Immanuel Kant (22. aprill 1724 – 12. veebruar 1804) oli saksa filosoof. Ta sündis Königsbergis Ida-Preisimaal ja suri samuti samas linnas. Kant kasvas üles pietistlikus perekonnas ning õppis alg- ja keskkooli Collegium Fridericianumis, hiljem jätkas õpinguid ülikoolis (Albertina), kus ta süvenes matemaatikasse, loodusteadustesse ja filosoofiasse. Enne akadeemilist karjääri töötas ta mitme pere juures koduõpetajana; 1770. aastal sai temast Königsbergi ülikooli loengupidaja ja hiljem professor. Oma süsteemi nimetas ta transendentaalseks idealismiks.

Peamised ideed ja teadustööd

Kanti tööd käsitlevad laialdaselt epistemoloogiat, metafüüsikat, eetikat ja esteetikat. Tema kõige tuntumad teosed on:

  • Kritik der reinen Vernunft (1781; teine, parandatud väljaanne 1787) — inglise keeles tavaliselt "Puhta põhjuse kriitika" — kus ta arendas mõistete "sünteetiline a priori", tajumise vormid (ruum ja aeg), arusaama kategooriatest ning eristas nähtust (phenomenon) ja absoluutset asja (Ding an sich).
  • Prolegomena zu einer jeden künftigen Metaphysik (1783) — mõeldud eelkõige selgituseks ja kokkuvõtteks põhiteoseks.
  • Grundlegung zur Metaphysik der Sitten (1785) ja Kritik der praktischen Vernunft (1788) — Kant arendas välja oma moraalifilosoofia: moraali alus on tahte hea vorm (good will) ja kohustus (duty), keskseks põhimõtteks on kategooriline imperatiiv, mis rõhutab tegutsemist nii, nagu sinu tegutsemispõhimõte võiks saada üldiseks seaduseks.
  • Kritik der Urteilskraft (1790) — esteetika ja teleoloogia käsitlused, hinnangud maitse ja ilu kohta ning looduse mõtestamine lõpliku eesmärgi perspektiivist.

Transendentaalne idealism ja epistemoloogia

Kant esitas radikaalse eristuse selle vahel, kuidas maailm ilmneb meie kogemuses (fenomenid) ja kuidas see võib olla iseenesest (noumenon või Ding an sich). Tema järgi ei saa teadmised ulatuda nähtustest kaugemale ilma, et mõistus ei annaks neile vormi — ruumi ja aja kujul ning mõistuse kategooriate kaudu. Sedasi tekkis idee, et mõned teadmised (sünteetilised a priori) on võimalikud: need annavad uut sisu, kuid on siiski vahetult võimalikud enne kogemust (näiteks matemaatika ja põhjuslikkus kui teadmisvormid).

Eetika ja inimväärtus

Kant rõhutas moraalisest tegutsemisest tulenevat autonoomiat ning inimese kui lõppeesmärgi tunnustamist. Kategooriline imperatiiv on mitme formulatsiooni kaudu väljendatud, näiteks: "Toimi ainult selle maksimi järgi, mille järgi sa võid samal ajal tahta, et see saaks üldiseks seaduseks." Kant rõhutas, et moraalne väärtus peitub kavatsuses ja motifis, mitte ainult tagajärjes; inimene on eneseväärikuselt väärtuslik ja ei tohi olla pelgalt vahend.

Isiklik elu ja pärand

Kant oli elus tagasihoidlikult korrapärane, jättis abiellu olemata ja oli tuntud oma range päevaplaani poolest — kuigi mõnede juttude kohaselt kohandasid kohalikud oma kellad tihti tema jalutuste rütmi järgi. Ta jätkas kirjutamist ka pärast õppetööst tagasitõmbumist ning suri 1804. aastal Königsbergis.

Mõju ja tähendus

Kanti teooriad mõjutasid tugevalt hilisemat saksa idealismi (nt Fichte, Schelling, Hegel) ning kaasaegset epistemoloogiat, metafüüsikat ja moraalifilosoofiat. Tema rõhuasetus mõistuse piiridel on mõjutanud nii teadusfilosoofia arutlusi kui ka poliitilisi ja eetilisi käsitlusi inimõigustest, autonoomiast ja inimväärikusest. Paljud tänapäeva filosoofilised debatid — näiteks arutelud teadvuse, objektiivsuse ja moraalsete kohustuste üle — lähtuvad või vastanduvad kantlikele lähenemistele.

Tänapäeval on Königsbergi linn osa Venemaast ja selle nimi on muudetud Kaliningradiks. Kanti eluajal oli see Preisimaa kuningriigi suuruselt teine linn.