Filipiinid – Kagu-Aasia saareriik: saared, Manila, ajalugu ja faktid

Varaseimad teadaolevad homiini fossiilid Filipiinidelt pärinevad Homo luzonensis'e, väljasureva arhailise inimese liigi Homo perekonnast. Need on umbes 67 000 aasta vanused.

On leitud inimfossiile, mis tõestavad, et kaasaegne Homo sapiens asus Filipiinidel tuhandeid aastaid. Negritod ületasid eelajaloolise maa või jää, et asuda saarte maale. Esimesel aastatuhandel hakkasid Filipiinidele tulema paljud austroneesia rahvaste rühmad, kes surusid põliselanikke sisemaale või ehk absorbeerisid neid omavahelise abiellumise kaudu.

Hiina kaupmehed saabusid 8. sajandil. Võimsate budistlike kuningriikide teke võimaldas kaubandust Indoneesia saarestiku, India, Jaapani ja Kagu-Aasiaga. Kagu-Aasia kuningriikide vahelised fraktsioonide vahelised võitlused nõrgestasid nende tugevust. Vahepeal tõi islami levik kaubanduse ja proselitsismi kaudu, sarnaselt kristlusele, piirkonda kaupmehi ja misjonäre; araablased sisenesid Mindanaosse 14. sajandil. Kui 1521. aastal saabusid esimesed eurooplased Ferdinand Magellani juhtimisel, olid seal põhjas kuni Manilani ulatuvad rajad, kes olid ajalooliselt Kagu-Aasia kuningriikide alluvuses. Siiski olid saared sisuliselt iseseisvad ja iseseisvalt valitsevad.

Hispaanlased, keda juhtis konquistadori Miguel Lopez de Legazpi, nõudsid ja koloniseerisid saared 16. sajandil ning nimetasid need Hispaania kuninga Philip II järgi Filipiinateks. Koheselt võeti kasutusele roomakatoliiklus. Filipiinide üle valitses Uus-Hispaania (Mehhiko) ja 18. sajandil algas kaubavahetus galeoonide abil üle Vaikse ookeani. Ookeani lähedal asuvates linnades ja järgmise kolme sajandi jooksul algasid mõned mässud ja vägivald, sest valitsus oli ebaõiglane.

1781. aastal asutas kuberner José Basco y Vargas Riigi Sõprade Majandusühingu, et muuta Filipiinid Uus-Hispaaniast sõltumatuks.

Riik avanes 19. sajandil. Filipiinide ambitsioonika ja rahvuslikuma keskklassi ning hiina mestišokogukonna teke andis märku Hispaania kolonialismi lõpust saartel. Propagandaliikumise poolt Hispaania koloniaalvalitsuse ebaõigluse suhtes valgustatud inimesed nõudsid iseseisvust. Kõige kuulsam propagandist Jose Rizal arreteeriti ja hukati 1896. aastal õõnestamise eest. Varsti pärast seda puhkes Filipiinide revolutsioon, mida juhtis Andres Bonifacio asutatud ja hiljem Emilio Aguinaldo juhitud salajane revolutsiooniline ühendus Katipunan. Revolutsioonil õnnestus 1898. aastaks peaaegu tõrjuda hispaanlased.

Samal aastal pidasid Hispaania ja Ameerika Ühendriigid Hispaania-Ameerika sõda, mille järel Hispaania loovutas Filipiinid Ameerika Ühendriikidele 20 miljoni USA dollari eest. Filipiinid olid selleks ajaks iseseisvuse välja kuulutanud ja Ameerika kontrolli kehtestamine viis Filipiinide-Ameerika sõjani, mis ametlikult lõppes 1901. aastal, kuid lahingud jätkusid veel 1913. aastal. Aastatel 1899-1913 kestis Ameerika-Filipiinide sõda, umbes miljon Filipiinlast ja kaugelt üle 5500 Ameerika sõduri (sealhulgas misjonärid ja eraettevõtjad, sõjaväelaste perekonnad) kaotasid oma elu, veel kümned tuhanded said haavata. Suurem osa Filipiinide kaotustest tulenes näljast, vigastustest, haigustest, puhta elujärje puudumisest. Sõjategevus jätkus kuni 1914. aastani, mil Filipiinidele lubati tulevast iseseisvust.

