kolju valand.


Australopithecus afarensise rekonstrueerimine

Sugukond Homo

Nimetuse Homo valis Carolus Linnaeus. Tänapäeval on perekonnas ainult üks liik: Homo sapiens. Oli ka teisi liike, kuid need surid välja.

Joonisel on näidatud, kus mõned neist elasid ja mis ajal. Mõned teised liigid võisid olla H. sapiens'i esivanemad. Paljud olid tõenäoliselt meie "nõod", nad arenesid meie esivanemate liinist eemale.

Antropoloogid uurivad ikka veel täpset põlvnemisliini. Konsensust selle kohta, milliseid tuleks lugeda eraldi liikideks ja milliseid alamliikideks, ei ole veel saavutatud. Mõnel juhul on see tingitud sellest, et fossiile on väga vähe, mõnel juhul aga sellest, et Homo perekonna liikide liigitamisel kasutatakse väikeseid erinevusi.

Homo perekonna evolutsioon toimus peamiselt pleistotseenis. Kogu sugukonda iseloomustab kivitööriistade kasutamine, mis oli algselt toores ja muutus üha keerulisemaks. Nii palju, et arheoloogias ja antropoloogias nimetatakse pleistotseeni tavaliselt paleoliitikumi ehk kiviajaks.

Homo habilis

Homo habilils oli tõenäoliselt esimene Homo liik. Ta arenes välja Australopithecusest umbes 2,5 miljonit aastat tagasi. Ta elas umbes 1,4 miljonit aastat tagasi. Tal olid väiksemad molaarid (tagumised hambad) ja suuremad ajud kui australopitheciinidel.

Homo erectuse suunas

On kaks kavandatud liiki, mis elasid 1,9-1,6 miljonit aastat tagasi. Nende seos ei ole selgitatud. Üks neist kannab nime Homo rudolfensis. See on teada üheainsa mittetäieliku kolju põhjal Keeniast. Teadlased on oletanud, et see oli lihtsalt teine habilis, kuid see ei ole leidnud kinnitust. Teist nimetatakse praegu Homo georgicus. See on pärit Gruusiast ja võib olla H. habilis'e ja H. erectus'e vahevorm või H. erectus'e alamliik.

Homo ergaster ja Homo erectus

Homo erectus avastati esimest korda 1891. aastal Indoneesias Jaava saarel. Avastaja Eugene Dubois nimetas seda algselt Pithecanthropus erectus'ks, tuginedes selle morfoloogiale, mida ta pidas inimese ja ahvi morfoloogia vahepealseks. Homo erectus elas umbes 1,8 miljonit kuni 70 000 aastat tagasi. Varasemaid isendeid (1,8-1,2 miljonit aastat tagasi) peetakse mõnikord eri liigiks või alamliigiks. nimega Homo ergaster või Homo erectus ergaster".

Varases pleistotseenis, 1,5-1 mya, Aafrikas, Aasias ja Euroopas arvatavasti arenesid mõnel Homo habilis'e populatsioonil suuremad ajud ja nad valmistasid keerukamaid kivitööriistu; need ja muud erinevused on piisavad, et antropoloogid liigitaksid neid uue liigina H. erectus'e alla. Lisaks oli H. erectus esimene inimese esivanem, kes kõndis tõeliselt püsti. See sai võimalikuks tänu lukustuvate põlvede arengule ja foramen magnum'i (auk koljus, kuhu siseneb selgroog) teistsugusele asukohale. Nad võisid kasutada liha valmistamiseks tuld.

Kuulus näide Homo erectus'e kohta on Pekingi inimene; teisi on leitud Aasiast (eelkõige Indoneesiast), Aafrikast ja Euroopast. Paljud paleoantropoloogid kasutavad nüüd selle rühma mitte-aasia vormide kohta mõistet Homo ergaster. Nad reserveerivad H. erectus ainult nende Aasia piirkonnast leitud fossiilide jaoks, mis vastavad teatavatele nõuetele (skeleti ja kolju osas), mis erinevad veidi ergasterist.

