Türgi keeled (tavaliselt nimetatud ka türgi keelteks) on umbes kolmekümnest keelest koosnev keelepere. Neid räägivad turgi rahvaste poolt Ida-Euroopast ja Vahemerest kuni Siberi ning Lääne- ja Põhja-Hiinani. Traditsiooniliselt on nende päritolu seostatud altai keelte perekonnaga, kuid see hüpotees on keeleteadlaste seas vastuoluline ja vaidlustatud; tänapäeval käsitletakse türgi keeli pigem iseseisva makrorühmana, mille sees on mitmeid alamharusid.

Levik ja kõnelejate arv

Türgi keeli räägib emakeelena umbkaudu 180 miljonit inimest; kõigi kõnelejate arv (sh teise keelena kõnelejad) on ligikaudu 200 miljonit. Suurima kõnelejate arvuga türgi keel on türgi keel ehk anatoolia türgi keel, mille osakaal kõigist türgi keele kõnelejatest on hinnanguliselt umbes 40%.

Peamised keelerühmad ja mõningad näited

  • Oğuz – hõlmab türgi keelt (Anatoolia), azerbaidžani, turkmendi jt;
  • Kipčak – nt kasahhi, karaim, tatari keelte rühm;
  • Karluk – nt uyguri ja gugatš keele moodi liigid;
  • Siberi türgi keeled – nt jakuti (saha) ja muud kauged käänekeelelised rühmad;
  • Chuvash – eraldunud haru, mis on kujunenud teistest türgi keeltest oluliselt erinevaks.

Keel ja grammatika

Türgi keeled on üldjuhul agglutineerivad: sõnatuletuses ja pöördes lisatakse järjekindlaid liiteid sõna tüve külge. Sõnajärg on tavaliselt subjekt–objekt–verb (SOV). Paljude türgi keelte iseloomulik tunnus on hääliku- ehk vokaalharmoonia, mis määrab kas ja millised sufiksid sõna külge liidetakse. Fonoloogias on tuntuimad omadused rikkalik vokaalsüsteem ja lõpulõõtsude (konsonantide) muutused liitmise käigus.

Ajaloost ja kirjakeeltest

Türgi keelte ajalugu on pikk: vanimad säilinud kirjalikud allikad on vanatürgi (göktürkide) kirjad kesk-Aasias (nn Orkhoni tähestik, 8. sajand). Ajalooliselt on türgi keeled levinud ja kohanenud paljude kultuuride mõjul. Kirjasüsteemid on olnud mitmekesised:

  • vanimad tähestikud ja rünnaskirjad (Orkhoni runid);
  • islami mõju all paljud türgi keeled kasutasid araabia tähestikku;
  • 20. sajandil paljudes riikides toimusid kirjutussüsteemi reformid (nt türgi keele üleminek ladina tähestikule 1928. aastal);
  • tänapäeval kasutatakse erinevates piirkondades ladina, kirill- ja araabia-põhiseid kirjasüsteeme sõltuvalt riigist ja keelest.

Kultuuriline ja poliitiline tähtsus

Türgi keeled on olulised nii rahvusliku identiteedi kui ka piirkondliku suhtlemise jaoks. Mõned türgi keeled on riigikeeled (nt türgi, azerbaidžani, türkmendi, kasahhi, kirgiisi), teised on vähemuse keeled, millel on erinev staatus ja kaitse sõltuvalt riigipoliitikast. Mobiilsuse, migratsiooni ja meedia leviku tõttu on teise keelena kõnelejate arv paljudes türgi keeltes kasvanud.

Iseloomulikud väljakutsed ja säilitamine

Paljud väiksemad türgi keeled seisavad silmitsi hääbumise ja assimileerumise ohuga, eriti kus domineerivad riigilised keeled või suuremad naaberkultuurid. Keelepoliitika, haridus ja meedia mängivad suurt rolli keelte säilitamisel ja arendamisel. Keeleteadlased rõhutavad dokumenteerimise, kahesüsteemse hariduse ja kogukonnapõhiste meetmete tähtsust.

Üldiselt on türgi keeled keeleliselt rikkalik ja mitmekesine rühm, mille levik katab suure geograafilise ala ning millel on märkimisväärne ajalooline, kultuuriline ja poliitiline tähtsus paljudes regioonides.