Gamal Abdel Nasser: Egiptuse president ja paan-araabia liider (1918–1970)

Gamal Abdel Nasser (1918–1970) – Egiptuse president, paan-araabia liider ja nasserismi looja; tema roll Suessi rahvuslikustamisel, 1952. revolutsioonis ja araabia poliitikas.

Gamal Abdel Nasser Hussein (15. jaanuar 1918 – 28. september 1970) oli Egiptuse teine president, kes valitses alates 1956. aastast kuni surmani. Koos esimese presidendi Muhammad Naguibiga juhtis ta 1952. aasta ülestõusu (23. juuli 1952), mis kukutas Egiptuse kuningriigi monarhia ja lõpetas traditsioonilise kuningavõimu mõjuvõimu. See muutus käivitas Egiptuses laiaulatuslikud poliitilised ja sotsiaalsed reformid ning suunas riigi valitsuse poliitika sotsialistlikuma ja modernsema suuna poole. 1954. aastal astus Muhammad Naguib tagasi presidendi kohalt ning Nasser konsolideeris oma positsiooni, kuni temast sai 1956. aastal ametlikult president. Ta oli peamine juhtiv isik paan-araabia ideede levitamisel ja edendas araabia rahvuslikku ühtsust, sealhulgas ajutist liitu Süüriaga.

Varajane elu ja sõjaväline karjäär

Nasser sündis Aleksandrias ja õppis sõjaväes, kus ta liitus noorte ohvitseride rühmaga, kes olid rahul Suurbritannia mõjuga ja korruptsiooniga valitsuses. 1940. ja 1950. aastatel kujunes temast üks juhtivaid tegelasi nn Vabade Ohvitseride liikumises, mis ette valmistaski 1952. aasta ülekoormuse tegutsemist.

Tõus võimule ja sise- ning majanduspoliitika

Nasseri valitsus keskendus mitmele suurele reformipaketile:

• Maa- ja agrarreform: võeti vastu seadused, mis piirasid suurmaaomanike valdusi ja jagasid maad talupojale, et vähendada maaomanditaskuid ja toetada põllumajanduse moderniseerimist.
• Riigistamised ja industrialiseerimine: Nasser natsionaliseeris mitmeid võtmevaldkondi, sealhulgas 1956. aastal Suessi kanali, samuti pangad, kindlustus- ja tööstussektorid, et kasvatada riiklikku kontrolli majanduse üle ja rahastada arendustegevust.
• Sotsiaalsed reformid: laiendati hariduse ja tervishoiu võimalusi, parandati naiste õigusi ning suurendati riigi rolli sotsiaalkaitses.
• Autoritaarne juhtimine: samal ajal kui ta laienes riiklikke programme, piirati poliitilist vabadust: opositsioon, eriti Muslimi-Vennaskond, suruti maha ning avalik poliitiline konkurents vähenes.

Välispoliitika ja panuse rahvusvahelisse areeni

Nasserist sai regionaalne ja rahvusvaheline juht, kelle poliitika tugines anti-imperialismile ja kolmanda maailma liikumisele:

• Suessi kriis (1956): pärast Suessi kanali natsionaliseerimist ründasid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Iisrael Egiptust. Rahvusvaheline surve ja Nõukogude Liidu-USA vastastikune suhtlus viisid lõpuks okupatsioonijõudude taganemiseni ja ÜRO rahuvalvemissiooni võimsuse kasutamiseni.
• Paan-araabia ja Ühendriikide suhetes: Nasser propageeris araabia ühtsust ning tema nasserismiks nimetatav ideoloogia mõjutas paljusid araabia riike, kutsudes esile nii toetust kui ka vastuseisu.
• Liitlasvabade riikide liikumine: Nasser oli tähtis tegija kolmanda maailma riikide koostöös ja aitas käivitada liitlasvabade riikide liikumise, mis propageeris neutraalsust külma sõja suurvõimude vahel.
• Ühendriigid Süüria ja araabia küsimustes: Nasser osales Süüria ja Egiptuse lühiajaliselt ühendamise katses (Ühend Araabia Vabariik 1958–1961), mis püüdis ellu viia paan-araabia ideed, kuid lõppes erimeelsuste tõttu.

Kuuepäevane sõda ja hilisem mõju

1967. aasta kuue päeva sõjas kaotasid araabia riigid, sealhulgas Egiptus, suure osa oma territooriumist Iisraeli vastu. See lüüasaamine kahjustas tugevalt Nasseri mainet ja usaldust tema juhtimise suhtes. Pärast sõda pakkus Nasser küll tagasiastumist, kuid massimeeleavaldused sundisid teda ametisse tagasi. Hoolimata sõjalisest tagasilöögist jäi ta araabia maailma sümboliseks isikuks, kelle panus antiimperialismi ja rahvusluse ideedele oli märkimisväärne.

Surm ja pärand

Nasser suri 28. septembril 1970 äkitselt südameinfarkti tagajärjel. Tema surm tekitas laialdasi leinapidustusi araabia riikides. Nasseri pärand on mitmetahuline: paljud hindavad teda kui vaba­võitlejat ja moderniseerijat, kes võitles imperialismi vastu, parandas haridust ja tervishoidu ning püstitas tugeva riigiaparaadi. Teised kritiseerivad tema autoritaarset valitsemisstiili, sõjalist ebaõnnestumist 1967. aastal ja majanduslikke raskusi, mis mõnikord seostati liiga suure riigikontrolli ja bürokraatiaga.

Kokkuvõte

Nasser jääb üheks kõige mõjukamaks poliitikuks kaasaegse araabia ajaloo kontekstis. Tema poliitika — segakord rahvuslusest, sotsialismist ja paan-araabilisest unelmast — mõjutas sügavalt Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikide poliitikat mitu aastakümmet. Kuigi tema pärand on vastuoluline, peavad paljud araablased Nasserit ikkagi väärikuse ja vabaduse sümboliks.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Gamal Abdel Nasser Hussein?

K: Mida ta tegi, et Egiptuses muutusi esile kutsuda?

K: Kui kaua kestis tema liit Süüriaga?

K: Mis on nasserism?

K: Milliseid olulisi tööstusharusid ta natsionaliseeris?

K: Kuidas on araablased tema pärandisse pärast seda suhtunud?

Otsing