President William McKinley tapeti anarhist Leon Czolgoszi poolt, sest Czolgosz uskus, et president McKinley oli heade tööliste vastu, ta pidas McKinley'd vastutavaks sõja põhjuste võltsimise eest ning ebaseadusliku, laastava Filipiinide sõja heakskiitmise ja pidamise eest.

Ameerika režiim kehtestas saartel tasuta avaliku hariduse kaudu inglise keele kui lingua franca. Riigi staatus muudeti 1935. aastal USA krahvkonna staatuseks, mis võimaldas suuremat omavalitsust.

Iseseisvus anti lõpuks 1946. aastal, pärast Teist maailmasõda. Kohe pärast seda oli palju sõjajärgseid probleeme. Inimesed ei olnud rahul ka Ferdinand Marcose ebapopulaarse diktatuuri ajal, kes sunniti 1986. aastal presidendist lahkuma. Hiljem jätkusid kommunistlike mässuliste ja Moro separatismi probleem.

Filipiinide valitsus sarnaneb Ameerika Ühendriikide valitsusele. Filipiinide president on riigipea, valitsusjuht ning Filipiinide sõjaväe ja relvajõudude ülemjuhataja. President valitakse hääletamise teel nagu Ameerikas, välja arvatud rahvahääletuse teel, sest seal ei ole valimiste korraldamist. Ta jääb presidendiks 6 aastaks. Ta on kabineti juht.

Filipiinide kahekojaline seadusandlik kogu, Filipiinide kongress, koosneb Filipiinide senatist ja Filipiinide esindajatekojast; mõlema liikmed valitakse rahvahääletuse teel. Senatis on 24 senaatorit, kes teenivad 6 aastat, samas kui esindajatekoda koosneb maksimaalselt 250 kongresmenist, kellest igaüks teenib 3-aastast ametiaega.

Valitsuse kohtusüsteemi juhib Filipiinide ülemkohus, mille eesotsas on ülemkohtunik ja 14 kohtuniku asetäitjat, kelle kõik on ametisse nimetanud president.

Filipiinid on Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) asutajaliige ja silmapaistev liige. Samuti on nad aktiivne osaleja Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna majanduskoostöös (APEC), 24. oktoobri 1945. aasta 24. rühma liige ja üks 51-st ÜRO asutajaliikmest.

Kohalik omavalitsus. Filipiinide osad on "kohaliku omavalitsuse üksused" (LGU). Provints on ülemine üksus. Riigis on 79 provintsi (2002). Provintsides on linnad ja vallad (linnad). Nendes omavalitsusüksustes on väiksemad barangays (külad). Barangay on väikseim kohaliku omavalitsuse üksus.

Kõik provintsid on halduse (korralduse) osas jagatud 17 piirkonda. Enamikul valitsusasutustel on provintside jaoks piirkondlikud bürood. Piirkondadel ei ole eraldi kohalikku omavalitsust, välja arvatud Muslim Mindanao ja Cordillera piirkonnad, millel on oma võim (autonoomne valitsus).

Piirkonnad

Piirkond	Nimetus	Piirkondlik keskus
Ilocose piirkond	Piirkond I	San Fernando, La Union
Cagayani org	II piirkond	Tuguegarao, Cagayan
Kesk-Luzon	III piirkond	San Fernando, Pampanga
CALABARZON ¹	Piirkond IV-A	Laguna, Quezon
MIMAROPA ¹	Piirkond IV-B	Calapan, Ida-Mindoro
Bicoli piirkond	Piirkond V	Legazpi, Albay
Lääne-Visajaas	VI piirkond	Iloilo City
Kesk-Visajaas	VII piirkond	Cebu linn
Ida-Visajaas	VIII piirkond	Tacloban
Zamboanga poolsaar	IX piirkond	Pagadian, Zamboanga del Sur
Põhja-Mindanao	Piirkond X	Cagayan de Oro
Davao piirkond	XI piirkond	Davao City
SOCCSKSARGEN ¹	XII piirkond	Koronadal, Lõuna-Cotabato
Caraga	XIII piirkond	Butuan
Bangsamoro	BARMM	Cotabato City
Cordillera halduspiirkond	CAR	Baguio
Riiklik pealinna piirkond	NCR	Manila

¹ Nimed on kirjutatud suurtähtedega, sest need on akronüümid, mis sisaldavad provintside või linnade nimesid.

