Inkvisitsioon: katoliku kiriku tribunali ajalugu ja kurikuulsad juhtumid

Inkvisitsiooni ajalugu ja kurikuulsad juhtumid — tribunali meetodid, piinamine, keelatud raamatuindeks ja Galileo Galilei protsess. Põhjalik ja kõhedust tekitav ülevaade.

Inkvisitsioon oli keskajal ja varauusajal katoliku kiriku kasutatud institutsioon ja seaduslik vahend ketserluse ja teiste usuhariduslike kõrvalekallete vastu. Selle ülesanne oli uurida kahtlusi, nõuda avalikke tunnistusi, anda karistusi ja säilitada kiriku õpetuse puhtust. Inkvisitsioon tegutses eri ajaperioodidel ja eri piirkondades väga erinevalt: mõnel pool oli see peamiselt teoloogiline ja protseduuriline institutsioon, teisel pool väga repressiivne ja tugevasti seotud riigivõimuga.

Roll ja toimemeetodid

Inkvisitsioon tegi peamiselt kahte asja. Esiteks koostas ja ajakohastas ta nimekirju (indeks) avaldatud raamatutest, mis olid keelatud, kuna need sisaldasid ketserlust või vastuolus olevat õpetust. Usklikel keelati selliste raamatute lugemine ning kirik võis nõuda raamatute konfiskeerimist või põletamist. Teiseks uuris ja mõistis ta süüdi isikuid, keda peeti ketserluses või tema levitamises osalenuks.

Hilisemates inkvisitsioonide versioonides oli mõnikord ette nähtud õigus kasutada piinamist või piinamise ähvardust tunnistuste saamiseks ning usule pöördumiste saavutamiseks. Inkvisiitoritel oli õigus anda kiriklikke karistusi (näiteks paavstliku reektskihi või ekskommunikatsiooni määramine), kuid surmanuhtlusi täitsid reeglina tsiviilvõimud. Karistused võisid hõlmata vabatahtlikke või sunniviisilisi abjuratsioone, kloostrisse saatmist, varade konfiskeerimist ja muuhulgas avalikke karistustseremooniaid.

Organisatsioon ja ajalugu

Inkvisitsioon ei olnud ühtne nähtus, vaid koosnes mitmest omavahel seotud ja eraldiseisvast süsteemist. Inkvisitsiooni areng oli etapiviisiline. Varaseimad püsivad inkvisitsioonid tekkisid 12.–13. sajandil, kui paavstlikud ja kohalikud võimud hakkasid organiseeritumalt ketserluse vastu võitlema. Esimene alaline inkvisitsioon loodi 1229. aastal; seda juhtisid paljudes kohtades dominiiklased ja teised ordo liikmed, sealhulgas Roomas.

1478. aastal asutasid Aragoni Ferdinand II ja Kastiilia kuninganna Isabella I Hispaania inkvisitsiooni, mis sai erakordselt tugevaks riikliku kontrolli all oleva institutsiooniks. Hispaania inkvisitsioon langetas otsuseid, milles tihti kombineerus religioosne ja poliitiline motivatsioon (näiteks juutide ja muslimite ümberristimine ning usuterviku kontroll).

1542. aastal asutas paavst Paulus III inkvisitsioonikongregatsiooni kui püsiva tribunali, mis koosnes kardinalidest ja muudest ametnikest. See keskne Rooma inkvisitsioon (hiljem tuntud ka kui Püha Kontor või Püha Inkvisitsioon) teostas järelevalvet kohalike inkvisitsioonide üle ja uuris olulisi juhtumeid eriti Itaalias. Kõige kuulsam juhtum, mida see menetles, oli Galileo Galilei kohtuprotsess 1633. aastal.

Tuleb märkida, et tekstis mainitud nimetus "katoliku kiriku Püha Usu Edendamise Kongregatsioon (ladina keeles Sacra Congregatio de Propaganda Fide)" ei kajasta täpselt inkvisitsiooni institutsioonide nimetusi. Ladinakeelne fraas, mida sageli seostatakse misjonitööga (Propaganda Fide), tähistab 1622. aastal loodud Kongregatsiooni misjoni ja usutöö edendamiseks. Inkvisitsiooni keskne organ Roomas kandis varasematel aegadel nimetusi nagu "Sacra Congregatio Romanae et Universalis Inquisitionis" või hiljem "Congregatio Sancti Officii" (Püha Kontor) — tänapäeval tuntud järglasena kui Kongregatsioon Õpetuse Eest (Congregation for the Doctrine of the Faith).

