Taungi laps — Australopithecus africanus kivistunud kolju, avastatud 1924
Taungi laps on kivistunud kolju. Kolju on ka aju jäljend. See kuulub Australopithecus africanus'ele. Selle avastas 1924. aastal Lõuna-Aafrikas Taungis asuvas Northern Lime Company's töötav karjäärimees. Raymond Dart, Witwatersrandi ülikooli anatoom, vaatas fossiili ja nägi selle tähtsust. Dart avaldas oma kirjelduse ajakirjas Nature 1925. aastal, kirjeldades seda kui uut liiki.
Briti antropoloogid uskusid tol ajal Piltdowni inimest. Sellel petisel oli suur aju ja ahvilaadsed hambad - täpselt vastupidine Taungi lapsele -, nii et Dart'i leidu ei hinnatud aastakümneid.
Mis Taungi laps on ja miks see oluline on
Taungi laps (tuntud ka kui holotüüp A. africanus) on üks tähtsamaid hominiidifossiile, sest see pakkus esimest selget tõendit, et varajased inim‑eellased kõndisid kahe jalaga. Selle olulisus seisneb eriti aju jäljendis ehk endokastis ja foramen magnumi ehk seljaajukanali asendis: kanali paiknemine kolju põhjas viitab sellele, et pea asetses püstise kehahoiaku peal — märk bipedalismist.
Morfoloogia, vanus ja surmaolukord
Taungi lapse kolju on lapseeas lõpetanud isendi näide, hambapõletiku ja hambaerude analüüsist järeldatakse, et isend oli tõenäoliselt alles paariaastane (hinnanguliselt ~3–4 aastat). Aju suurus oli väiksem kui kaasaegsel inimesel; täiskasvanud Australopithecus africanus aju maht on hinnanguliselt umbes 400–500 cm³, aga lastel on loomulikult väiksemad väärtused. Endokast näitab, et mõned ajustruktuurid olid juba rohkem inimtaolised võrreldes apiga, kuigi aju üldine maht ei olnud veel märkimisväärselt suurenenud.
Taungi lapse koljul on ka tunnuseid vägivallast või röövloomarünnakust. Hilisemad analüüsid on leidnud orbiidi ja kolju ümbruses iseloomulikke jälgi, mida on tõlgendatud kui suurte röövlindude (näiteks suur-kroonkotka tüüpi röövlinnud) saagiks langemise märke. See seletus on nüüd paljude teadlaste seas aktsepteeritud alternatiiv varasematele hüpoteesidele, mille kohaselt hominiidid tapsid üksteist või et surm oli seotud inimlikuma käitumisega.
Ajalooline tähendus ja vastuolu
Raymond Darti tõlgendus, et Taungi laps on inimteede varajane liik, tekitas tugevat vaidlust. Tollased paljud Euroopa teadlased eelistasid siiski Piltdowni inimese ebatõestatud mudelit, mis sobitus paremini nende ootustega (suur aju enne bipedalismi). Piltdowni pettus paljuski varjas ja aeglustas Taungi leiu tunnustamist. Alles pärast teiste Lõuna-Aafrika leiukohtade (nt Sterkfonteinis leitud leiud, sealhulgas nn "Mrs Ples") ja edasiste fossiilide avastamist 1940.–1950. aastatel kinnistus A. africanus'i tähtsus teaduses.
Dart ise pakkus ka suuremaid käitumishüpoteese (näiteks nn "killer‑ape" hüpotees), mida hiljem peeti liialduslikuks ja mis ei leidnud laialdast toetust. Tänapäeval nähakse Taungi last eelkõige kui võtmefossiili, mis näitas, et jalgadel käimine oli üks esimesi olulisi muutusi inimliinis, mitte aju suuruse varasem areng.
