Winston Churchill

Isiklik elu

Winston Churchill sündis 30. novembril 1874 Inglismaal Oxfordshire'is asuvas Blenheimi palees, mis oli Marlborough' hertsogite kodu. Tema isa, lord Randolph Churchill, oli 7. hertsogi noorem poeg ja juhtiv tory poliitik. Tema ema (sündinud Jenny Jerome) oli ameeriklanna.

Churchill käis lapsena kuulsas Harrow koolis. Ta ei saanud häid tulemusi, kuid ütles, et oli hea võitluses.

Ta astus 1893. aastal Briti armeesse. Aastal 1896 viidi ta üle Bombaysse, mis asus tollases India impeeriumis (Briti Indias). Ta võitles seal, kus praegu on Pakistan. Pärast seda võitles ta 1898. aastal sõjas Sudaanis ratsaväe ohvitserina. Aastal 1899 läks ta Lõuna-Aafrikas teise buurisõja ajalehtede reporteriks. Buurid võtsid ta vangi, kuid tal õnnestus põgeneda.

1900. aastal sai temast konservatiivide partei poliitik ja ta valiti parlamenti. 1904. aastal vahetas ta erakonda ja liitus Liberaalide parteiga, kuid hiljem pöördus ta tagasi Konservatiivide parteisse. Ta abiellus 1908. aastal Clementine Hozieriga, kellel oli 5 last nimega Diana, Randolph, Sarah, Marigold ja Mary.

Esimene maailmasõda

1910. aastal sai Churchillist siseminister, üks tähtsamaid valitsuse liikmeid. 1911. aastal sai ta Admiraliteedi esimeseks lordiks, mis pani talle kuningliku mereväe juhtimise. Kui puhkes Esimene maailmasõda, jäi ta sellele ametikohale. Ta korraldas Gallipoli invasiooni, mis läks valesti, ja selle tõttu sunniti ta valitsusest lahkuma. Ta astus armeesse ja saadeti Prantsusmaale sõdima, kuigi ta oli endiselt parlamendi liige. 1917. aastal sai temast sõjavarustuse eest vastutav minister (laskemoonaminister).

Sõdade vahel

Pärast Esimest maailmasõda, 1919. aastal, sai Churchill sõjaministriks ja õhuministriks (lennukite). 1920. aastal andis ta korralduse esimeseks õhupommitamiseks Aafrikas, kui ta pommitas Darwiši riiki (ka Daraawiši riik).

1921. aastal juhtis ta riigisekretärina kolooniaid. Varsti pärast seda, 1922. aastal, kaotas ta valimistel. 1924. aastal sai ta taas parlamendi liikmeks, seekord mitte ühegi partei liikmena. Aastal 1925 liitus ta taas konservatiivide parteiga. Ta sai 1924. aastal rahandusministriks (rahandusministriks).

Pärast 1929. aastat ei olnud Churchill nõus paljude asjadega, millesse konservatiivide partei uskus. Talle ei antud valitsuses ühtegi ametikohta. Selle asemel kirjutas ta raamatuid. Üks neist kandis pealkirja "Marlborough: tema elu ja aeg" oma kuulsast esivanemast John Churchillist, Marlborough' esimesest hertsogist; teine oli "A History of the English Speaking Peoples", mis ilmus alles pärast Teist maailmasõda.

Kui Adolf Hitler Saksamaal võimule tuli, hoiatas Churchill, et Suurbritannia peaks tugevdama oma sõjaväge ja astuma Hitlerile vastu. Kuid väga vähesed juhid nõustusid temaga.

Teine maailmasõda

Teise maailmasõja alguses määrati Churchill taas mereväe juhatajaks. 1940. aastal kulges sõda Suurbritannia jaoks halvasti. Peaminister Neville Chamberlain astus 10. mail tagasi ja Churchillile anti ülesanne. Mõned inimesed arvasid, et Suurbritannia ei suuda sõda võita ja et Briti valitsus peaks Hitleriga rahu sõlmima. Churchill oli kindel, et Suurbritannia suudab võita, ja lubas sõda jätkata. Ta pidas kuulsaid kõnesid, mida mäletatakse tänapäevalgi.