Filipiinidel on 7641 saart. Kokku on seal umbes 300 000 ruutkilomeetrit maad. Saared jagunevad kolme rühma: Luzon, Visayas ja Mindanao. Luzon on suurim saar ja Mindanao on suuruselt teine saar. Visayas on Filipiinide keskosas asuv saarterühm. Luzonil asuv Manila on riigi pealinn, mis on Quezon City järel suuruselt teine linn. Visayas on suurim linn Cebu City. Mindanaos on suurim linn Davao City.

Kliima on kuum, niiske (õhus on palju vett) ja troopiline. Keskmine aastane temperatuur on umbes 26,5 °Celsius. Filipiinlased ütlevad tavaliselt, et on kolm aastaaega: Tag-init või Tag-araw (kuum hooaeg ehk suvi märtsist maini), Tag-ulan (vihmahooaeg juunist novembrini) ja Tag-lamig (külmhooaeg detsembrist veebruarini).

Filipiinid asuvad Vaikse ookeani tulekahjurõngas (sagedaste maavärinate ja vulkaanipursete vöönd). Enamikul mägisaartel oli kaua aega tagasi palju troopilisi vihmametsi. Nad said alguse vulkaanidest. Kõrgeim koht on Mount Apo Mindanaol 2 954 m. Paljud riigi vulkaanid, näiteks Mount Mayon, on aktiivsed. Samuti on riigis aastas umbes 19 taifuni.

Taali vulkaan on saar Taali järves. See asub Batangase provintsis asuvas iidses kalderas. See on Manilast lõuna poole sõitva bussiga umbes 2 tundi. Talisay hüppekoht sobib nii ühepäevaseks matkaks kui ka ööbimiseks.

Filipiinidel on palju keskkonnaprobleeme. Üks neist on ülepüük paljudes piirkondades, mis toob kaasa haletsusväärse saagi. Teine probleem on see, et ainult kümme protsenti reoveest puhastatakse ja puhastatakse, samas kui ülejäänud 90% lastakse tagasi loodusesse ja ookeani, mis põhjustab reostust. Metsade hävitamine on tõsine probleem ning pärast aastakümneid kestnud metsade raiet, ebaseaduslikku raiet ja metsatulekahjusid on algsest metsakattest alles jäänud vaid 3%. Metsade hävimine on Filipiinidel mõjutanud ka tõsist mullaerosiooni, mis ohustab Filipiinide bioloogilist mitmekesisust.

Filipiinid on arenguriik. 1998. aastal halvenes Filipiinide majandus, mis koosneb põllumajandusest, kergetööstusest ja tugiteenustest, Aasia finantskriisi ja halbade ilmastikutingimuste tõttu. Majanduskasv langes 1998. aastal 0,6%-ni, võrreldes 5%-ga 1997. aastal, kuid taastus 1999. aastal umbes 3%-ni ja 2000. aastal 4%-ni. 2012. aasta seisuga on see hinnanguliselt 6,6%.

Valitsus on lubanud jätkata majandusreforme, et aidata Filipiinidel jõuda Kagu-Aasia uute tööstusriikide arengutempoga samale tasemele. Strateegiad on infrastruktuuri parandamine, maksusüsteemi parandamine, et aidata valitsuse sissetulekut, reguleerimise kaotamise (valitsuse kontrolli kaotamine) ja majanduse erastamise toetamine ning piirkonna sisese kaubanduse suurendamine. Tulevikuväljavaated sõltuvad suuresti kolme peamise kaubanduspartneri - Hiina, Ameerika Ühendriikide ja Jaapani - majandustulemustest.

2010. aasta seisuga elab Filipiinidel umbes 94 miljonit inimest. Enamik Filipiinide elanikest on austroneesia päritolu. Riigis elavad ka etnilised hiinlased, kes on aidanud ettevõtteid juhtida alates 9. sajandist. Praegu elab seal 105 miljonit inimest. Negritod elavad Luzoni ja Visayase mägedes. Luzonis on palju mestizo inimesi, mis on hispaania keele ja põliselanike segavereline termin.

