Jaakob II: Inglismaa ja Šotimaa viimane katoliku kuningas (1633-1701)
Jaakob II — Inglismaa ja Šotimaa viimane roomakatoliku kuningas (1633–1701): kukutamine 1688, Boyne’i lahing ja jakobitismi dramaatilised taastamispüüdlused.
James II Inglismaa/VII Šotimaa (14. oktoober 1633–16. september 1701) oli Stuartide dünastia liige, Charles I poeg ja Charles II noorem vend. Ta sai 6. veebruaril 1685 Šoti kuningaks, Inglismaa kuningaks ja Iirimaa kuningaks ning 31. detsembril 1660 Normandia hertsogiks. Ta oli viimane Šotimaa, Inglismaa ja Iirimaa roomakatoliku kuningas.
Varane elu ja perekond
James sündis kõrges seisuses ja sai juba noorukina tiitli Yorki hertsog. Pärast aastatuhandevahetuse kneesi sündi ning teenistusi mereväes ja poliitikas muutus tema elu määravaks tema usuline kuuluvus: ta oli katoliiklane, mis tegi temast oma ajastul vastuolulise isiku. James abiellus Mary Beatrice d'Este (Mary of Modena) ja nende lapsestikusse kuulus ka hilisem pretendent James Francis Edward, kelle sünd 1688. aastal osutus pöördepunktiks tema valitsemisele.
Valitsusaeg ja poliitika (1685–1688)
James II troonile tõustes püüdis ta kaitsta ja soodustada katoliiklasi ning laiendada usuvabadust, mis paljude protestantide arvates ohustas riigi traditsioone ja parlamendivõimu. Ta kasutas kuninglikke hääleõigusi, välja andis erandeid seadustest ja määras mõningaid katoliikuid kõrgetele ametikohtadele, kuigi olemas olid Test Acts, mis nõudsid ametnikelt anglikaani usutunnistust. Need sammud tekitasid tugev vastuseisu ning lõppesid tema kukutamisega.
Jamesi valitsusperioodi olulised punktid:
- püüud laiendada usuvabadust ja anda katoliiklustel suurem ligipääs ametikohtadele;
- konflikt parlamendiga, kes kartis kuninga ülemäärast autoriteeti;
- 1688. aasta poja sünd ja sellega seotud poliitiline kriis, mis andis eelduse välise sekkumise kutsmiseks.
“Kuulus revolutsioon” ja troonilt lahkumine
Paljude kartuste ja poliitiliste intriigide taustal kutsusid viisikooselised aristokraadid Hollandi põhjanaeliku William III (William II Šotimaa), ning tema abikaasa Mary II (Jamesi tütar) Inglismaale väejuhi rollis sekkuma. William sisenes saartele 1688. aasta lõpus ja sündmused kulgesid nii, et James põgenes Detsembri lõpus 1688 Prantsusmaale ning tema troon kuulutati tühjaks. Eesti ajaloopoliitiliselt seda sündmust tuntakse Inglismaal kui kuulsusrikast revolutsiooni, sest vägivallata võimusihtumine ja poliitiline ümberjaotumine toimusid ilma laialdaste veretööta.
Parlament asetas trooni Mary ja Williami ühisele valitsemisele ning võttis vastu dokumente ja seadusi, mis piiravad kuninga võimu ja kinnistavad protestantlikku pärandit (näiteks 1689. aasta Bill of Rights). Usk, et Jaakob oli ainus õiguspärane valitseja, sai tuntuks kui jakobitism (ladina keeles Jacobus või Iacobus).
Iiri kampaania ja Boyne'i lahing
James tegi ühe otsustava katse trooni taastamiseks, kui ta 1689. aastal Iirimaal maabus. Seal leidis aset pikaajaline konflikt Jakobitide (Jaakobi toetajate) ja Williamitide vahel. Alguses saavutas James mõningaid edu, kuid 1690. aasta suvel, Boyne'i lahingus, sai tema vägi lüüa ja ta pidi taanduma. Pärast järjestikuseid kaotusi, sealhulgas Limericki piirangu lõppu 1691. aastal, kaotas Jakobitide kampaania Iirimaal mõjuka jõu.
Pagendus ja elu Prantsusmaal
Pärast Boyne'i lahingut naasis James Prantsusmaale, kus ta elas oma elu lõpuni kuningas Louis XIV kaitse all. Tal oli seal varjupaik ja tagasiastumata pretensioonid, mille nimel tema järeltulijad püüdsid järgnevatel aastakümnetel trooni taastada.
Pärand ja järglased
Jamesi otsuse, et tema järeltulija oleks katoliiklane, ja tema kukutamine viisid pikkade poliitiliste tagajärgedeni: parlament ning seadusandlus tugevdasid protestantliku pärimist ja piiranguid katoliiklikele monarhidele. Pärast Jamesi surma jätkasid tema poeg James Francis Edward Stuart (The Old Pretender) ja pojapoeg Charles Edward Stuart (The Young Pretender, ehk Bonnie Prince Charlie) katseid jakobiitide liini taastada, kuid need ülestõusud — kõige tuntumad 1715. ja 1745. aastal — ebaõnnestusid. Jamesi kukutamine tähistas olulist nihket Suurbritannia poliitikas: kuningavõimu piiramine ja parlamentaarse monarhia tugevnemine ning lõpuks ka seaduslikud sammud, nagu 1701. aasta Act of Settlement, mis kindlustas protestantliku troonipärandi.
Tegelikkuses oli Jaakob II valitsusajaga seotud konfliktide ja religioossete pingete kombinatsioon, mis mõjutas kogu Briti saarte poliitilist arengut — tema kui viimase katoliku kuninga pärand on seega nii ajalooliselt kui sümboolselt märkimisväärne.
Inglismaa Jakoobuse II maal
Küsimused ja vastused
K: Kes olid Jaakobus II ja VII?
V: Jaakobus II ja VII oli Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa kuningas aastatel 1685-1688. Ta oli ka Normandia hertsog alates 31. detsembrist 1660.
K: Mis põhjustas tema kuningriikide kaotuse kuulsusrikkas revolutsioonis?
V: Mõnele ei meeldinud tema religioossed ideed, mis viis rühma neist sõnakuulmatusse ja tema vastu võitlema. See tõi Inglismaal ja Šotimaal kaasa Glorious Revolutioni, mille tulemusel kaotas Jaakobus oma kuningriigid.
K: Kes asendas kuningas Jaakobuse?
V: Kuningas Jamesi asendasid tema protestantlik tütar, kuninganna Mary II ja tema abikaasa kuningas William III ja II, kes said valitsejateks 1689. aastal.
K: Mis on jakobitism?
V: Jakobitism on usk, et Jaakobus, mitte William III või Mary II, oli ainus tõeline valitseja. See on saanud oma nime sõnast Jacobus või Iacobus, mis tähendab Jaakobust ladina keeles.
K: Kas tal õnnestus troon tagasi võtta?
V: Ei, tal ei õnnestunud oma trooni tagasi võtta pärast üht tõsist katset, kui ta 1689. aastal Iirimaal maabus. Pärast lüüasaamist Boyne'i lahingus hiljem samal aastal naasis ta Prantsusmaale, kus ta elas oma elu lõpuni kuningas Louis XIV kaitse all.
K: Kes püüdis pärast Jakobi surma Jakobiidide liini taastada? V: Tema poeg James Francis Edward Stuart (The Old Pretender) ja pojapoeg Charles Edward Stuart (The Young Pretender ehk Bonnie Prince Charlie) püüdsid pärast Jakobiidi surma taastada jakobiitide liini, kuid ebaõnnestusid.
Otsige