Johann Wolfgang von Goethe — Saksa kirjanik, loodusteadlane ja filosoof

Goethe sündis Saksamaal Frankfurdis Maini ääres. Tema isa oli hästi haritud ja väga range. Tema ema oli tema sündides vaid kaheksateistkümneaastane. Kui Goethe oli väike poiss, hakkas ta oma sõpradele lugusid ja näidendeid kirjutama. Nooruses õppis ta kreeka, ladina ja prantsuse keelt. Aastatel 1765-1768 õppis ta Leipzigis õigusteadust. Ta kirjutas ka mõned kirjad, mida peetakse ilusaks ja mis näitasid tema lootust kirjanikuna. Ta jätkas õpinguid Strasbourgis aastatel 1770-1771. Ta ühines teiste noorte meestega, kes tahtsid muuta sakslaste kirjutamisviisi. Ta arvas, et inimesed nagu Johann Christoph Gottsched olid liiga ranged luuletuste kirjutamise suhtes. Valgustuse ideede asemel tahtis ta, et luuletajad oleksid loovad ja looksid oma reeglid.

Üks mees, kellel oli palju uusi ideid, oli luuletaja Johann Gottfried von Herder. Herderile meeldisid nii Shakespeare'i näidendid (mida ta oli õppinud saksa keeles) kui ka rahvaluule. Need ideed olid Goethe jaoks põnevad ja ta aitas Herderil koguda rahvaluulet. Mõlemad mehed uskusid, et luule peaks alati tulema südamest ja et see peaks põhinema luuletaja kogemustel, mitte vanamoodsatel ettekujutustel sellest, milline peaks olema hea luuletus. Mõned Goethe tuntuimad luuletused on kirjutatud sel ajal, näiteks "Heidenröslein", "Der König in Thule" ja "Erlkönig".

Goethe armus oma elu jooksul mitmesse naisesse. Oma elu algperioodil oli ta armunud ühte tüdrukusse nimega Friederike Brion, kes oli pastori tütar. Mitmed tema luuletused on inspireeritud temast. Ta tundis suurt kurbust, kui nad lahku läksid. Armastaja hüljatuse tunnet leidub paljudes Goethe teostes. Kõik need põhinevad tema enda kogemustel. Tema pettumus armastuses inspireeris teda, kui ta kirjutas Wertherist teoses "Die Leiden des jungen Werthers" ja Gretchenist tema suures näidendis "Faust". Tema luuletused näitavad ka tema ideid teadusest ja filosoofiast.

Die Leiden des jungen Werthers (Noore Wertheri kannatused) on kirja vormis kirjutatud raamat. Werther on noormees, kes armub kirglikult tüdrukusse nimega Lotte, kes on abielus kellegi teisega. Werther tapab end lõpuks ise. Raamat oli väga edukas kogu Euroopas. Inimesed rääkisid "Wertheri palavikust". Paljud noormehed, kes olid armastuses pettunud, kopeerisid Wertherit ja tapsid end.

Goethe kuulsaim teos on väga pikk näidend "Faust". Ta töötas selle kallal suurema osa oma elust. Sel ajal kirjutas ta Fausti esimest versiooni. See põhineb legendaarsel tegelasel ja räägib Faust-nimelisest mehest, kes on väsinud õppimisest ja tahab saada võimalikult suurt õnne. Kurat (näidendis Mefistofeles) ütleb Faustile, et ta saab teda selles aidata, kuid lõpuks peab Faust talle oma hinge andma ja koos temaga põrgusse minema. Faust kasutab maagiat lootuses, et see ütleb talle kõik elust.

Kirjutamise kõrval arendas Goethe karjääri ka juristina. Veebilehel 1772veetis ta neli kuud Wetzlaris keisririigi kohtutes. Siin leidis ta uusi sõpru, sealhulgas ühe noore tüdruku, kes oli juba kellegagi kihlatud.

Goethe oli hästi haritud ning oskas hästi organiseerida ja saada hakkama tähtsate inimestega. Üksteist aastat töötas ta Weimari õukonnas noore hertsogi Karl Augusti juures. Temast sai hertsogi kabineti liige ja hiljem selle president. Ta pidi korraldama tee-ehitusprojekte ning hoolitsema parkide ja hoonete eest. Ta õppis geoloogiat, mineraloogiat, botaanikat ja anatoomiat. Ta armus naisesse nimega Charlotte von Stein, kes oli abielus ja kellel oli mitu last. Ta kirjutas naisele armastuskirju ja naine inspireeris teda kirjutama palju luuletusi. Sel ajal tundis ta, et mehe ülesanne elus on olla kasulik. Tema raamatute kangelasteks olid sel ajal sageli geeniuste asemel tavalised inimesed.

Mõne aja pärast mõistis ta, et kogu tema töö valitsuse ülesannete täitmisel ei jätnud talle aega kirjutamiseks, nii et ta läks 18 kuuks Itaaliasse. Ta armastas maastikke ja tegi palju visandeid, luges vanu luuletajaid ja kunstiajaloo raamatuid. Ta kirjutas riimilise näidendi "Iphigenie auf Tauris", milles on ühendatud klassitsismi ilu ja suur luule.