Filipiinide elanikke nimetatakse filipiinlasteks. Filipiinlased jagunevad paljudeks rühmadeks, millest kolm suurimat on tagaloogid, cebuanod ja ilocanod. Kui Filipiinid olid koloonia, tähendas mõiste "filipiinlased" Hispaania ja hispaanlaste segavähemust. Nüüd aga nimetatakse "filipiinlasteks" kõiki, kes on Filipiinide kodanikud/kodanikud. Isegi siis on seal endiselt kõige mitmekesisemad etnilised rühmad Aasias, teine on Indoneesia. Inimesed kutsuvad filipiinlasi ka lühidalt "Pinoy".

Ametlikud keeled on filipiini keel ja inglise keel. Filipiini keel põhineb suures osas tagalogi keelel, mida räägitakse Metro Manilas ja naaberprovintsides. Filipiinikeel on malaja keele sugulane. Teised kohalikud keeled ja murded on cebuano ja ilocano ning paljud teised. Inglise keelt kasutatakse valitsuses, koolides ja äris. Teised keeled on hiina keel, mida kõneleb etniline hiina elanikkond ja hiina-filipiinlased. Enamik moslemitest elab sügaval Lõuna-Mindanaos ja Filipiinide mandriosa lõunapoolsetel väikesaartel Malaisia kirdeotsa lähedal. Nad räägivad teise keelena ka araabia keelt, kuid väga vähesel määral. Hispaania keelt, mis oli kunagi 1970. aastatel Filipiinide ametlik keel, räägib samuti märkimisväärne vähemus filipiinlasi.

Enne hispaanlaste saabumist ei pidanud filipiinlased end üheks kultuuriks. Suurem osa Filipiinidest oli budistlik, moslemi ja hinduistlik impeerium. Hispaanlased tulid 1565. aastal ja tõid endaga kaasa hispaania kultuuri. Peagi levisid nad saartele, rajades kindluseid ja koole, jutlustades kristlust ja pöörates enamiku põliselanikest katoliku usku. Kui Ameerika Ühendriigid 1898. aastal saared koloniseerisid, tõid ameeriklased kaasa oma kultuuri, mis on siiani kõige tugevamalt mõjutanud. See teeb Filipiinid kõige läänelikumaks riigiks Ida-Aasias. Hispaania kultuur Filipiinidel ei pärine aga otse Hispaaniast, vaid Mehhikost, sest Filipiinid olid Hispaania poolt Mehhiko kaudu valitsetud. Seda valitseti Mexico Cityst, mis seletab suurt osa Hispaania mõjust Filipiinidel, mida võib leida ainult Mehhikos, mitte Hispaanias. Samuti oli Filipiinidel räägitav hispaania keel Mehhiko hispaania keel, mitte Euroopa hispaania keel. Paljusid Filipiinide toiduaineid võib leida ka Mehhikos. Filipiinlased söövad tavaliselt traditsiooniliselt kätega, nagu malai traditsiooni puhul. Ja ka enamik Filipiinide köögist on enamasti malai mõjutustega.

Igal aastal toimuvad suured pidustused, mida nimetatakse barrio fiestadeks. Neil tähistatakse linnade, külade ja piirkondlike piirkondade kaitsepühi. Pidustuste hulka kuuluvad jumalateenistused, tänavaparaadid, ilutulestikud, pidustused, tantsu-/muusikavõistlused ja kukevõitlused.

Enamik Filipiinide elanikest on kristlased. Umbes 92% inimestest on kristlased. Enamik Filipiinide elanikest kuulub rooma-katoliku usku (70%). Märkimisväärne osa inimestest on protestandid (paljud erinevad kristlikud konfessioonid) (17%), Iglesia ni Cristo (2%), moslemid (5-10%), budistid (2%). On ka mõned hindud ja mõned teised väiksemad religioonid, mille poolehoidjaid on vähem (6,6%).

• Filipiinide jõgede loetelu
• Filipiinid olümpiamängudel
• Filipiinide jalgpallikoondis