Sir Winston Leonard Spencer-Churchill KG OM CH TD FRS PC (30. november 1874 – 24. jaanuar 1965) oli inglise poliitik, kes kuulus Suurbritannia avalikku ellu enam kui viiskümmend aastat. Ta oli kaks korda Ühendkuningriigi peaminister: esimene kord Teise maailmasõja ajal (mai 1940–juuli 1945) ja teine kord 1951–1955. Churchill oli ka sõdur, ajakirjanik ning rahvusvaheliselt tunnustatud kirjanik, olles 1953. aastal Nobeli kirjandusauhinna laureaat.

Poliitiline ja riiklik roll

Churchill on ainus inimene, kes kuulus Briti valitsusse mõlema maailmasõja ajal. Ta juhtis riigi mürgistel ja otsustavatel hetkedel ning tema kõned ja raadiopöördumised tõstsid rahva moraali 1940. aastal, kui Suurbritannia seisis silmitsi Saksa õhurünnakute ja invasiooniohuga. Ta oli ka viimane mõõdukalt erakorraliste auavalduste subjekt: pärast tema surma anti talle riiklikud matused, olla viimaste sajandite ühe kuulsama riigimehe väärikas lahkumissaatmine.

Varajane elu ja sõjaväeline tegevus

Winston Churchill sündis kõrgseltskondlikus aadliperekonnas; tema isa oli poliitik ja ema kirglik ühiskonnategelane. Nooruses õppis ta Sandhurstis (Royal Military College) ning teenis Briti armees, võttes osa lahingutest India piirialadel (Malakand), Sudaani ekspeditsioonil ja Boeride sõjas Lõuna-Aafrikas, kus ta töötas ka sõjapoliitilise ajakirjanikuna. Sõjaväeteenistus ja kogemused rindel kujundasid tema maailmavaadet ja aitasid algatada avalikku tuntust—tema põgenemine vangilaagrist Lõuna-Aafrikas tõi talle ajakirjanduslikku kuulsust.

Poliitiline karjäär enne ja pärast esimest maailmasõda

Churchilli poliitiline tee oli mitmekesine: ta kuulus erinevatesse valitsuspositsioonidesse, sealhulgas First Lord of the Admiralty (esimese maailmasõja eel ja alguses), kust tema roll Gallipoli dessandi planeerimisel 1915. aastal on jäänud vastuoluliseks juhtumiks. Pärast sõda jätkas ta karjääri nii valitsuses kui ka opositsioonis; ta oli 1924–1929 Chancellor of the Exchequer (riigikassa juht) ja osales aktiivselt 1930. aastate rahvusvahelises poliitikas, pidades oluliseks Saksamaa kasvava ohuna teavitamist ja relvastumise jälgimist.

Juhtimine Teise maailmasõja ajal

Mai 1940. aastal, kui Churchillist sai peaminister, seisis Suurbritannia silmitsi kiirelt laieneva sõjaga Euroopas. Tema resoluutne juhtimine, terav keel ja emotsionaalne kõnekunst ("we shall fight on the beaches", "their finest hour") aitavad kujutada seda perioodi. Tema valitsus koordineeris kodumaiseid kaitsemeetmeid, õhujõude ja liitlaskoordineerimist, millele järgnesid olulised sammsammud ja liitlaste globaalsed operatsioonid, mis lõpuks viisid Telje riikide lüüasaamiseni.

Hilisem elu, kirjandus ja pärand

Pärast sõda kaotas Churchill 1945. aasta valimised, kuid jäi poliitikasse ja oli taas Oppositsiooni liider kuni 1951. aastani, mil ta naasis peaministri kohale. 1955. aastal ta ametist lahkus, kuid jätkas aktiivselt kirjutamist ja esinemist. Churchill oli väga viljakas kirjanik ja ajaloolane: tema suurteoseks on kuueloseline teos The Second World War ning mitmeosalised kirjutised Briti rahvusteadusest A History of the English-Speaking Peoples. 1953. aastal anti talle Nobeli kirjandusauhind “tema kirjandusliku saavutuse ja ajaloolise ning biograafilise teose eest, mis on rikastanud inglise keele kirjandust”.

Talle omistati hulgaliselt auastmeid ja ordeneid ning ta pälvis rahvusvahelist tunnustust—samuti mitmeid monumente ja mälestusmärke kogu maailmas. Tema nimetused ja tiitlid on loetletud üleval olevates tähistustes (KG, OM, CH jt).

Vaidlused ja kriitika

Churchilli pärand on mitmetahuline: tema kuulsus ja panus Teise maailmasõja võitu on üldtunnustatud, kuid tema poliitikat ja väljaütlemisi on ka tugevalt kritiseeritud. Tema varasemad otsused (näiteks Gallipoli kampaania) ning imperialistlikud ja kolonialismiga seotud seisukohad on kaasa toonud põhjalikku akadeemilist ja avalikku arutelu. Tänapäeva ajaloolased hindavad tema saavutusi, aga käsitlevad ka tema poliitilisi ja moraalseid valikuid kriitiliselt.

Tunnustused ja populaarsus

Churchill esines mitmetes meediaküsitlustes ja uurimustes: 20 tuntud ajaloolast, poliitikut ja kommentaatorit pidasid teda kahekümnenda sajandi suurimaks Briti peaministriks. BBC Radio 4 saates "The Westminster Hour" reastati peaministreid alates lord Salisburyst kuni John Majorini. BBC2 2002. aasta teleküsitluses valiti Churchill ajaloos üheks Suureks Britiks; hääletust mõjutasid laialdased avalikud kampaaniad ja üle miljoni hääle. Ta on endiselt ainus Briti peaminister, kes on saanud Nobeli preemia.

Viimane teenistuskäik ja matused

Churchill suri 24. jaanuaril 1965. aastal. Tema riiklikud matused olid laialdaselt kajastatud ja neid peeti viimaste aastakümnete oluliseks riiklikuks sündmuseks; ta on siiani viimane mittekuninglik isik Suurbritannias, kellele on sellised matused korraldatud.

Churchilli elu ja tegevus on endiselt uurimise objektiks: tema diplomaatia, sõjaline juhtimine, kirjalik pärand ja väljapaistev kõnekunst muudavad ta üheks enimkäsitletud riigimeheks kaasaegse Euroopa ajaloos.