Mustafa Kemal Atatürk — Türgi asutaja ja esimene president (1881–1938)

Mustafa Kemal Atatürk — Türgi vabariigi rajaja ja esimene president; moderniseerija, ilmalikkuse ja radikaalsete reformide eestvedaja, kelle pärand mõjutab tänapäeva Türgit.

Kemal Atatürk (või alternatiivselt kirjutatud Kamâl Atatürk, kuni 1934. aastani Mustafa Kemal Pasha, üldjuhul Mustafa Kemal Atatürk; 1881 - 10. november 1938) oli Türgi sõjaväelane ja riigimees, kellest sai Türgi esimene president 1923. aastast kuni oma surmani 1938. aastal. Ta on tuntud juhina, kes vabastas oma rahva teiste riikide kontrolli alt ja hiljem alustas muutusi, mis rajasid Türgi rahvusriigi, mis põhines sotsiaalsel ja majanduslikul natsionalismil, mis oli kaasaegsem ja sarnanes Lääne tsivilisatsiooniga, peamiselt Prantsusmaaga (näiteks Prantsuse ilmalikkuse mudel, mida nimetatakse laïcité'ks).

Mustafa Kemal Atatürk sündis Mustafa nime all 1881. aastal. Tema sünnikoht oli Makedoonias Salonikas (praegu Thessaloniki, Kreeka). Salonika kuulus tol ajal Osmanite impeeriumi koosseisu. Kooliõpilasena võttis ta endale nime Kemal ja presidendina Atatürk (mis tähendab Isa-Türk). Tema isa nimi oli Ali Rıza Efendi. Tema ema nimi oli Zübeyde Hanım. Tal oli ka õde, kelle nimi oli Makbule (Atadan). Temast sai sõjaväeohvitser ja keisririigi edukaim kindralohvitser I maailmasõjas, kes võitles Gallipoli sõjas.

Kui Ottomaniimpeerium pärast sõda lõppes, organiseeris Atatürk rahvusliku liikumise, mis lõi uue, ilmaliku Türgi Vabariigi. See tähendas, et riigi valitsust ei juhtinud enam pärilik või religioosne juhtkond. Türgi külastajaid üllatab sageli Atatürkile omistatud tähtsus tänapäeva Türgis.

Vähe on riike, kelle ajaloos on selline inimene. Ta oli edukas väejuht, hiljem kehtestas demokraatliku põhiseaduse ja viis sisse muudatused, mis panid Türgi uue ja areneva riigi teele. Ta inspireeris paljusid hilisemaid juhte, nagu Habib Bourguiba, Gamal Abdel Nasser, Sukarno ja Mohammad Ali Jinnah.

Tema kuus põhimõtet on tänapäevalgi demokraatliku valitsuse loomise märgis:

• Vabariiklikkus (Republicanism) – riigivorm, kus kõrgeim võim ei ole pärilik, vaid demokraatlikult korraldatud.
• Rahvuslus (Nationalism) – rõhuasetus ühisele rahvuslikule identiteedile ning riigi tugevdamisele kodanike ühtsuse kaudu.
• Rahvaparlus/rahvameelsus (Populism/Halkçılık) – võitlus klassilise privileegi vastu ja rõhuasetus võrdsusel kodanike ees seaduse silmis.
• Riigistatistika (Statism/Devletçilik) – majanduse osaline suunamine ja riigi roll tööstus- ning infrastruktuurarenduses, eesmärgiga kiiresti moderniseerida riiki.
• Ilmalikkus (Secularism/Laiklikkus) – usu ja riigi eraldatus; õigus- ja haridussüsteemi ümberkujundamine ilmalike normide järgi.
• Reformism/inkılapçılık (Revolutionism) – püsiv pärandina moderniseeriv ja transformatiivne poliitika, mis lubab radikaalseid seaduslikke ja sotsiaalseid uuendusi.

Haridus ja varajane sõjaväeline karjäär

Atatürk õppis mitmetes sõjaväeakadeemiates: Salonika sõjakoolis, seejärel Istanbulis paiknevates sõjakoolides ja sõjaväeakadeemias, kust ta lõpetas staabiohvitserina. Tema kooliajal sai ta tuntuks kui energiline ja ambitsioonikas õpilane, kes omandas kaasaegseid sõjapidamise ning riigivalitsemise teadmisi. Enne I maailmasõda teenis ta nii Balkanis kui ka teiste territooriumide kaitsel ning teenis ka ajutiselt eri ametites Osmanite väe struktuurides.

Gallipoli ja I maailmasõja aeg

Esimese maailmasõja ajal tõusis Atatürk laiemalt tuntuks Gallipoli kampaanias (1915), kus tema strateegiline mõtlemine ja organiseerimisvõime aitasid Osmanite vägedel peatada Anzac-i ja Briti liitlaste sissetungi. Tema edu selles kampaanias tõstis tema mainet nii sõjaväes kui ka rahva seas ning aitas tal hiljem koguda toetust iseseisvusliikumisele.

