Mittejoondunud riikide liikumine (NAM) on rahvusvahelineorganisatsioon, mis koondab riike, kes ei soovi ametlikult kuuluda ühegi suurriigi blokki ega selle vastu olla. Liikumine tekkis külma sõja tingimustes, et anda arengumaadele hääleõigus rahvusvahelises poliitikas ja edendada iseseisvust ning neutraalsust. 2018. aastal oli liikumisel 125 liiget ja 25 vaatlejariiki.

Ajalugu

Liikumine algas 1961. aastal Belgradis, kui selle asutasid Jugoslaavia president Josip Broz Tito, India esimene peaminister Jawaharlal Nehru, Egiptuse president Gamal Abdel Nasser, Ghana esimene president Kwame Nkrumah ja Indoneesia esimene president Sukarno. Need juhid olid mõjutatud eelkõige sõjajärgsete arenguriikide vajadustest ja eelnevatest koostööalgatustest (näiteks 1955. aasta Bandungil toimunud kohtumine), ning nad soovisid pakkuda alternatiivi kahe suurvõimu poliitilisele survele.

Eesmärgid ja põhiprintsiibid

Liikumise peamised eesmärgid olid ja on:

  • säilitada ja kaitsta rahvuslikku iseseisvust, suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust;
  • vastu seista imperialismile, kolonialismile ja neokolonialismile ning igasugusele välinele sekkumisele;
  • hoida end eemal blokipoliitikast ja vältida military‑poliitilisi alliansse, mis seaksid riigi sõltuvusse välisvõimudest;
  • toetada rahvusvahelist õigust, rahumeelset konflikti lahendamist, demilitariseerimist ja relvastuskontrolli;
  • edendada majanduslikku koostööd, arengupoliitikat ja arengumaade huvide esindamist maailmapoliitikas.

1979. aasta Havanna deklaratsioonis rõhutati, et organisatsiooni eesmärk on aidata riikidel säilitada "rahvuslikku iseseisvust, suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja julgeolekut", mis on seotud "võitlusega imperialismi, kolonialismi, neokolonialismi, rassismi ja igasuguse välisagressiooni, okupatsiooni, domineerimise, sekkumise või hegemoonia vastu, samuti suurriikide ja blokipoliitika vastu". See peegeldab liikumise püüdlust anda arengumaadele vabadus oma poliitika kujundamisel.

Organisatsioon ja tegevus

NAM ei ole hierarhiline organisatsioon ühe kindla seaduse või põhikirjaga sarnaselt mõnele teisele rahvusvahelisele organisatsioonile, vaid pigem löögikoosolekute, tippkohtumiste ja ministrite tasandi arutelude võrgustik. Liikmesriikide esindajad kogunevad regulaarselt tippkohtumistel (summit), välisministrite kohtumistel ja erakorralistel kogunemistel. Otsused tehakse enamasti konsensuse alusel. Liikumine rõhutab ka riikidevahelist koostööd (South–South cooperation) ja toetab reformimeetmeid globaalsetes institutsioonides, et arenenud riikide mõju vähendada.

Liikmesus ja mõju

Alates asutamisest on NAM laienenud ja hõlmab tänaseks paljusid Aafrika, Aasia, Ladina‑Ameerika ja Vaikse ookeani riike. 2018. aastal mainiti artiklis, et liikumisel oli 125 liiget ja 25 vaatlejariiki. Liikumise liikmed moodustavad peaaegu kaks kolmandikku ÜRO liikmetest ning umbes 55% maailma rahvastikust, mis annab NAMile teatud kaalujõu rahvusvahelistes aruteludes, eriti arenguküsimustes ja ÜRO kontekstis.

Tänapäev ja väljakutsed

Pärast külma sõja lõppu on NAMile heidetud ette, et selle tähtsus on vähenenud, kuna külma sõja kaksblokkne osapoolte poliitiline kontekst kadus. Samas on liikumine kohandunud ning keskendunud rohkem majandusarengule, võrdsetele tingimustele rahvusvahelises kaubanduses, kliimamuutuste lahendamisele, pagulaskriisidele, relvastuskontrollile ja globaalsele õigluselt nõudmisele. Suur väljakutse on ka paljude liikmete erinevad poliitilised huvid ja sisemised pinged, mis võivad raskendada ühtse positsiooni kujundamist.

Oluline märkus

Kuigi NAMi fookus ja praktiline mõju on aastakümnete vältel muutunud, jääb selle keskseks ideeks riikide õigus säilitada otsustusvabadus ja tegutseda oma rahva huvides ilma välispoliitilisest sundusest lähtumata. Liikumine toimib platvormina, kus arenenud ja arenguriigid saavad arutada välja töötatud ja väljakutsuvaid globaalprobleeme üheskoos.