Allegooria on termin, mis tähistab kõnekujundit. See on lugu või pilt, millel on varjatud tähendus. Allegooriate tegelased on sümbolid, mis esindavad konkreetseid ideid. Lool on kujundlik tähendus, mitte ainult sõna-sõnaline.

Allegooria on üks retoorika näide, kuid allegooria ei pea olema keeleline lugu. See võib olla ka midagi vaatamisväärset, näiteks maal või skulptuur.

Allegooria on nagu pikk metafoor. Inimesed peavad kasutama oma kujutlusvõimet, et mõista, mida see püüab öelda. Muinasjutt või tähendamissõna on lühike allegooria, millel on üks põhiidee (moraal).

Mõnikord öeldakse, et lugudel on tähendusi, mida autor tegelikult ei kavatsenud. Näiteks on paljud inimesed väitnud, et "Sõrmuste isand" oli maailmasõdade allegooria, kuid tegelikult kirjutati see ammu enne Teise maailmasõja puhkemist ja J. R. R. Tolkien ütles, et see ei olnud allegooria. Nii muudavad inimesed mõnikord autori ideid. Mõnikord teevad nad seda oma poliitilistel põhjustel.

Mõiste ja omadused

Allegooria kasutab lugusid, isikuid, kujundeid või sündmusi, et esitada abstraktseid ideid konkreetses, kergesti tajutavas vormis. Peamised tunnused:

  • Sümboolsus: tegelased ja sündmused esindavad midagi enamat kui nende otsene tähendus.
  • Järjepidevus: allegooria hoidub juhuslikest metafooridest – terve lugu järgib sama võrdlust.
  • Hoolikalt konstrueeritud loogika: allegooria töötab, kui põhitasandi sündmused peegeldavad varjatud tähendust.

Tüübid allegooriast

  • Moralisatsiooniline allegooria – eesmärk on õpetada moraalset õppetundi (näiteks paljud tähendamissõnad).
  • Poliitiline ja sotsiaalne allegooria – peidab ühiskondlikke või poliitilisi kommentaare (kasutatakse kriitika või propaganda vahendina).
  • Religioosne allegooria – selgitab või illustreerib usulisi tõdesid (nt paljud piibli tõlgendused ja pühakirja jutustused).
  • Visuaalne allegooria – maalid, skulptuurid ja freskod, kus kujutised esindavad moraalseid või filosoofilisi ideid.
  • Pika vormi (romaani- või eepiline) allegooria – kus terve teos toimib ühe suurema varjatud signatuurina.

Kuidas allegooriat tõlgendada

Allegooria lugemine nõuab tasakaalu: autori kavatsuse arvestamine ja lugeja loov tõlgendus. Sammud, mis aitavad:

  • Mõtle sõna-sõnalisest tasandist: järgi, mis toimub loos või pildil – sündmused ja tegelased.
  • Otsi korduvaid elemente: sümbolid, värvid, nimed või korduvad kujundid viitavad varjatud tähendustele.
  • Seosta tegelased ideedega: mis abstraktseid mõisteid (võimu, ahnuse, tarkuse, süütuse jms) iga tegelane võiks esindada?
  • Arvesta ajaloolist ja kultuurilist konteksti: autori eluiga, ühiskondlikud tingimused ja žanri ootused mõjutavad allegooria sisu.
  • Lase mitmetähenduslikkusel olla: allegooriad võivad kanda mitut lugemist ja neid võib tõlgendada eri aegadel erinevalt.

Erinevus metafoori, sümboli ja parable vahel

Metafoor on lühike kujundlik võrdlus (näiteks „elus on tee“), sümbol on üksik element, millel on laiem tähendus (näiteks roos kui armastuse märk), ja allegooria on nende ühendatud süsteem – pikk narratiiv või pilt, kus palju metafoore ja sümboleid moodustavad terviku. Muinasjutt või tähendamissõna on sageli lihtsam, selgem ja lühem allegooria, millel on üks peamine õpetus.

Näited ja kasutus

  • Kirjanduses on allegooriaid olnud sajandeid: fabelid ja tähendamissõnad on varakult levinud vormid.
  • Visuaalses kunstis võib maal kujutada õilsat voorust ja selle vastandit, näiteks keskaja ja renessansi freskod, mis esitasid ühiskondlikke või moraalseid seisukohti.
  • Ka kaasaegsed teosed — filmid, seriaalid ja mängud — kasutavad allegooriat, et käsitleda keerulisi teemasid peidetud, kergemini seeditavas vormis.
  • Kunstiteostest toovad kirjanduslikud analüüsid sageli näiteid, kus publik on andnud teosele poliitilise või isikliku tõlgenduse, mis võib erineda autori algsest kavatsusest (nagu eelnevalt mainitud "Sõrmuste isand" näitel).

Miks autorid kasutavad allegooriat?

  • Allegooria võimaldab käsitleda keerulisi ja tundlikke teemasid peenemalt ja mitmetasandiliselt.
  • Selle kaudu saab edastada moraalseid õpetusi või poliitilist kriitikat viisil, mis võib olla laiemalt vastuvõetav või vähem otsene.
  • Allegooria kutsub lugejat kaasa mõtlema ja aktiivselt tõlgendama, mis võib tugevdada teose mõju.

Vead ja üleinterpretatsioon

Kuna allegooria kutsub tõlgendama, võivad tekkida kaks levinud viga:

  • Üleinterpreteerimine: iga element ei pea kandma sügavamat tähendust — mõnikord on see lihtsalt kunstiline valik.
  • Autorilt võõrandumine: mõnikord loevad inimesed teost poliitilises või isiklikus võtmes, mis autorile ei vastanud; see ei tee tõlgendust aga ilmtingimata valeks, pigem näitab tekstide mitmekihilisust.

Kokkuvõtteks

Allegooria on võimas vahend mõtisklemiseks, õpetamiseks ja kriitikaks. Selle mõistmiseks aitab tähelepanelik lugemine, konteksti tundmine ja teadlikkus sellest, et allegoorial võib olla mitu tasandit. Oluline on sildistada julgelt ja kriitiliselt, kuid vältida liigset fikseerumist ainsale „õigele“ tähendusele.