Kus fossiil on praegu ja uurimused
Originalne Taungi lapse kolju ja selle endokastid on säilitatud ning neid on uuritud mitmete põlvkondade jooksul, kasutades kaasaegseid meetodeid nagu mikroskoopia, röntgen‑ ja CT‑skaneerimine. Fossiili uurimine on jätkuvalt oluline, sest iga uus meetod ja analüüs aitab paremini mõista varajase inimarengu morfoloogiat, käitumist ja ökoloogiat.
Kokkuvõte: Taungi laps on Australopithecus africanus'i holotüüpne näide ja üks tähtsamaid tõendeid selle kohta, et bipedalism eelnes aju suurele kasvule. Kuigi leiu aktsepteerimine oli algselt vastuoluline (osaliselt seetõttu, et tollased teadusmoodellid toetasid Piltdowni narratiivi), on Taungist pärit fossiil tänaseks püsivalt tähtsal kohal inimkonna evolutsiooni uurimisel.
Valand, mis näitab kolju kolme osa
Kirjeldus
Fossiil koosneb suuremast osast koljust, näost ja alalõualuust koos hammastega. Sellel on ka ajukere loomulik endokast (jäljend). See on umbes 2,5 miljoni aasta vanune.
Taung Child oli oma surma ajal arvatavasti umbes kolmeaastane. See oli 105 cm pikkune ja umbes 20-24 kilo kaaluv olend. Taung Childi kolju maht oli 340 cm3 ja ta elas peamiselt savannis. Taung Childi uuringud võrreldes 9-aastase lapse omaga viitavad sellele, et A. africanus kasvas noorukieas umbes sama kiiresti kui tänapäeva ahvidel, näiteks šimpansidel, mitte aga tänapäeva Homo sapiensil. Hilisemate liikide, nagu Homo ergaster/Homo erectus, kasvukiirus jäi siiski tänapäeva inimese ja inimahvide vahele. Tõendid on põhinenud peamiselt 1984. aastal avastatud Turkana poisi tõenditele.
2006. aasta alguses teatati, et Taungi lapse tappis tõenäoliselt kotkas (või sarnane suur röövlind). Sellele järeldusele jõuti, kuna Taungi lapse kolju ja silmakoobaste vigastused sarnanesid tänapäeva kotkaste poolt tapetud primaatide koljudega.
Taungi lapse vasakpoolne endokast on kaetud kaunite kaltsiumkarbonaatkristallidega.
Ajalugu
Selle tähtsus seisneb selles, et see oli esimene kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel leitud fossiil, mis andis tõendeid selle kohta, et inimesel on tõepoolest oma "loomulik ajalugu" - nagu Darwin oli ennustanud.
Kolju on nüüd Witwatersrandi Ülikooli hoidlas.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Taungi laps?
V: Taungi laps on kolju fossiil, millel on ka aju jäljend. See kuulub Australopithecus africanusele.
K: Kes avastas Taungi lapse?
V: Taungi lapse avastas Lõuna-Aafrikas Taungis asuvas Northern Lime Company's töötav karjäärimees.
K: Millal Taungi laps avastati?
V: Taungi laps avastati 1924. aastal.
K: Kes tunnistas Taungi lapse tähtsust?
V: Raymond Dart, Witwatersrandi Ülikooli anatoom, tunnistas Taungi lapse tähtsust, kui ta vaatas fossiili.
K: Kuidas kirjeldas Dart Taungi last?
V: Dart kirjeldas Taung Childi kui uut liiki, kui ta avaldas oma kirjelduse ajakirjas Nature 1925. aastal.
K: Mida uskusid Briti antropoloogid Taung Childi leidmise ajal?
V: Briti antropoloogid uskusid sel ajal Piltdowni inimest, mis oli pettus, millel oli suur aju ja ahvilaadsed hambad, mis on Taungi lapse täpne vastand.
K: Kas Taungi lapse tähtsust hinnati kohe?
V: Ei, teadlaskond, sealhulgas Briti antropoloogid, kes uskusid Piltdowni inimest, ei hinnanud Taungi lapse tähtsust kohe. Kulus aastakümneid, enne kui Dart'i leidu hinnati.
