Retoorika
Retoorika on inimeste veenmise ja veenmise kunst keele abil, kasutades selleks avalikku rääkimist või kirjutamist. Sõna juur pärineb kreeka keelest ῥητορικὴ [τέχνη], mis tähendab umbes "kõnekunst".
Websteri sõnaraamat määratleb seda kui "sõnade tõhusa kasutamise kunsti või teadust kõnes või kirjas, eriti kirjandusliku kompositsiooni kunsti või teadust". Sõna "tõhusalt" on selles määratluses suhteline. See, mis on ühes kontekstis tõhus, võib teises kultuuriruumis olla täiesti erinev. Erinevad keeled erinevad oma retooriliste stiilide poolest, st selle poolest, kuidas nad kasutavad keelt erinevate eesmärkide saavutamiseks. Inimesi saab selles oskuses koolitada. See on veenmise kunst või tehnika, mida kasutavad kõnelejad (avalikud kõnelejad), kirjanikud ja meedia.
Jan Steeni (1625-1679) "Retoorikud", umbes 1655. aasta
Ajalugu
Selle päritolu oli Vana-Kreekas 5. sajandil. Nad tegid oma otsuseid, rääkides avalikus kohas ettepanekute poolt või vastu. Samuti peeti kõnesid, kui inimest süüdistati kohtunike ees raskes kuriteos. Kuna retoorika oli neile nii oluline, kirjutasid kreeklased ja roomlased sellest, kuidas olla hea retoorik. Seda nimetatakse mõnikord "sekundaarseks retoorikaks". See on tehnika, mida saab õpetada ja mida saab kasutada kirjutamisel. Varajane näide on Platon, kes kirjutas oma teosed dialoogide kujul. Iga tõstatatud küsimust arutatakse kahe tegelase vahel. Antiikmaailmas kasutasid ka roomlased, kes olid palju mõjutatud vanadest kreeklastest, samu meetodeid otsuste tegemiseks. Cicero oli üks nende kuulsatest kõnemeestest. Nende puhul ei osalenud aruteludes kõik kodanikud, vaid ainult Rooma senat või kohtud.
Keskaegsetes ülikoolides õpetati retoorikat õppekava osana. Retoorika, dialektika ja grammatika moodustavad triviumi, mis koos kvadriviumiga moodustavad lääne kultuuri seitse vaba kunsti. Antiikajal ja keskajal kasutati retoorikat veenmiseks avalikul ja poliitilisel areenil ning ka kohtutes. Sõnu "retoorika" või "sofism" kasutatakse sageli negatiivses tähenduses, desinformatsiooni või propaganda tähenduses. Veenmise kunstina on retoorika ka tänapäeval avalikus elus jätkuvalt oluline. Neid kasutatakse ka kahtlaste või kallutatud argumentidega kõne kirjeldamiseks. Klassikalised retoorikud tunnistasid mitusada retoorilist figuuri. Mõned neist on siiani kasutusel, näiteks metafoor, võrdlus ja paradoks.
Tänapäeva maailmas on televisioonis peetud kõned, reklaamides sisalduvad ideed või rahvahulkade ees peetud kõned kõik retoorika. Nad räägivad inimestega otse, eesmärgiga neid veenda. Enne Teist maailmasõda olid raadio ja trükimeedia võimsad retoorika vahendid. Ajalehed ja raamatud veenavad lugejaid teatud seisukoha poole. Retoorika ei sõltu ainult elavast publikust.
Struktuur
Aristotelese järgi on retoorikal veenmisel kolm elementi:
- Eetos: sõltub kõneleja isiklikust iseloomust (peab tunduma hea, usalduse vääriline).
- Pathos: paneb publiku meelestatud seisundisse (äratab tema emotsioone).
- Logos: tõend või näiline tõend, mida pakuvad kõne sõnad (tegelik argument).
Kontrastiivne retoorika
Söter viis 1988. aastal Austraalias läbi uuringu araabia, vietnami ja inglise keelt emakeelena kõnelevate üliõpilaste seas. Valimi, 6. ja 11. klassi õpilastel paluti kirjutada magamislugu väikesele lapsele. Õpilaste poolt loo kirjutamise ülesande täitmisel kasutatud erinevates lähenemisviisides ilmnesid kohe mustrid.
Vietnami lugudes keskenduti eelkõige tegelastele ja nendevahelistele suhetele (mis väljendub suures osas dialoogis). Ingliskeelsetes lugudes keskenduti eelkõige süžeede järjestikusele edasiliikumisele. Araabiakeelsetes lugudes keskenduti peamiselt sündmustiku kirjeldavatele elementidele.
Kontrastiivne retoorika ütleb, et inimestel, kellel on ühine keel, võivad olla erinevad retoorilised stiilid, mis on tingitud kultuuri ja vahetuste mõjust. Diskursus läheb kaugemale sihtkeele emakeelsetest diskursuskorralduse või retoorika vormidest.
USAs viidi läbi parafraseerimisülesande uuring hiina ja vene üliõpilaste seas. Ameerika üliõpilased suutsid kergesti parafraseerida, kuid Hiina üliõpilastele oli see raske, võib-olla nende akadeemilise keskkonna tõttu, mida mõjutavad konfutsianistlikud traditsioonid. Vene üliõpilased olid parafraseerimisega hädas, sest vene akadeemilises keskkonnas oli normiks, et üliõpilased peavad ainult lugema ja kirjeldama, mitte andma isiklikku tõlgendust või arvamust.
USA retooriline stiil: etnotsentrilised allikad kirjeldavad seda kui tavaliselt otsekohese ja suhteliselt loogilist.
Tsitaadid
Oraatorite ja nende retoorika kohta on öeldud väga vaimukaid asju:
Seotud leheküljed
