John Churchill, Marlboroughi 1. hertsog — inglise sõjaväejuht (1650–1722)

John Churchill, Marlboroughi 1. hertsog (1650–1722) — geniaalne inglise sõjaväejuht, kes tõstis Suurbritannia võimu ja rikkust; avasta tema sõjalised võidud ja poliitiline tõus.

John Churchill, 1. Marlboroughi hertsog KG PC (26. mai 1650 – 16. juuni 1722) oli üks tähtsamaid inglise sõjaväelasi ja riigimehi oma ajastul. Ta teenis läbi viie monarhi valitsemise 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses ning tõusis võimule ja mõjule alates alandlikest algustest Stuartide koja õukonna alandlikust page'ist. Noore mehena oli ta Yorki hertsogi usaldusalune ja sellest algas tema sõjaline ja poliitiline karjäär, mille põhjalikkus ja osav juhtimine tõid talle kiiresti tuntust. Churchilli varajane lojaalsus aitas algselt kindlustada Jamesi II trooni.

Uuest suunast ja varjatud karistus

Muutus oli dramaatiline: kolm aastat pärast algset lojaalsust loobus ta oma katoliiklikult kaitsjalt ning toetas protestantlikku Hollandi väejuhti William Oranje — see otsus osutus määravaks. Williami kuulsusrikkas revolutsioonis (Glorious Revolution) osalemise eest pälvis Churchill Williamilt kõrge tunnustuse: kroonimisel nimetati ta Marlborough' krahviks. Tema osalus ja juhtimisoskus tõstsid teda veelgi kõrgemale ning ta teenis nähtavat rolli ka Üheksa-aastases sõjas (Nine Years' War), kus ta kinnitas end oskusliku sõjaväejuhi mainega.

Samas karjääris oli ka langusi: talle esitati süüdistusi jakobitismis ja poliitilise lojaalsuse kahtluse pärast langes ta mõneks ajaks võimult ning ta viibis lühiajaliselt Toweris. Kui 1702. aastal troonile tuli kuninganna Anne, pöördus tema saatuse käik taas ning Marlborough saavutas uue võimu ja rikkuse taseme tänu nii sõjalistele saavutustele kui ka kuningliku lemmikuga kujunenud suhetele.

Armastus, võim ja sõjalised saavutused

Marlborough edu poliitikas ja sõjas tugevdus ka tema abielu Sarah Jenningsiga — naisega, kes oli kuninganna Anne'i lähedane sõber ja mõjukanal. Tänu sellele sidemele ja oma sõjalisele mainele tõusis Churchill kiiresti: temast sai Briti vägede kindralkapten (Captain-General) ja tema auastmed ja varandus kasvasid, kui ta pälvis hertsogitiitli ning suuri auhindu ja maaomandit.

Kõige tuntumad Marlborough' panused pärinevad peamiselt sõdadest Mandri-Euroopas, eriti Hispaania pärilussõja (War of the Spanish Succession, 1701–1714) lahingutest. Tema kuulsamad võidud olid otsustava tähtsusega Euroopa jõudude tasakaalule ja nad tõstsid Suurbritannia prestiiži:

• Blenheim (1704) — löögi andmine Bourbone ja tema liitlaste vägedele ning saldo, mis päästis Austria ja võimendas Liitlaste seisu;
• Ramillies (1706) — oluline võit Madalmaade ja Põhja-Prantsusmaa alade kontrolli tagamiseks;
• Oudenarde (1708) ja Malplaquet (1709) — järjekordsed suured välisoperatsioonid, mis näitasid tema strateegilist ja taktikalist meisterlikkust.

Langus ja pärand

Hoolimata suurtest võitudest ei hävitanud Marlborough oma vastaseid täielikult ning poliitilised intriigid kodumaal mõjutasid tema karjääri. 1711.–1712. aastal langes ta uuesti Anne'i lemmikute ja uue poliitilise koalitsiooni surve tõttu võimult ning ta veetis osa ajast peamiselt välismaal. Pärast Saksi-Hannoveri dünastia saabumist Inglismaa troonile muutusid poliitilised tuuled uuesti ja Marlboroughi teenetesse osaliselt taastati ühiskondlik tunnustus.

John Churchilli panus oli nii sõjaline kui ka administratiivne: ta parandas armeede logistikat, taktikat ja koordineerimist liitlastel ning aitas seeläbi luua aluse Suurbritannia püsivamale suurvõimu positsioonile 18. sajandil. Tema pärand on segatud – ta oli nii suur sõjaväejuht kui ka osav poliitik, kelle saavutused mõjutasid Euroopa poliitilist tasakaalu. Tema perekondlik järeltulijate reas on ka hilisemaid tuntud isikuid; Marlborough' nimi ja hõimkond jätsid püsiva jälje Briti ajaloos.

Otsing