{\i1}Kuulsuslik revolutsioon}

Taust

Pealiskaudselt on see lugu religioonist. Kuid see räägib ka monarhi ja parlamendi vahelisest tasakaalust. Kodusõda oli puhkenud, sest Charles I püüdis valitseda absoluutse monarhina. Karl II oli tagasi võetud, sest ta nõustus oma volitusi piirama. Tema vend James II tegi aga selgeks, et tahab tagasi saada absoluutset võimu, mis nende isal Charles I-l oli.

Kui Karl II suri 1685. aastal ilma seaduslike lasteta, sai tema vend, Yorki hertsog, Inglismaa ja Iirimaa kuningaks James II-na. Samuti sai temast James VII Šotimaal. Ta püüdis anda usuvabadust mitte-anglikaani uskujatele. Ta tegi seda, muutes kuningliku dekreediga parlamendi seadused kehtetuks. Avalikkusele see ei meeldinud. Mitmed protestantlikud poliitikud ja aadlikud hakkasid juba 1687. aastal Maarja abikaasaga rääkima. 1688. aasta mais sundis Jaakobus anglikaani vaimulikke lugema indulgentsideklaratsiooni. Indulgentsideklaratsioon oli avaldus, mis andis usuvabaduse neile, kes ei nõustunud Inglismaa kirikuga. See muutis ta palju vähem populaarseks.

Protestantide hirm muutus veelgi suuremaks, kui Jakobsoni abikaasa, Modena Maarja, sünnitas 1688. aasta juunis poja - James Francis Edwardi. Nad kartsid, sest erinevalt Maarjast ja Annast kasvatatakse poeg rooma-katoliiklaseks. Mõned väitsid, et poiss oli kuninganna tuppa salaja voodisoojenduspanniga sisse kantud surnult sündinud lapse asemel. Selle loo toetuseks ei olnud kindlaid tõendeid, kuid Maarja kahtles avalikult poisi legitiimsuses. Ta saatis oma õele Annale nimekirja kahtlastest küsimustest poisi sünni kohta.

Konspiratsioon

30. juunil palus Seitsmesed salaja Williamil, kes viibis koos Maarjaga Madalmaades, tulla koos armeega Inglismaale. William, kes oli Maarja positsiooni ja võimu suhtes armukade, ei tahtnud esialgu minna. Kuid Maarja ütles Williamile, et teda ei huvita poliitiline võim. Ta ütles, et "ta ei taha olla enam midagi muud kui tema abikaasa ja et ta teeb kõik, mis tema võimuses on, et ta saaks temast eluaegse kuninga".

William nõustus ründama. Ta teatas, et Jamesi vastsündinud poeg on "teesklev Walesi prints". Ta esitas ka nimekirja sellest, mida inglise rahvas tahab, ja ütles, et ta tahab ainult "vaba ja seadusliku parlamendi kokkutulekut". Hollandi armee, mis oli oktoobris tormi tõttu tagasi pööratud, maabus 5. novembril. Inglise armee ja merevägi läksid Williamile üle. Sel ajal oli inglise rahva usaldus Jakobsoni vastu väga madal. Nad isegi ei püüdnud oma kuningat päästa. 11. detsembril üritas kuningas põgeneda, kuid see ei õnnestunud. Ta üritas 23. detsembril uuesti põgeneda. See teine katse õnnestus ja Jaakobus põgenes Prantsusmaale. Seal elas ta oma surmani eksiilis.

Kuigi Maarja oli oma isa tagandamise tõttu kurb, käskis William tal Londonisse jõudes õnnelikuna näida. Selle tõttu arvasid inimesed, et ta on oma isa suhtes külm. Ka James arvas, et tema tütar on talle truudusetu. See tegi Maryle sügavalt haiget.

1689. aastal kogunes Oranje printsi poolt kokku kutsutud konvendi parlament, et arutada, mida nad peaksid tegema. William Oranje tundis end oma positsioonis ebamugavalt. Ta tahtis valitseda kuningana, mitte lihtsalt kuninganna abikaasana. Ainus näide ühisest monarhiaajast oli pärit kuueteistkümnendast sajandist. See oli kuninganna Maarja I ja Hispaania prints Philipp. Kui nad abiellusid, lepiti kokku, et prints Philipp võtab endale kuninga tiitli. Kuid Philip II oli kuningas ainult oma naise eluajal. Tal ei olnud ka palju võimu. William tahtis jääda kuningaks ka pärast oma naise surma. Mõned tähtsad inimesed tegid ettepaneku muuta Maarja ainuvalitsejaks. Kuid Maarja, kes oli oma abikaasale truu, keeldus.

Parlamendi õigusaktid

13. veebruaril 1689 võttis parlament vastu õiguse deklaratsiooni. Selles deklaratsioonis öeldi, et Jaakobus oli 11. detsembril 1688 põgenemiskatsega loobunud valitsusest, nii et keegi ei olnud sel ajal kuningas. Tavaliselt oleks Jamesi vanim poeg James Francis Edward olnud pärija. Parlament pakkus aga selle asemel krooni Williamile ja Maryle kui ühistele valitsejatele. Kuid lisati, et "kuningliku (kuningliku) võimu ainus ja täielik teostamine on ainult nimetatud Oranje printsi ja printsessi nimel nende ühise elu jooksul ja seda teostab nimetatud prints ja printsess". Hiljem laiendati deklaratsiooni, et võtta välja kõik katoliiklased. Seda seetõttu, et "kogemuse põhjal on leitud (avastatud), et selle protestantliku kuningriigi ohutusega ja heaoluga on vastuolus (ei ole kooskõlas), et seda valitseb paavstlik prints".

William ja Mary krooniti koos Westminsteri kloostris 11. aprillil 1689. Tavaliselt viis kroonimisi läbi Canterbury peapiiskop. Kuid William Sancroft, toonane peapiiskop, leidis, et Jaakobus II kõrvaldamine oli olnud vale. Seetõttu kroonis neid hoopis Londoni piiskop Henry Compton. Kroonimispäeval kuulutas Šotimaa riigikogude konvent lõpuks välja, et Jaakobus ei ole enam Šotimaa kuningas. Williamile ja Maryle pakuti eraldi Šotimaa krooni. See oli tingitud sellest, et kaks kuningriiki ühendati alles 1707. aasta ühinemisaktidega. Nad võtsid selle 11. mail vastu.

Isegi pärast selle väljakuulutamist oli Jakobi toetus Šotimaal endiselt suur. John Graham of Clevehouse, Dundee vikont, kogus armee ja saavutas 27. juulil Killiecrankie juures võidu. Kuid Dundee armee kandis suuri kaotusi ja ta sai lahingu alguses raskelt haavata. See lõpetas ainsa tõhusa vastupanu Williamile ja mässu purustati kiiresti. Järgmisel kuul tuli suur lüüasaamine Dunkeldi lahingus.

Kuningas William ja kuninganna Mary poolt revolutsiooni ajal ratifitseeritud õiguste deklaratsioon enne nende kroonimist (1783)