Uus-Hispaania varakuningriik oli Hispaania keisririigi alluvuses olnud lai territooriumide kogum, mida juhtisid varakuningad. Varakuningriik loodi 1535. aastal ja kestis formaalselt kuni 1821. aastani, mil Hispaania kaotas suure osa oma mandriosast. Nimi Uus-Hispaania tulenes sellest, et varakuningriigi pealinn paiknes Mexico Citys ning hispaanlased pidasid seda oma Mehhiko-keskseks kolooniaks.
Territoorium ja olulised alad
Uus-Hispaania ulatus väga laiale alale Põhja-Ameerikas, Kariibi mere saartel ja Aasias. Territooriumi hulka kuulusid näiteks:
- Bay saared (kuni 1643. aastani),
- Kaimanisaared (kuni 1670. aastani),
- Kesk-Ameerika (kuni Costa Rica lõunapiirini kuni 1821. aastani),
- Kuuba, Florida, Hispaniola (sealhulgas Haiti kuni 1697. aastani), Jamaica (kuni 1655. aastani),
- Mariana saared ja Filipiinid Aasias, mida ühendati üle ookeani tuntud Manila galeonide kaubateega,
- Mehhiko ja peaaegu kogu tänapäevase Ameerika Ühendriikide edelaosa (sealhulgas osad tänapäevastest California, Nevada, Utah, Colorado, Wyoming, Arizona, New Mexico, Texas ja Florida),
- lühiajaliselt ka Venezuela (enne 1717. aasta administratiivseid ümberkorraldusi).
Hispaania tegi territooriumialaseid nõudeid veel kaugemale Briti Kolumbia ja Alaskani, kuid tegeliku piiri ja kontrolli ulatus muutus aja jooksul ning lõplik piirilahendus saavutati osaliselt 1819. aasta Adams–Onis'i lepinguga.
Administratsioon ja halduskorraldus
Territooriumid jagati haldusüksusteks ehk provintsideks. Iga provintsi eesotsas oli kuberner, kes vastutas kohalikuhalduse, õigusemõistmise ja sageli ka provintsi sõjaväe ning miilitsa juhtimise eest. Provintsid koondati suuremateks jurisdiktsioonideks — viieks kõrgemaks kohtuks (Audiencias), mis asusid Santo Domingos, Mehhikos, Guatemalas, Guadalajaras ja Manilas.
Nii audienciasid kui ka kuberneri ametikandjaid reguleeris ja kontrollis varakuningas, kellel oli laialdane volituste ring, kuid paljudes igapäevastes küsimustes tegutsesid kohalikud ametnikud suhteliselt autonoomselt. 18. sajandil viisid Borboni dünastia reformid (Bourbon reforms) haldusreorganisatsiooni ja administratiivse kesksema kontrolli laienemiseni, sh intendendikordade loomisele ning maksureformidele.
Majandus, ühiskond ja kirik
Majandus oli üles ehitatud peamiselt kaevandustele (eriti hõbeda tootmine zacatecose ja guanajuato piirkondades), suurtele haciendadele, põllumajandusele ja rahvusvahelisele kaubandusele (sh Manila galeonid, mis ühendasid Aasia ja Mehhiko). Hoolimata tulusast kaubast kasvasid sotsiaalsed erinevused: kõrgemal olid peninsulares (Hispaaniast pärit ametnikud ja kodanikud), nende järel criollod (kohalikku päritolu Euroopa järeltulijad), mestizod ja mitmesugused väljapõlved ning orjastatud ja koondatud põlisrahvad.
Katoliiklik kirik mängis keskset rolli koloniseerimisel: missionärid (nt jesuiidid, franciscanod, dominikaanid) laiendasid ristiusku, pidasid haridust ja haldasid suuri maavaldusi. Samuti rakendati koloniale alguses süsteeme nagu encomienda ja repartimiento, mis reguleerisid tööjõu kasutamist põlisrahvaste suhtes ja mida hiljem osaliselt asendasid muud töösuhted ja palgatöö.
Põhjuslikud tegurid iseseisvumisele ja lõpp
18. ja 19. sajandi muutused — majanduslikud raskused, Borboni reformid, korgenev maksukoormus, criollo eliidi rahulolematus ning inspiratsioon Prantsuse revolutsioonist ja Ameerika iseseisvusest — lõid pinnase iseseisvusliikumisteks. 1808. aasta Napoleoni invasioon Hispaanias ja kuninga ülegiirus tekitas kolooniates võimuvõimu tühimiku, mis kiirendas sõltumatuse püüdlusi.
Mehhiko iseseisvus saavutati 1821. aastal pärast pikaajalist sõjalist ja poliitilist vastupanu (tuntud isikutest on näiteks Miguel Hidalgo, José María Morelos ja lõpuks Agustín de Iturbide, kelle jõudlust ühendati Plan de Iguala all). Samal ajal muutus Hispaania suhtumine Kariibi saartesse ja Aasia kolooniatesse — mõned alad, nagu Kuuba, Puerto Rico ja Hispaania Ida-India (sealhulgas Marianasaared ja Filipiinid), jäid Hispaania krooni võimu alla kuni 19. sajandi lõpu konfliktideni, millest otsustav oli Hispaania-Ameerika sõda (1898).
1821. aastal kaotas Hispaania suurema osa oma mandriosast, kui tunnustas Mehhiko iseseisvust. Samal ajal sündis Hispaania endistes kolooniates segane ja kirju ajajärk: Santo Domingo kuulutas ebapüsivalt iseseisvuse 1821. aastal, kuid juba 1822. aastal tungis sinna Haiti vägi ja okupeeris saare, mis kestis kuni 1844. aastani, mil Santo Domingo taas iseseisvumispüüdlusi alustas.
Pärand
Uus-Hispaania pärand on tänapäeval tuntav keele, usu, õigussüsteemi, maaharimise ja linnaplaneerimise kaudu paljudes Ladina-Ameerika ja Filipiinide piirkondades. Koloniaalne ajalugu mõjutas sügavalt etnilisi suhteid, maareforme ja regionaalseid piire, mille tagajärgi tunnetatakse ja uuritakse ka tänapäeval.