Erinevused ja piirkondlikud eripärad

Inkvisitsioonide range ulatus ja meetodid varieerusid. Mõned põhierinevused:

• Keskaegne paavstlik inkvisitsioon keskendus õppetõrjumisele ja ketserite vastu suunatud uurimisele kiriku sees.
• Hispaania inkvisitsioon oli tugevalt riikliku kontrolli all, väga bürokraatlik ja püsiv, ning seda kasutati ka poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
• Portugali inkvisitsioon (sarnane Hispaania omale) ning teised riiklikud inkvisitsioonid järgnesid oma reeglitele ja ajalistele prioriteetidele.
• Rooma inkvisitsioon oli mõnikord konservatiivsem ja keskendus pigem kirikuõpetuse kontrollile, ent selle menetlused olid formaalselt jäigad ja teadmised võivad varieeruda.

Kuulsad juhtumid ja mõjud

Inkvisitsiooni kuulsamate juhtumite hulka kuuluvad lisaks Galileo Galilei protsessile ka näiteks Giordano Bruno hukkamine (1600), kes mõisteti surma Rooma inkvisitsiooni poolt tema filosoofiliste ja teoloogiliste seisukohtade tõttu. Hispaania inkvisitsiooniga seostub kuulus inkvisiitor Tomás de Torquemada, kes oli 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses tuntud karmide repressioonide eest. Inkvisitsiooni tegevus jättis pikaajalise kultuurilise ja ühiskondliku jälje: see mõjutas teaduse, raamatutrüki, usupraktikaid ning usuvabaduse arengut Euroopas.

Kriitika, reformid ja lõpp

Inkvisitsiooni tegevust on ajalooliselt laialdaselt kritiseeritud – peamised argumendid puudutavad õigusmõistmise ebaõiglust, piinamiste ja surmanuhtluste kasutamist ning kiriku ja riigi vaheliste võimusuhete kuritarvitamist. Samas on ajaloolased rõhutanud, et inkvisitsioon ei olnud kõikjal ja alati ühtemoodi verine: paljudel juhtudel piirdusid karistused leebemate kanoniliste sanktsioonidega või kohustusliku pattulangetusega.

Aastal 1965–1966 tehti katoliku kirikus mitmeid reforme ning Index Librorum Prohibitorum ja teised ranged tsenseerimisvormid kaotasid oma jõu. Inkvisitsiooni kui institutsiooni vormiline mõju kahanes järk-järgult ning selle järeltulijad reorganiseerusid ja muutusid: kohalikud inkvisitsioonid kaotati erinevatel aegadel (Hispaania inkvisitsioon ametlikult likvideeriti 1834. aastal), Rooma inkvisitsioon transformeerus ja selle pärand on tänapäeval peamiselt uurimuslik ja õiguslik (näiteks Kongregatsioon Õpetuse Eest).

Pärand ja ajalooline hindamine

Inkvisitsiooni pärand on mitmetahuline: see tähistab nii religioosse autoriteedi püüdlusi säilitada õpetuse puhtust kui ka hoiatusi võimu kuritarvitamise ja usuvabaduse piiride kohta. Tänased ajaloolased uurivad inkvisitsiooni protseduure, dokumente ja konteksti kriitiliselt, püüdes eristada mitteametlikke legende ja liialdusi faktipõhistest leidudest. Kokkuvõttes on inkvisitsioon oluline teema nii religioosse ajaloo, õigusajaloo kui ka inimõiguste arutelude jaoks.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli inkvisitsioon?

K: Mida ta tegi?

K: Millal see kehtestati?

K: Mis on selle täielik nimi?

K: Kuidas karistas see ketserite eest?

K: Kes mõistis kohut Galileo Galilei üle?

K: Mida tähendab "inkvisitsioon"?

Otsing