Oraator — avaliku kõne ja retoorika ajalugu ning kuulsad kõnelejad

Oraator: avaliku kõne ja retoorika ajalugu, kuulsad kõnelejad (Hitler, Churchill, King jt), meedia mõju ning veenmiskunsti areng läbi sajandite.

Oraator on keegi, kes esitab avalikult oma seisukohti. Algselt tähendas see avalikus kohas kõnelemist isiku või ettepaneku poolt või vastu. Vana-kreeka, ladina, prantsuse ja inglise keeles rääkis oraator kohtus süüdistatava poolt ja vastu ning suurte poliitiliste otsuste, näiteks sõja alustamise kasuks või vastu. Tasapisi hakati tähendama kedagi, kes rääkis avalikult ametlikel üritustel.

Oratoorika ehk retoorika on oskus argumenteerida või veenda, mida kasutavad kõnelejad. Trükikunsti leiutamine võimaldas raamatuid paljundada ja odavalt toota. See võimaldas oraatoritel teha oma veenmist nii trükis kui ka kõnes. Adolf Hitler ja Winston Churchill on head näited sellest, kuidas 20. sajandi oraatorid kasutasid meediat, näiteks raadiot ja filme, kus varem võis kasutada ainult kõnet. Mõlemad kirjutasid raamatuid, mida müüdi suurel hulgal, kuigi Churchilli raamatud käsitlesid rohkemat kui poliitikat. Tänapäeval mängivad televisioon ja ajalehed olulist rolli valimiste otsustamisel; internet vähem.

Teist tüüpi kõnelejad on need, kes soovivad muuta uskumusi. Usuteadlikud jutlustajad nagu Martin Luther ja John Knox muutsid Lääne-Euroopas religiooni; William Wilberforce ja Sojourner Truth juhtisid võitlust orjuse kurjuse vastu. Emmeline Pankhurst, Martin Luther King Jr. ja teised võitlesid selle eest, et kõik kodanikud saaksid võrdsed õigused.

Meil on tänapäeval sama palju kõnelejaid kui vanadel kreeklastel. Peamine erinevus seisneb selles, et kreeklased võisid neid näha ja kuulata silmast silma, kuid meil on see tänapäeval harva võimalik.

Retoorika põhimõtted ja kõneehitus

Retoorika keskseks aluseks on kolm klassikalist veenmise viisi: ethos (kõneleja usaldusväärsus ja iseloom), pathos (emotsioonide ärgitamine) ja logos (loogilised argumendid). Hästi üles ehitatud kõne sisaldab tavaliselt:

• Sissejuhatus — tähelepanu püüdmiseks ja teema ettevalmistamiseks;
• Põhiosa — selgelt struktureeritud argumendid, faktid, näited ja võrdlused;
• Kokkuvõte ja kutse tegevusele — oluline meeldetuletus peamistest punktidest ja selge üleskutse kuulajale.

Retoorsed võtted, mida sageli kasutatakse, on kordamine, küsimuste esitamine, metafoorid, paralleelstruktuurid (kolmikud või triadid) ja narratiivne jutustamine. Kõne stiil ning keele ülesehitus määravad suuresti, kuidas sõnum vastu võetakse.

Kõnelemisoskused ja kehakeel

Hea oraator ei tugine ainult sõnadele. Olulised oskused on:

• hääl: toonus, intonatsioon ja tempokontroll;
• hääle tugevus ja diktsioon, et olla arusaadav;
• kehakeel: žestid, silmside, liikumine laval ja näoilme;
• kontakt publikuga: kuulajate reaktsioonide lugemine ja kõne dünaamikasse reageerimine.

Ka ettevalmistus — rehearsal, tekstiga harjutamine ja tagasiside küsimine — on edu eelduseks. Tänapäeval kasutatakse sageli ka visuaalseid abivahendeid (slaidid, videod), mis toetavad räägitavat, kuid ei tohiks kõnet varjutada.

Ajaloolised ja kaasaegsed kontekstid

Ajalooliselt olid oraatorid võtmeisikud poliitikas, õigussüsteemis ja usulises elus. Rooma ja Vana-Kreeka oraatorid nagu Cicero ja Demosthenes kujundasid retoorikat kui akadeemilist ja praktilist distsipliini. Keskaegses ja varauusaja Euroopas kujunesid jutlused ja parlamendikesksed kõned avaliku arutelu keskpunktiks.

20. sajandil muutis meedia rolli suur areng: raadio, kino ja hiljem televisioon andsid oraatoritele võime mõjutada laia publikut ning luua tugevamaid emotsionaalseid sidemeid. Samal ajal tõi see kaasa ka uue vastutuse — demagogueerimine ja propaganda võivad retoorikat kurjasti ära kasutada.

Tänapäeval on lisandunud internet, sotsiaalmeedia, podcast’id ja otseülekanded, mis võimaldavad kõnelejatel jõuda globaalsete vaatajateni kiiresti ja väikeste kuludega. See tähendab nii võimalusi (laialdane levik, kiire tagasiside) kui ka riske (valemid võivad viia info kõikehõlmava polariseerumiseni).

Tuntud kõnelejad ja nende pärand

Artiklis mainitud nimetustel on ajalooline tähendus: nii positiivsed kui ka negatiivsed eeskujud näitavad, kuidas õnnestunud retoorika võib mõjutada ühiskonda. Näiteid ajaloo mõjukatest kõnedest on palju — poliitilised kõned, vabadusvõitlust toetavad kõned ja sotsiaalse õigluse eest kõneldud pöördelised tekstid on jätnud püsiva jälje rahvamuistusse.

Oluline on vaadata kõiki neid näiteid kriitilise pilguga: väljaõpe, tehnikad ja meedia abil laienev mõjukus võivad olla kasutusel nii heaks kui ka halvaks. Seetõttu on retoorikaõpetus ka eetiline küsimus — kuidas veenda ilma manipuleerimata.

Kuidas õppida oraatoriks saama

Praktilisi viise oratoorika arendamiseks:

• liitu kõnevõistluste või debatiklubi tegevusega;
• osale avaliku kõne kursustel ja töötoas (näiteks Toastmasters tüüpi rühmad);
• vistuta andmeid ja fakte, loo loogiline argumendijada ning harjuta esinemist peegel ees või salvestades;
• õpi kuulama — hea kõneleja mõistab oma publikut ja kohandab sõnumit;
• hinda eetikat: ära kasuta dezinformatsiooni ega sihilikult manipulatiivseid võtteid.

Kokkuvõte

Oraatorlus on vana ja pidevalt arenev kunst — alates Vana-Kreeka agora kõnedest kuni tänapäeva veebivideote ja otseülekanneteni. Retoorika annab tööriistad veenmaks, õpetamaks ja liigutamaks, kuid kaasneb ka vastutus: sõna võib ehitada ja hävitada. Hea oraator on nende tööriistade teadlik ja eetiline kasutaja.

Küsimused ja vastused

K: Mis on oranž?

K: Kuidas mõjutas trükikunsti leiutamine kõnelejaid?

K: Kuidas on meedia, näiteks raadio ja filmid, muutnud inimeste kõnekasutust?

K: Kes on mõned näited religioossetest jutlustajatest, kes muutsid religiooni Lääne-Euroopas?

K: Kes võitlesid orjuse kurjuse vastu?

K: Kes võitlesid kõigi kodanike võrdsete õiguste eest?

K: Mille poolest erineb tänapäeva ühiskond kõnemeeste osas Vana-Kreeka ühiskonnast?

Otsing