Index Librorum Prohibitorum: katoliku kiriku tsensuur ja keelatud raamatud

Index Librorum Prohibitorum: ajalugu katoliku kiriku tsensuurist ja keelatud raamatutest — päritolu, mõju, kuulsad keelud (Kepler, Kant, Bruno) ja indeksist loobumine 1966.

Index Librorum Prohibitorum (inglise keeles: List of Prohibited Books) oli Indeks, katoliku kiriku ametlik nimekiri raamatutest, mille lugemine, omamine või levitamine oli kiriku otsusel keelatud või piiratud. Nende teoste vastu võeti meetmeid siis, kui kirik pidas neid ketserlikeks, rõvedateks või muul viisil kirikuvastasteks ja moraalile kahjulikeks. Indeks oli osa laiemast tsensuuri mehhanismist, mille kaudu kiriklikud institutsioonid püüdsid kaitsta usuõpetust ja usklikke.

Ajalooline taust ja algus

Indeksi varajased kogumid ilmusid juba 16. sajandi alguses: registreeritud väljaandeid avaldati Madalmaades (1529), Veneetsias (1543) ja Pariisis (1551). Kiire religioosse pinge ja 16. sajandi keskpaiga ususõjad (peamiselt Prantsusmaal ja Saksamaal) andsid ajendi võimudele, kes uskusid, et trükiväljundit kontrollides on võimalik pidurdada ketserluse levikut. Esimese Roomas välja antud ametliku kataloogi — nn Pauluse indeks — andis välja paavst Paulus IV 1559. aastal.

Organisatsioon ja rakendamine

Indeksit ajakohastas ja haldas alates 1571. aastast Püha Indeksikongregatsioon (hiljem osa Püha Officii ja lõpuks Kongregatsioon õppetõe eest). 20. sajandi ja viimane täielik väljaanne ilmus 1948. aastal. Nimekirja koostamisel kasutati mitmesuguseid kriteeriume: teoste sisu, autorite maine ja mõju usule ning moraalile. Vastavalt Indeksi eri väljaannetele sisaldasid reeglid juhiseid ka raamatute lugemise, väljaandmise ja levitamise kohta; mõnel juhul võis teose lugemiseks saada eriloa (nt spetsiaalne kiriklik luba), aga paljud teosed olid üldse keelatud.

Kirik kasutas raamatute kontrollimiseks nii oma institutsioonilist aparatuuri (tsensorid, litsentsid, nihil obstat, imprimatur) kui ka koostööd tsiviilvõimudega. Indeksi jõustamine oli sageli seotud inkvisitsiooniga ja võis väljenduda konfiskeerimistes, trahvides või muudes sanktsioonides, sõltuvalt riigist ja ajast.

Teaduslikud ja filosoofilised konfliktid

Indeksist leidsid aset nii teoloogilised kui ka kultuurilised konfliktid teaduse ja filosoofia valdkondades. Nimekirja sattusid ka teaduslikud teosed: näiteks mõningaid astronoomide kirjutisi kantigi indeksisse (näiteks mainitakse artikkelises Johannes Kepleri teost "Epitome astronomiae Copernicanae", mis oli indeksis 1621–1835). Samuti ilmusid indeksis filosoofide kirjutised, näiteks Immanuel Kanti "Puhta mõistuse kriitika".

Kuulus näide on ka Galileo Galilei konflikt kirikuga: tema teosed, eriti Dialogue Concerning the Two Chief World Systems, sattusid kirikliku kriitika alla ja olid pikka aega piiratult kättesaadavad. Samuti oli Giordano Bruno — kelle teosed kantigi 8. veebruaril 1600 indeksile — süüdistatud ketserluses ning ta hukati 1600. aastal; tema kohtuasjas mängisid rolli nii teoloogilised kui ka filosoofilised vaated, sealhulgas mõtted universumi mitmeköhulisusest ja «teistest maailmadest».

Piirangud Piibli ja tõlgete suhtes

Isegi Piibli väljaanded ja tõlked võidi keelata, kui need ei olnud kiriklikult heaks kiidetud või kui neid loeti eksitavateks. Kirik soosis kontrollitud tõlkeid ja kommentaare, et vältida õigusvastaste tõlgenduste levikut rahva hulgas.

Muudatused, tühistamine ja pärand

19. sajandil hakkasid kiriku suhted teaduse ja ühiskonnaga muutuma; üks näide on see, et alles 1822. aastal lubati kirikul trükkida raamatuid, mis aktsepteerisid Maa liikumist (heliotsentrilist õpetust) tingimusel, et sisu ei ole otseselt ketserlik. 20. sajandi jooksul muutus Indeksi roll järk-järgult vähem otsustavaks: kiriklik kontroll trükiste üle nõrgenes ja sotsiaalsed, poliitilised ning tehnoloogilised muutused vähendasid Indeksi mõju.

Viimane täielik väljaanne ilmus 1948. aastal. 14. juunil 1966 kaotas paavst Paulus VI Indeksi ametliku jõu — otsuse põhjendati muu hulgas sellega, et traditsiooniline loetelu ei sobinud enam kaasaegse kiriku ülesandeks ega kiriku ja ühiskonna suhetega 20. sajandil. Pärast Indeksi ametlikku kaotamist jätkas Kirik siiski õpetuse kaitsmist läbi teiste õiguslike ja doktrinaalsete vahendite: Kongregatsioon õppetõe eest (nüüd Kongregatsioon Kristuse Õpetuse) säilitas rolli usuõpetuse järelevalves ning andis välja suuniseid ja otsuseid konkreetsete juhtumite kohta.

Kaasaegne tähendus ja uurimistöö

Tänapäeval nähakse Indeksit sageli ajaloolise näitena kiriklikust tsensuurist, usulistest konfliktidest ja kokkupuutest teaduse ning kultuuriga. Selle mõju oli aga mitmetahuline: indeksis kajastunud keelud mõjutasid trükkimist, tõlkimist ja teadlaste-sõltumatute mõtlejate levikut eri piirkondades, samas kui sekkumine mõnikord süvendas vastureaktsioone ja avalikku huvi keelatud teoste vastu.

Täielik loetelu Indeksi järjestikustes väljaannetes esinevatest autoritest ja kirjutistest on esitatud J. Martínez de Bujanda teoses Index Librorum Prohibitorum, 1600–1966. Indeksis olnud raamatute nimekirjad on nüüd kättesaadavad ka veebis, mis võimaldab uurijatel ja huvilistel paremini jälgida, milliseid teoseid ja autoreid ajaloos kirik konkreetselt piiras.

Oluline mõte: Indeks oli ajalooliselt oluline institutsioon, mis peegeldas kiriku muret usu ja moraali säilitamise pärast, kuid selle meetodid ja mõju on tänapäeval laialdaselt uurimise, kriitika ja diskussiooni objektiks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Index Librorum Prohibitorum?

K: Millal ja kus see esimest korda avaldati?

K: Kes vastutas nimekirja ajakohastamise eest?

K: Mis oli selle eesmärk?

K: Kuidas jõustasid võimud seda?

K: Kas on näiteid teostest, mis olid selles nimekirjas?

Küsimus: Millal paavst Paulus VI selle indeksi tühistas ?

Otsing