Mehhiko iseseisvussõda 1810–1821: põhjused, kulg ja Grito de Dolores

Mehhiko iseseisvussõda (1810–1821) oli pikk ja mitmetahuline vabadusvõitlus koloniaalvõimu vastu (Hispaania). Sõjategevus, rahutused ja poliitilised läbirääkimised lõid aluse iseseisva riigi tekkele — protsess, mis algas tuntud pöördepunktiga 16. septembril 1810, kuid mille juured ulatuvad kaugele varasemasse ajaloosse. Alguses osalesid liikumises Mehhikos sündinud hispaanlased (criollod), mestizod ja indiaanlased, kes kõik taotlesid iseseisvust või olulist poliitilist ja sotsiaalset reformi.

Põhjused

Sõja põhjused olid nii pikaajalised sotsiaalsed ja majanduslikud pinged kui ka vahetumad rahvusvahelised sündmused:

• Sotsiaalne ja põlvkondlik ebavõrdsus: kolonialühiskond jagunes rangelt peninsulaaride (Hispaaniast pärit), criollo-de (Mehhikos sündinud hispaanlaste), mestizode ja põlisrahvaste vahel; poliitilised võimud ja hulgalised privileegid kuulusid peamiselt Hispaania-sündinud eliidile.
• Majanduslikud pinged ja kaubanduspiirangud, mida süvendasid Bourboni reformid ja kvoodid, vähendasid kohalike klasside huve ja kasumlikkust.
• Mõjud Euroopa ideedest: valgustusmõtted, revolutsioonid Prantsusmaal ja USA iseseisvus inspireerisid uusi mõtteid võimu ja õiguste kohta.
• Napoleoni sissetung Hispaanias ja selle järel toimunud poliitiline kriis (Kuningas Ferdinandi VII kaotamine autoriteedi all) nõrgendas Madridi kontrolli ja tekitas legitiimsuskriisi kolooniates – Hispaania oli samal ajal hõivatud võitlusega Esimese Prantsuse impeeriumi vastu poolsaaresõjas.
• Varasemad katsejutud nagu 1799. aasta Machete vandenõu näitasid, et mässuhimu oli juba olemas.

Sõja kulg: peamised faasid

Sõda kulges mitmes etapis, mis sageli kattusid ja mis vaheldusid avangust pikaajalise metsavendluseni ning lõpuks poliitilise kompromissiga.

1) 1810–1811 — kiire rahvuslik ülestõus
Liikumise avaliku alguse märgiks peetakse Grito de Dolores'i 16. septembril 1810, kui katoliiklik preester Miguel Hidalgo y Costilla kutsus rahvast üles mässule. Alguses võitis ülestõus palju toetust talupoegade ja linnaelanike hulgas, kuid suured võidud asendusid kiiresti organiseeritud sõjalise vastutegevusega ning juhtide kaotusega – Hidalgo langes kaotustesse ja ta hukati 1811.

2) 1811–1815 — organiseeritud juhtide juhtimine ja strateegiline ümbergrupeerumine
Pärast Hidalgo surma võtsid liikumise juhtimise üle teised isikud, eelkõige José María Morelos, kes organiseeris sõjalisi kampaaniaid lõunaosas ja kutsus kokku asemeleparlamentliku kogunemise (Congress of Chilpancingo), püüdes anda iseseisvusliikumisele selge poliitilise programmi. Morelos vallutused andsid liikumisele ajutist suunda, kuid ka tema langes 1815. aastal ja hukati.

3) 1815–1820 — metsavendlus ja klassikaline stabiilsuse taasteke
Pärast juhtide hukkamisi muutus võitlus peamiselt metsavendluseks ja piirialade vastupanuks. Sellel etapil mängisid olulist rolli juhid nagu Vicente Guerrero; laiem sotsiaalne rahulolematus püsis, kuid väsinud ja killustunud insurgentide jõud ei suutnud iseseisvust ühelt korralikult saavutada.

4) 1820–1821 — poliitiline pöördepunkt ja lõplik lahendus
Euroopas toimunud muutused — 1820. aasta liberaalne pöördepunkt Hispaanias ja konstitutsiooni taastamine – muutsid Madridi poliitika võimaluste maastikku. See lõi tingimused, kus osa criollo- eliidist otsustas teha kokkuleppe Madridi esindajatega, et säilitada oma positsioonid. Ühendus sõjaväelase ja endise kuningliku ohvitseri Agustín de Iturbide'i ning insurgentliidri Vicente Guerrero vahel viis 24. veebruaril 1821 Plan de Iguala välja kuulutamiseni, mis seadis kolm põhitähendust: katoliikluse säilitamine, iseseisvus ja ühiskondlik kokkulepe (tuntud ka kui "kolm garantiid"). Seejärel sõlmiti 24. augustil 1821 Lepitusakt (Treaty of Córdoba) ja 27. septembril 1821 sisenesid Iturbide'i juhitud väed Mexico Citysse, millega iseseisvus de facto saavutati.

Grito de Dolores ja selle tähendus

Grito de Dolores on sümboliks iseseisvusliikumise avalikule algusele. Selle kuulutas välja Miguel Hidalgo, kes kutsus üles lõppema rõhumisele ja ebaõiglusele ning kokku kutsus talupoegi ja linnaelanikke. Kuigi esialgne ülestõus ei olnud ühtne ega selgelt organiseeritud poliitiliselt, andis see liikumisele moraalse ja mobiliseeriva tõuke, mis aitas algatada laiemat sõjalist ja poliitilist protsessi, mis kestis üle kümne aasta.

Peamised osalejad

• Miguel Hidalgo y Costilla — algne liider, kelle kõne 1810. aastal käivitas avaliku mässu.
• José María Morelos — organiseeris sõjaplaane ja püüdis liikumisele anda juriidilis-poliitilise raamistiku.
• Vicente Guerrero — jätkas võitlust metsavendlusena ja oli hiljem Iturbideiga liitudes võtmetähtsusega tegelane.
• Agustín de Iturbide — kuningliku armee ohvitserist sai iseseisvusliikumise liider ja esimene Mehhiko keiser (1822), peegeldades perioodi keerulist kokkupõrget sõjalise jõu ja poliitilise ambitsiooni vahel.

Järelmõjud

Iseseisvus tähendas kolonialvõimu lõppu ja uue riikliku identiteedi algust, kuid ei lahendanud kohe kõiki ühiskondlikke probleeme. Pärast iseseisvumist said alguse aastad poliitilistest vastuoludest — monarhia katse, järgnevad vabariiklikud võitlused ja majanduslikud raskused. Paljud sotsiaalsed probleemid, eriti põlisrahvaste maaprobleemid ja ebavõrdsus, püsisid ning kujundasid Mehhiko poliitikat järgmiste aastakümnete jooksul.

Mehhiko iseseisvussõda 1810–1821 on seetõttu tähtis nii rahvusliku identiteedi kui ka Lõuna-Ameerika ja Kariibi piirkonna laiemas dekoloniseerumise ajaloos — see näitab, kui kompleksne ja mitmetahuline on tee koloniaalsest alluvusest iseseisvuse saavutamiseni.