Jakobitism oli (ja on palju väiksemas ulatuses) poliitiline liikumine, mis püüdis Stuartide kuningaid tagasi Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa kuningriigi troonile tõsta. Liikumine võttis oma nime ladinakeelse vormi Jacobus järgi, mis on kuningas James II ja VII nime ladinakeelne vorm.

Taust ja põhjused

Jakobiitlus algas pärast Jakobi II ja VII troonilt tagandamist 1688. aastal. Tema asemele astus tema tütar Maarja II koos oma abikaasa ja esimese nõbu William Oraniaga. See sündmus tuntakse kui Glorious Revolution (imeline revolutsioon) ja selle järel võeti vastu Bill of Rights, mis tugevdas parlamendi positsiooni ja algatas üleminemuse parlamentaarsel vundamendil ehk tänapäevasele konstitutsioonilisele monarhiale lähenemise. Jakobiitide vastasseis tulenes osalt religioossetest erinevustest (eriti hirm katoliku monarhia ees), aga ka kartusest, et Stuartid püüavad taastada absoluutset kuningavõimu ning murda parlamentaarseid vabadusi.

Mässud ja peamised sündmused

  • 1690. aasta Iirimaa konflikt ja Boyne'i lahing (kuigi lahing oli varajasem kui peamised jakobiitlikud ülestõusud, on see oluline Jakobiitide ja Stuartide Iirimaa pärandi mõistmiseks).
  • 1715. aasta ülestõus (nn "the Fifteen") — ulatuslikkatse James Francis Edward Stuart'i ("Old Pretender") toetuseks Inglismaal ja Šotimaal, mis lõppes ebaõnnestumisega.
  • 1719. aasta väiksem katse Hispaania toel, mis osaliselt toimus Šotimaal ja lõppes kaotusega (Glen Sheili lahing).
  • 1745. aasta ülestõus (nn "the Forty-Five") — juhtis seda Jamesi pojapoeg Charles Edward Stuart, tuntud kui "Bonnie Prince Charlie". See oli jakobiitliku liikumise viimane tõsine väljakutse, mis lõppes rootsi vägede ja valitsusvägede vastasseisus ning lõpuks 1746. aasta Cullodeni lahingu katastroofilise kaotusega jakobiitidele.

Välisabi ja poliitilised liidud

Stuartid elasid pärast tagandamist mitmeid aastaid Euroopa mandril, eelkõige Prantsusmaal ja hiljem ka Itaalias. Jakobiitide ülestõusud said sageli toetust välisriikidelt, nagu Prantsusmaa või Hispaania, kes kasutasid Stuartide nõudmisi oma geopoliitilise mõju suurendamiseks Briti saartele. Toetus oli ebakindel ja sõltus Euroopa suurriikide huvidest, mistõttu jagusid jakobiitlikud katsed sageli ebaühtlaste vahendite ja ajastuse vahel.

Kes jakobiitide toetajad olid?

Jakobiitlusele avaldas tugevat poolehoidu katoliiklaste osa, kes lootis, et Stuartid leevendavad diskrimineerivaid seadusi ja soodustavad usuvabadust. Teistest rühmadest kuulusid hulgaliselt aadelkonda, kes pidasid kinni kuningliku õiguse põhimõttest, samuti Šotimaa mägismaa klannid, kelle hulgas tekkis erakordselt tugev lojaalsus Stuartide suhtes. Inglismaal oli jakobitism kõige tugevam põhjaosas ja esines ka Walesis, kuid tugi oli seal üldiselt hajutatud ja sageli ebapiisav edukaks sõjategevuseks.

Iirimaa ja Šotimaa eripärad

Jakobiitluse tähtsaimad tegevuskolded olid Iirimaa ja Šotimaa, eriti Šoti mägismaa. Iirimaal olid jakobiidid sageli seotud katoliku ja pärisorjuse küsimustega ning sealne vastuoluline ajalugu (sh 1690. aasta Boyne'i lahing ja hilisem penaliseerimine) tekitas pikaajalist mässumeelset atmosfääri. Šotimaal andis mägismaa klannidelt tulev lojaalsus jakobiitidele tugeva kultuurilise aluse ning Šoti mägismaa jäi hiljem ka jakobiitliku mälestuse keskpunktiks.

Tagajärjed ja repressioonid

Pärast Cullodeni lahingut 1746 suunati valitsuse repressioonid eriti Šotimaa mägismaale: kehtestati range kontroll, keelati osa traditsioonilisest relvastusest ja paljud klannistruktuurid nõrgenesid. Inglismaal ja Iirimaal tugevdati seadusi, mis takistasid katoliikute poliitilist osalust (sh erinevad Penal Laws Iirimaal). Samuti kinnistasid 1701. aasta Acts of Settlement protestantliku järgluse põhimõtte, mis välistas katoliiklikud pretendentid troonilt püsivalt.

Ajalooline ja kultuuriline pärand

Kuigi jakobiitlikud ülestõusud lõppesid sõjalise ebaõnnestumisega, jättis liikumine püsiva kultuurilise ja mälulise pärandi. Šotimaal tekkis jakobiitide aukohtust püsiv romantiline mälestus: laulud, ballaadid ja rahvapärimused mäletavad Bonnie Prince Charlie't ja teisi jakobiite. 19. sajandi romantiline liikumine aitas kujundada Šoti mägismaade ja tartan-kultuuri kuvandit, mille juured osaliselt lähevadki tagasi jakobiitlikule ajaloole. Jakobiitide lugu on mõjutanud kirjandust, muusikat ja populaarset ajalugu ning jätnud jälje ka poliitiliste keskusteludele Briti monarhia ja rahvuslike identiteetide teemadel.

Hiljem ja pärandi lõpp

Pärast 18. sajandi teist poolt kadus jakobitlus kui organiseeritud poliitiline jõud, kuigi isiklikud pretendentide järeltulijad säilitasid pealiskaudse tiitliõiguse kuni 19. sajandi alguse surmadeni. Liikumine mõjutas aga oluliselt seadusandlust, usuvabaduse arutelu ja rahvuslikke mälupraktikaid Briti saartel. Jakobiitlik mälestus on tänapäeval osa laiemast ajaloolisest pärandist, mida uuritakse nii poliitilise revolutsiooni, usuvabaduse kui ka kultuurilise identiteedi kontekstis.