Itaaliast naastes asus ta taas Weimari. Ta külastas Itaaliat teist korda. Ta sai suureks sõbraks kuulsa luuletaja ja näitekirjaniku Friedrich Schilleriga. Mõlemad mehed rääkisid paljudest oma ideedest ja aitasid teineteist oma teoste kriitikaga. Ta kirjutas selliseid lühiteoseid nagu "Hermann und Dorothea", mis räägib elust Saksa väikelinnas Prantsuse revolutsiooni ajal.

Kaks kõige olulisemat tööd tegid teda sel ajal. Üks on romaan Wilhelm Meisters Lehrjahre. See on näide sellest, mida saksa keeles nimetatakse "haridusromaaniks", mis tähendab midagi sellist nagu "haridusromaan". See tähendab romaani, mis näitab inimese kasvamist ja tema iseloomu arengut ning maailma tundmaõppimist. See raamat oli väga oluline mõju 19. sajandi romantilisele romaanile ja kõigile saksa autobiograafilistele romaanidele sellest ajast alates. Goethe töötas selle raamatu kallal mitu aastat.

Teine tohutu tähtsusega teos oli tema näidend "Faust". Ta tegi algsesse versiooni muudatusi, pannes kõik väikesed osad kokku üheks suureks näidendiks. Schiller andis talle selle kirjutamise ajal nõu. Faust sõlmib pakti kuradi Mefistofelesiga, kes lubab talle kõike, mida ta hing vaid soovida võib: head elu, kulda, naisi ja au. Ta allkirjastab pakti oma verega.

Napoleon pidas sel ajal sõdu kogu Euroopas. Saksamaa, mis koosnes veel paljudest väikestest riikidest, oli Prantsusmaa vaenlane. Goethe pidas Napoleoni alati kangelaseks. Tema arusaamad poliitikast põhinesid ikka veel 18. sajandi ideedel. Ta vihkas sõda ja seetõttu ei osalenud ta poliitikas, vaid keskendus teadusele ja kirjandusele. Ta kirjutas raamatu "Die Wahlverwandtschaften" ("Valikuhetked"), mis käsitleb abielulahutuse probleemi. Mõningaid tema teaduslikke ideid kasutatakse loos, sest ta räägib sellest, kuidas kaks keemilist ühendit võivad laguneda ja moodustada uusi ühendusi. Ta võrdleb seda oma loo inimestega. Tema luuletused "Westöstlicher Divanis" on ühed tema suurimatest. Ta kasutab Pärsiast ja teistest idamaadest pärit ideid koos läänest pärit ideedega. Selles on palju tähendamissõnu inimelu kohta.

Paljud huvitavad asjad, mida Goethe ütles, pani kirja tema sõber Eckermann, kes avaldas need raamatus "Vestlused Goethega". Goethe kirjutas oma elust ka oma autobiograafias, mille pealkiri oli "Dichtung und Wahrheit" (Luule ja tõde). Raamatus on juttu tema noorusest kuni Weimari saabumiseni. See koosneb neljast osast. Neljas osa ilmus pärast tema surma. Ta valis selle pealkirja, et näidata, et ta räägib meile oma elust tõtt, kuid et ta on muutnud mõnede sündmuste järjekorda, et teha sellest poeetiline raamat.

Goethe kirjutas Wilhelm Meistrile järjejutu (osa, mis järgneb), mille pealkiri on "Wilhelm Meistri rändaastad" (Wilhelm Meisters Wanderjahre). See koosneb mitmest osast, mis on nagu eraldi lood. Need jutustavad meile Wilhelm Meisteri suhetest ühiskonnaga ja sellest, kuidas ta peab muutma oma käitumist, et sobituda teiste inimestega.

Goethe "Faust" oli teinud temast Euroopa kirjanduse suurima inimese. Oma elu lõpus lõpetas ta Fausti teise osa. See on üsna raskesti loetav ja pigem pikk luuletus kui dramaatiline näidend. See räägib tema ideedest allegooriast, teadusest ja filosoofiast.

Goethe suri Weimaris 22. märtsil 1832. aastal. Ta oli alustanud 18. sajandi suure klassikalise kirjanikuna ja lõpetas 19. sajandi noore romantikuna. Keegi teine ei avaldanud nii suurt mõju tolleaegsele kunstile ja kirjandusele.

• Götz von Berlichingen mit der eisernen Hand, 1774
• Prometheus, 1774
• Die Leiden des jungen Werthers, 1774
• Iphigenie auf Tauris, 1779
• Torquato Tasso, 1780 - 1790
• Römische Elegien, 1788-90
• Venezianische Epigramme, 1790
• Faust. Ein Fragment, 1790
• Wilhelm Meisters Lehrjahre, 1795/96
• Faust. Eine Tragödie, 1808
• Värviteooria, 1810
• West-östlicher Divan, 1819
• Faust II, 1833