Glorious Revolution oli pöördelise tähendusega sündmus Inglismaa ja Šotimaa ajaloos 1688.–1689. aastal. Põhjus oli sügavam kui pelgalt kuningapööre: ühiskonnas kasvas hirm katoliiklasest monarhi autoritaarsete kalduvuste ja usu‑alaste privileegide pärast. Katoliiklikust usust ja kuninga poliitilistest sammudest tekkinud rahulolematus lõi aluse väljakutsumisele troonile.

Taust

Kuningas James II oli katoliiklane ja astus troonile 1685. aastal. Tema valitsusajal kasutas ta kuninglikke dekreete ja ametlikke volitusi, et edendada katoliike ja eemaldada mõned parlamendi vastuolulisemad piirangud. See tekitas kartuse, et ta püüab taastada absolutistlikku võimu ja alandada protestantlikku enamusrahvastikku. Lisapõhjust andis 1688. aasta juunis sündinud poeg, kes muutis päriluse templi kahtluse asemel püsivaks katoliiklaste järgluseks.

Invitatsioon ja sissetung

Rahulolematud protestandid ja osa aristokraati kutsusid välismaist protestantlikku liidrit William III Oranje-Nassau sekkuma. William oli kuningas Jaakobus II vennapoeg ja Maarja esimene nõbu; ta oli abielus Jaakobuse tütrega, kuninganna Maryga. William saabus Inglismaale 5. novembril 1688 (maandumine Torbay lähedal) koos vägede ja toetajatega ning ilma suurema lahinguta jõudis kiire poliitilise surve ja alanud desertatsioonide tulemusena olukorrani, kus Jaakobus II ei suutnud enam oma võimu kindlustada. Jaakobus põgenes ja asus elama kartuses Prantsusmaale, kus talle pakkus varjupaika kuningas Louis XIV.

Valitsejate saabumine ja seaduslikud muutused

William ja Mary võeti troonile tingimuslikult: parlament nõudis kuningapravide piiramist ja uute seaduslike garantiide loomist. William kirjutas alla õiguste deklaratsioonile, mida tuntakse ka kui Bill of Rights (1689). See dokument kinnitas mitmeid põhimõtteid, näiteks:

  • kuningal puudub õigus ilma parlamendi nõusolekuta lõpetada või muuta seadusi, koguda makse või hoida rahvusvahelist väeüksust;
  • parlament peab tooma kaasa vabad ja regulaarset valimisi ning vaba sõnavabadus ja palveõigus on tagatud;
  • seaduslikult keelati katoliiklastele kõrgemate ametikohtade ja troonipäranduse liigne mõju (katoliikuid ei lubatud kõrgetele ametitele).
Selle protsessiga sai Inglismaast ja hiljem Suurbritanniast põhiseaduslik monarhia ehk võimud eristati selgemini: parlamenti ja õigussüsteemi toodi tugevamad piirid kuninga võimule.

Šotimaa, Iiri ja järgnevad konfliktid

Glorious Revolution ei olnud täielikult verevaba: Šotimaal ja Iirimaal puhkesid vastupanu‑liikumised, mida nimetatakse jacobiitlikeks ülestõusudeks (Jacobites — troonile toetajad Jaakobuse ja tema järglaste nõudmistele). Šotimaal toimusid lahingud, näiteks 1689. aasta võitlused ja hilisemad rahutused; Iirimaal jätkus episoodiline sõjategevus, mis kulmineerus 1690. aasta Boyne’i lahinguga, kus William võitis Jaakobuse toetajaid. Need konfliktid näitasid, et kuigi Inglismaal pöördest sai kiiresti poliitiline reaalsus, olid selle sotsiaalsed ja religioossed tagajärjed pikemaajalised.

Tähtsus ja pärand

Glorious Revolutionil oli mitu tähtsat tagajärge:

  • see tähistas üleminekut absoluutvõimult parlamentaarsele võimukorraldusele — parlament sai otsustava rolli riigi juhtimises;
  • õiguste deklaratsioon/Bill of Rights (1689) ja 1689. aasta Toleration Act andsid õiguslikud alused isikuvabadustele protestantide jaoks ning vormistasid monarhi ja parlamendi vahelist võimutasakaalu;
  • see andis tõuke ideedele õigusriigist ja kodanikuõigustest, mis kohe‑kohe hakkasid mõjutama ka hilisemaid valgustusaja jahedamaid ideid ning põhiseaduslikke arenguid Euroopas ja Ameerikas;
  • samuti tekitas see pikaajalise poliitilise lõhe — jacobiitlik vastupanu püsis mitme põlvkonna jooksul ja mõjutas Suurbritannia sise‑ ning välispoliitikat.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et Glorious Revolution ei olnud ainult troonivahetus: see oli murdepunkt, mis suunas Suurbritannia arengut demokraatlikuma ja seadusliku valitsemise poole ning jättis püsiva jälje Euroopa poliitilisse kaardile.