Türgi keel (türgi keel) on keel, mida räägitakse Türgis, Küprosel, Bulgaarias, Kreekas ja teistes endise Osmanite impeeriumi riikides, aga ka mitme miljoni etnilise türgi immigrandi poolt Euroopas.

Türgi keel on turgi keel ja arvatakse, et see on altai keel. Nagu soome, eesti ja ungari keel, kasutab ka türgi keel häälikuharmooniat. Sõnajärjekord on tavaliselt subjekt-objekt-verb.

Türgi keelt kirjutati araabia tähestikuga umbes alates 900. aastast kuni 1928. aastani. Kuid Mustafa Kemal Atatürk muutis selle ladina tähestiku vastu. Türgi valitsus põhjendas seda üleminekut sellega, et kirjaoskuse suurendamiseks on seda palju lihtsam õppida. Kirjaoskuse määr tõusis pärast reformi tõepoolest oluliselt, umbes 20%-lt üle 90%-ni. Mõned ütlevad siiski, et selle sammu eesmärk oli ka riigi kaugenemine Osmanite impeeriumist, mille dokumente ei saa enam lugeda, välja arvatud mõned üksikud teadlased.

Türgi keel on Põhja-Küprose Türgi Vabariigis enamuskeel, kuid sellel on omaette dialekt. Seda võib nimetada Küprose türgi keeleks.

Ladina tähestik on loodud nii, et see peegeldaks tegelikke kõnekäände, mitte ei oleks lihtsalt vana osmani kirjaviisi ümberkirjutamist uuele kujule. Türgi tähestikus on 29 tähte, millest seitse (Ç, Ğ, I, İ, Ö, Ş ja Ü) on muudetud ladinakeelsetest algtähtest vastavalt keele foneetilistele nõuetele. See esindab tänapäeva türgi keele hääldust suure täpsuse ja täpsusega. See on praegune ametlik tähestik ja viimane erinevatel ajastutel kasutatud erinevatest tähestikest.

Türgi keel on kõige tihedamalt seotud teiste turgi keeltega, sealhulgas aserbaidžaani, türgi, usbeki ja kasahhi keelega. Teine teooria on, et üks paljudest altai keeltest, mille hulka kuuluvad ka jaapani, mongoolia ja korea keel.

Ajalooline ülevaade

Türgi keel kuulub turgi keelte rühma, mille varasemad vormid on säilinud kirjalikult juba keskaja algusest (nt Orhoni kirjad 8. sajandist Kesk-Aasias). Anatoolias kujunesid kohalikud turgi murded pärast türklaste rännet 11. sajandil. Osmanite riigi ajastul (Ottoman) kasutas kirjakeel suures osas araabia ja pärsia sõnavara ning kirjaviisi, mida nimetatakse osmanitürgi keeleks. 20. sajandi varases Türgis toimunud keelereformid (sh 1928. aasta tähestikuvahetus ja 1932. aastal asutatud Türk Dil Kurumu) suunasid keele moderniseerimisele ja iseolemise tugevdamisele, soodustades kodumaise sõnavara tugevnemist.

Kirjutus ja tähestik

Kaasaegne türgi ladina tähestik koosneb 29 tähest. Tähtede eripäradest olulisemad on:

  • Dotsi/loodi I: türgi keeles on olemas dotless I ja dotted İ — suured-väikesed kujud on I/ı ja İ/i, mis on tähenduslikult erinevad ja olulised nii häälduse kui ortograafia jaoks.
  • Ğ (yumuşak ge): ei kõla tavaliselt iseseisva konsonandina, vaid pikkustab eelnevat vokaali või toimib pehmendajana.
  • Ö ja Ü: ümardunud esivokaalid, mis on tähtsad vokaalharmoonia poolest.

Tähestiku valik pärast 1928. aastat oli osa laiemast sotsiaalsest ja kultuurilisest uuendusest — eesmärk oli lihtsustada lugemist-kirjutamist ja ühetaolisem keeleline moderniseerimine.

Häälikud ja vokaalharmoonia

Türgi keel on tuntud vokaalharmoonia poolest: sõna või sõnaliite vokaal muutub vastavalt selle esimeste täishäälikute asendile (ees/taha ja ümardunud/ümardumata). See mõjutab ka käändelõppude ja pöördlõppude vormi (näiteks mitmuse lõpp võib olla -lar või -ler sõltuvalt vokaalist — ev → evler, kitap → kitaplar).