Neandertallane

Homo neaderthalensis (tavaliselt nimetatakse neandertallane) elas umbes 250 000 kuni 30 000 aastat tagasi. Samuti, harvemini, kui Homo sapiens neanderthalensis: siiani arutletakse selle üle, kas tegemist oli eraldi liigiga Homo neanderthalensis või H. sapiens'i alamliigiga. Kuigi arutelu on endiselt lahtine, näitavad mitokondriaalse DNA ja Y-kromosomaalse DNA sekveneerimise tõendid, et H. neanderthalensis ja H. sapiens'i vahel toimus vähe või üldse mitte mingit geenivoolu ja seega olid need kaks eraldi liiki. 1997. aastal väitis dr Mark Stoneking, tollane Pennsylvania osariigi ülikooli antropoloogia dotsent:

"Need tulemused [mis põhinevad neandertallaste luust ekstraheeritud mitokondria-DNA-l] näitavad, et neandertallased ei andnud tänapäeva inimesele mitokondria-DNA-d... Neandertallased ei ole meie esivanemad".

Neandertallaste DNA teise allika täiendav uurimine toetas neid tulemusi.

Kolmas liik

Siberist leitud sõrmeluu tükikese geneetiline analüüs on andnud üllatava tulemuse. See pärineb umbes 40 000 aasta tagusest ajast, mil selles piirkonnas elasid neandertallased ja tänapäeva inimene. Saksa teadlased leidsid, et selle mitokondriaalne DNA ei vasta ei meie ega neandertallaste omale. Kui see tulemus on õige, siis kuulub luu seni tundmatule liigile. DNA erinevuse ulatus viitab sellele, et see liik eraldus meie sugupuust umbes miljon aastat tagasi, tunduvalt enne meie liigi ja neandertallaste lahkuminekut.

Homo floresiensis

Homo floresiensis, mis elas umbes 100 000-12 000 aastat tagasi, on oma väikese suuruse tõttu saanud hobbitile hüüdnime. Tema suurus võib olla saarekääbus, mis on suurte imetajate kalduvus areneda saartel väiksemateks vormideks. H. floresiensis on intrigeeriv nii oma suuruse kui ka vanuse poolest. See on konkreetne näide hiljutisest Homo perekonna liigist, millel on tuletatud tunnused, mida ei ole jagatud tänapäeva inimesega. Teisisõnu, H. floresiensisel on tänapäeva inimesega ühine esivanem, kuid ta eraldus tänapäeva inimese liinist ja järgis teistsugust arenguteed. Peamiseks leiuks oli skelett, mis arvatakse olevat umbes 30-aastase naise skelett. See leiti 2003. aastal ja on dateeritud umbes 18 000 aasta vanuseks. Elava naise pikkuseks hinnati üks meeter, aju maht oli kõigest 380 cm3 See on šimpansimahvi jaoks väike ja vähem kui kolmandik H. sapiens'i keskmisest 1400 cm3 .

Praegu käib arutelu selle üle, kas H. floresiensis on tõepoolest eraldi liik. Mõned teadlased usuvad, et H. floresiensis oli tänapäeva H. sapiens, kes kannatas patoloogilise kääbusena. Tänapäeva inimesed, kes elavad Floresi saarel, kust skelett leiti, on pügmeedid. See asjaolu on kooskõlas kummagi teooriaga. Üheks rünnakuks H. floresiensise vastu on see, et ta leiti ainult H. sapiensiga seotud tööriistadega.

Inimeste saabumine Floresile

Floresilt on nüüdseks leitud kiviesemeid, mida võib dateerida miljoni aasta tagusele ajale. Need esemed on proksiidsed; see tähendab, et seal ei olnud inimeste skelette, vaid ainult üks Homo liik võis need esemed valmistada. Tegemist on helveste ja muude esemetega, kokku 48 esemet, millest mõnedel on märgid, et neid on töödeldud lõiketerade valmistamiseks. See tähendab, et Floresil oli sel kuupäeval olemas inimene, kuid see ei ütle meile, mis liiki see oli.