Iseseisvusvõitlus ja Vabariigi loomine

Pärast Osmanite impeeriumi lüüasaamist ja I maailmasõja lõppu organiseeris Atatürk 1919. aastal rahvusliku liikumise, mis asutas sõjalise ja poliitilise võimu Ankara linna ümber. Türgi iseseisvusvõitlus (1919–1923) lõppes edukalt: sultanaat kaotati 1. novembril 1922, Türgi Vabariik kuulutati välja 29. oktoobril 1923 ning Atatürk valiti esimese presidendina. 3. märtsil 1924 kaotati ka kalifaadi institutsioon, mis lõi aluse ilmalikule ja kesksele riigivõimule.

Peamised reformid

Atatürki reformid olid ulatuslikud ja puudutasid ühiskonna kõiki valdkondi. Peamised muudatused hõlmasid:

• Õigus- ja perekonnaseaduste reform – traditsioonilised šariaad põhinevad seadused asendati Euroopa eeskujuliste tsiviil- ja kriminaalkoodeksitega (nt Šveitsi tsiviilseadustik 1926), mille tulemusena paranesid ka naiste õigused.
• Hariduse ümberkorraldamine – usuliste koolide asemel loodi ilmalik riiklik haridussüsteem ning hariduse keskne juhtimine.
• Kirja ja keele reform – 1928 võeti araabia kirja asemel kasutusele ladina tähestik, mis aitas suurendada kirjaoskust ja lihtsustada suhtlemist Läänega.
• Nimeseadus ja Atatürk'i nimi – 1934 võeti vastu perekonnanime seadus, mille järel sai Mustafa Kemal nimeks Atatürk („Türgi isa“), ning õigus kodanikel võtta perekonnanimi.
• Riiklikud moderniseerimisaktid – riikliku kontrolli ja suunamise abil edendati tööstust, infrastruktuuri ja majandusarengut (statism).
• Sotsiaalsed reformid – naistele anti samm-sammult valimisõigus (1930 kohalikel valimistel ja 1934 riiklikul tasandil), keelustati osa religioossetest rõivastusnormidest ametlikul tasandil ning toetati naiste aktiivset osalemist ühiskonnas ja poliitikas.

Valitsemisstiil ja kriitika

Kuigi Atatürk pani aluse paljudele demokraatlikele institutsioonidele, toimusid paljud reformid tugeva keskse juhtimise ja ühe partei (Vabariiklik Rahvapartei, CHP) kaudu. See tõi kaasa ka autoritaarsemaid jooni: poliitilist opositsiooni piirati, ning kord ja stabiilsus pandi esialgu tihti eeskujuks moderniseerimise katsete ees. Samas on tema toetajad toonud esile, et kiire ja ühtne reformiprotsess nõudis tugevamat riiklikku juhtimist, et murda üles vanad privileegid ja lõpetada segadust tekitav aeg valitsusstruktuurides.

Hilisem elu, tervis ja surm

1920. ja 1930. aastatel jätkas Atatürk aktiivselt riigireformide juhtimist. Tema tervis hakkas 1930. aastate lõpus halvenema; ta suri 10. novembril 1938 Dolmabahçe palees Istanbuli lähedal. Suri peamiselt maksatsirroosi tüsistustesse. Tema matus tõi kokku suure hulga inimesi ja riikliku leinaperioodi.

Pärand

Atatürki pärand on Türgi avalikus elus väga tugev: tema pilt ja mõisted riiklikust ilmalikkusest, rahvuslusest ja moderniseerimisest on laialt esindatud. Tema mälestuseks ehitatiAnıtkabir, suur mausoleum Ankaras, mis valmis 1944–1953 ja on külastajatele tähtis mälestuspaik. Atatürki seisukohti ja reforme hinnatakse nii kõrgelt kui ka kriitiliselt sõltuvalt vaatenurgast; tema saavutusi moderniseerimises ja riigi ehitamises peetakse mõnes mõttes 20. sajandi Türgi nurgakiviks, samas kui tema meetodid kutsuvad esile küsimusi pluralismi ja demokraatia arengutee kohta.

Atatürki mõju piirkondlikule poliitikale ja hilisemale riigimeeste põlvkonnale oli märkimisväärne: tema mudel moderniseerivast, ilmalikust ja tugevalt riigikesksest riigist tekitas eeskuju mitmetele 20. sajandi liidritele Aafrikas ja Aasias. Tema elu ja tegevus jäävad Türgi ning laiemalt maailmaajaloos oluliseks uurimisobjektiks ning tema pärand on tänapäevalgi laialdaselt arutluse all.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Kemal Atatürk?

Küsimus: Millised olid Mustafa sünninimi ja isa nimi?

K: Kust ta võttis nime "Kemal"?

K: Millised on mõned muudatused, mida Atatürk kehtestas?

K: Kuidas reageerisid Atatürkile sageli Türgi külastajad?

K: Kes olid mõned juhid, keda Atatürk inspireeris?

K: Milleks kasutatakse Atatürki kuut põhimõtet tänapäeval?

Otsing