Grammatika — peamised tunnused

  • Agglutinatiivsus: türgi keel lisab sõnajuurele järjest lahtiseid järelliiteid, mis kannavad grammatilist tähendust (nt omistus, mitmus, kääne, aeg jne). Näide: ev (maja) → evler (majad) → evlerim (minu majad).
  • Sõnajärjekord: põhiline sõnajärjestus on subjekt-objekt-verb (SOV), nt „Ben kitabı okudum“ = „Mina lugesin raamatut“ (sõnasõnaline järjekord „mina raamat(täpsustatud) lugesin“).
  • Käänded: türgi keeles on mitu käänet (näiteks nimetav, omastav, osastav/sihtiv, alalise, eraldav jpm) ja need väljendatakse lõppudega, mille kuju sõltub vokaalharmooniast ja vajadusel helisobitusest.
  • Verbide aeg, aspekt ja pööramine: verbidel on rikas liitsüsteem, nt minevik -di (geldim = „ma tulin“), olevik -iyor (geliyorum = „ma olen tulemas“), tulevik -ecek (geleceğim = „ma tulen“). Isikulised pöördelõpud lisatakse verbijuurile.
  • Pole soo määramist: türgi keel ei kasuta grammatiliselt sugu (mees/naine), sõnad ei muutu soo järgi.
  • Sõnavara ja laenud: ajaloos on palju laensõnu pärsia, araabia, kreeka ja prantsuse keelest; 20. sajandil toimunud keelepuhastus viis paljude laensõnade asendamiseni tuletistega türgi (turgi) päritoluga sõnadega.
  • Kaasaegne kõne ja viisakus: teise isiku ainsuse-vorm sen on mitteametlik; ametlikus või mitmuse tähenduses kasutatakse siz (samuti viitab see mitmusele).

Dialektid ja levik

Türgi keel ei ole ühtne — eksisteerib mitmeid murdeid ja piirkondlikke variante. Peamised kirjeldatavad rühmad on Anatoolia murded, Karadenizi, Lääne‑Anatoolia jm kohalikud kõnepruugid. Põhja‑Küprose Türgi Vabariigi türgi murre eristub mõningate fonoloogiliste ja leksikaalsete joonte poolest ning seda tihti nimetatakse Küprose türgi keeleks. Türgi keel on ka lähim sugulaskeeltest suhteliselt arusaadav aserbaidžaani keeltele ning paljudele Kesk‑Aasia turgi keelelastele.

Kirjakeel ja standardiseerimine

Tänapäeva standardne türgi kirjakeel baseerub peamiselt Istanbulis kõlavatel murretes ning seda on arendatud ja kaitstud nii riikliku hariduse kui ka institutsionaalsete keeleorganite (nt Türk Dil Kurumu) poolt. Koos tähestikureformiga 1928. aastal muudeti ka haridussüsteemi ja keele õpetamist, mis aitas oluliselt kirjaoskuse tõusul.

Kellest ja kus täna räägitakse

Türgi keelt kõneleb emakeelena ligikaudu 70–80 miljonit inimest (riikides ja diasporas), olles üks suuremaid turgi keeli maailmas. See on ametlik keel Türgis ja Põhja‑Küprosel ning seda kasutavad väiksemas mahus kogukonnad Balkani riikides, Aasias ning suures Türgi immigrantide kogukonnas Euroopas.

Nõuanded õppijale

  • Tähtsaim eripära õppimisel on vokaalharmoonia ja liitsüsteemi mõistmine — harjuta sõnaliitide moodustamist ja lõppude kuju muutumist.
  • Õpi tähele panema I/İ erinevust, sest see muudab nii kirjutust kui hääldust.
  • Kuula igapäevast kõnet (raadio, seriaalid), et harjuda sõnajärjekorra ja intonatsiooniga — stress langeb tavaliselt sõna lõppu.

Kokkuvõte: Türgi keel on rikkalik, agglutinatiivne turgi keel, millel on pikaajaline kirjanduslik ja ajalooline taust. Tema tänapäevane ladina tähestik ja standardiseeritud kirjakeel teevad sellest suhteliselt loogilise ja regulaarse keele õppijale, kuigi vokaalharmoonia ja mitmekihiline lõpusüsteem nõuavad harjutamist.