Ta oli Ameerika Ühendriikide presidendi Franklin D. Roosevelti sõber. Ta veenis Roosevelti andma varusid Suurbritanniale ja aitama Suurbritanniat. Tal oli palju kohtumisi Roosevelti ja Nõukogude Liidu juhi Jossif Staliniga pärast nende sõjategevusse astumist. Neid kutsuti Suureks Kolmikuks.

Pärast sõda

1945. aastal kaotas tema konservatiivide partei valimised ja ta lõpetas peaministriks olemise. Siiski sai ta 1951. aastal uuesti peaministriks, mida ta oli kuni 1955. aastani.

1953. aastal löödi ta rüütliks ja sai Sir Winstoniks ning sai ka Nobeli kirjandusauhinna.

1955. aastal lahkus ta peaministri ametist. 1964. aastal lahkus ta parlamendist.

1963. aastal nimetas president John F. Kennedy ta Ameerika Ühendriikide aukodanikuks, kuid kuna ta oli liiga haige, et osaleda Valges Majas toimunud tseremoonial, võtsid tema poeg ja pojapoeg selle vastu.

Sir Winston suri 1965. aastal 90-aastaselt insuldi tagajärjel. Kui ta suri, olid tema abikaasa Lady Clementine Churchill ja teised pereliikmed tema voodi kõrval.

Winston Churchilli Ameerika Ühendriikide aukodaniku isikut tõendav dokument, mille president John F. Kennedy kinkis talle.

Raamatud

Pealkiri (USA pealkiri) (avaldamise aasta)

• Malakandi väeosa lugu (1898)
• Jõesõda (1899): Sudaani tagasivallutamisest pärast isehakanud Mahdi Muhammed Ahmedi revolutsiooni.
• Savrola (1900; ilmus 1899 ja avaldati USAs 1899): romaan
• Londonist Pretoria kaudu Ladysmithi (1900): teine buurisõda ja Ladysmithi abistamine
• Ian Hamiltoni märts (1900): Buuri sõda jätkus
• Härra Brodricki armee (1903)
• Lord Randolph Churchill (1906): oma isa kaheköiteline biograafia.
• Vaba kaubanduse eest (1906)
• Minu Aafrika reis (1908)
• Liberalism ja sotsiaalne probleem (1909)
• Rahva õigused (1910)
• Maailmakriis (1923-1931)
• Minu varajane elu: A Roving Commission (1930): autobiograafia
• India (1931)
• Mõtted ja seiklused (keset neid tormi) (1932)
• Marlborough: tema elu ja aeg (1933-1938): neljaköiteline elulooraamat tema suurimast eelkäijast
• Suured kaasaegsed (1937): lühike elulookirjeldus.
• Arms and the Covenant ehk While England Slept: A Survey of World Affairs, 1932-1938 (1938): üleskutse relvastusele, hoiatus Hitleri eest, üleskutse ümberrelvastamisele
• Samm-sammult 1936-1939 (1939)
• 1940. aastal peetud kõned (1940)
• Ringhäälingu aadressid (1941)
• Lahingusse (Veri, higi ja pisarad) (1941)
• Lakkamatu võitlus (1942)
• Alguse lõpp (1943)
• Edasi võidule (1944)
• Vabastumise koidik (1945)
• Võit (1946)
• Salajased istungjärkude kõned (1946)
• Sõja kõned 1940-1945 (1946)
• Teine maailmasõda (1948-1954): kuus köidet (12 köidet paberkandjal)
• Rahu lülid (1948)
• Maalimine kui ajaviide (1948)
• Europe Unite (1950)
• Tasakaalus (1951)
• Sõja kõned 1939-1945 (1952)
• Paisjärve tõkestamine (1953)
• Ingliskeelsete rahvaste ajalugu (1956-1958): neli köidet.
• Kirjutamata liit (1961)

Esseed ja lühijutud

• "Mees üle parda!" (1899). Esmakordselt trükitud ajakirjas "The Harmsworth Magazine", jaanuar 1899.
• "Kui Lee ei oleks võitnud Gettysburgi lahingut" (1930). Esmakordselt avaldatud ajakirjas Scribner's Magazine, detsember 1930.