Homo sapiens

Homo sapiens on elanud umbes 250 000 aastat tagasi kuni tänapäevani. Ajavahemikus 400 000 aastat tagasi ja teise sooja perioodi vahel keskmises pleistotseenis, umbes 250 000 aastat tagasi, kasvas tema kolju ja arenesid välja keerukamad tehnoloogiad, mis põhinesid kivitööriistadel. Üks võimalus on, et toimus üleminek H. erectus'e ja H. sapiens'i vahel. Java inimese tõendid viitavad sellele, et H. erectus rändas algselt Aafrikast välja. Seejärel, palju hiljem, toimus H. sapiens'i edasine areng H. erectusest Aafrikas. Seejärel asendas hilisem ränne Aafrikas ja Aafrikast välja lõpuks varasema H. erectuse.

Väljaspool Aafrikat

Inimese genoomi, eriti Y-kromosoomi DNA ja mitokondriaalse DNA uuringud on toetanud hiljutist Aafrika päritolu. Autosomaalse DNA tõendid toetavad samuti hiljutist Aafrika päritolu. Selle suure saaga üksikasjad ei ole veel täielikult kindlaks tehtud, kuid umbes 90 000 aastat tagasi olid nad liikunud Euraasiasse ja Lähis-Itta. See oli piirkond, kus neandertallased, Homo neanderthalensis, elasid juba pikka aega (Lääne-Euroopas vähemalt 500 000 aastat).

Umbes 42-44 000 aastat tagasi oli Homo sapiens jõudnud Lääne-Euroopasse, sealhulgas Suurbritanniasse. Euroopas ja Lääne-Aasias asendas Homo sapiens neandertallased umbes 35 000 aastat tagasi. Kuidas see juhtus, ei ole üksikasjad teada.

Umbes samal ajal jõudis Homo sapiens Austraaliasse (hiljutised arheoloogilised väljakaevamised Kakadus, Põhja-Territooriumil, võivad siiski viidata sellele, et Homo sapiens jõudis Austraaliasse 65 000 aastat tagasi). Nende saabumine Ameerikasse toimus palju hiljem, umbes 15 000 aastat tagasi. Kõik need varasemad kaasaegse inimese rühmad olid jahimehed-koguhoidjad.

Praegused uuringud on kindlaks teinud, et inimesed on geneetiliselt üsna homogeensed (sarnased). Indiviidide DNA on enamiku liikide puhul tavapärasest sarnasem. See võib olla tingitud nende suhteliselt hiljutisest evolutsioonist või Toba-katastroofist. Eriline geneetiline eripära on tekkinud väikeste inimrühmade liikumisel uutesse keskkonnaoludesse. Need kohandatud tunnused moodustavad väga väikese osa Homo sapiens'i genoomist ja hõlmavad selliseid väliseid "rassilisi" omadusi nagu nahavärv ja nina kuju ning sisemisi omadusi nagu võime hingata kõrgustes tõhusamalt.

H. sapiens idaltu, mis pärineb Etioopiast umbes 160 000 aastat tagasi, on kavandatud alamliik. See on vanim teadaolev anatoomiliselt kaasaegne inimene.

Diagramm, mis näitab erinevaid homo perekonna tüüpe, mis on liigitatud selle järgi, kus nad elasid ja millal nad elasid.

Liikide nimekiri

See nimekiri on kronoloogilises järjekorras perekondade kaupa.

• Sahelanthropus
• Sahelanthropus tchadensis
• Orrorin
• Orrorin tugenensis
• Ardipithecus
• Ardipithecus kadabba
• Ardipithecus ramidus
• Australopithecus
• Australopithecus anamensis
• Australopithecus afarensis
• Australopithecus bahrelghazali
• Australopithecus africanus
• Australopithecus garhi
• Paranthropus
• Paranthropus aethiopicus
• Paranthropus boisei
• Paranthropus robustus
• Kenyanthropus
• Kenyanthropus platyops
• Homo
• Homo habilis
• Homo rudolfensis
• Homo ergaster
• Homo georgicus
• Homo erectus
• Homo cepranensis
• Homo antecessor
• Homo heidelbergensis
• Homo rhodesiensis
• Homo neanderthalensis
• Homo sapiens idaltu
• Homo sapiens (Cro-magnon)
• Homo sapiens sapiens
• Homo floresiensis

Seotud leheküljed

• ENCODE: inimese genoomi täielik analüüs
• Paleoantropoloogia