Inglise kodusõda

Põhjustab

Võitluse põhjused olid peamiselt seotud võimu, raha ja religiooniga.

Võim ja raha

17. sajandil oli kuningal Inglismaa üle palju võimu, ühe erandiga: ta võis tõsta makse ainult siis, kui Inglise parlament sellega nõustub. See oli tingitud sellest, et parlament esindas aadliperekonda (keskklassi) ja ükski kuningas ei saanud tõsta makse ilma aadliperekonna abita. Ka Šotimaal ja Iirimaal olid parlamendid, kuid neil polnud kaugeltki nii palju võimu. Kui Šotimaa kuningas James VI päris trooni (temast sai James I Inglismaa), ei meeldinud talle, et ta pidi parlamendiga koostööd tegema. Ta oli rohkem harjunud valitsema Šotimaal, kus kuningas oli palju võimsam. Jaakobus I kulutas ka rohkem raha kui eelmised kuningad ja kuningannad.

Nii Jaakobus I kui ka tema poeg Karl I uskusid "kuningate jumalikku õigust", mis tähendab, et nad uskusid, et Jumal andis kuningatele õiguse teha oma maade üle kõike, mida nad tahavad. Kuid nende kahe vahel oli erinevus: Jaakobus I leppis sellega, et ta ei saa alati seda, mida ta tahab, samas kui Karl I tahtis alati oma tahtmist saavutada.

Pärast kuningaks saamist 1625. aastal sattus Charles I kiiresti parlamendi liikmetega tülli. Aastatel 1629-1640 sulges ta parlamendi ja valitses ilma selleta. See oli seaduslik, kui ta ei tõstnud makse. Ta kasutas mõningaid seaduslikke trikke, et raha koguda ilma parlamenti tagasi toomata. Näiteks kasutas ta "laevaraha", maksu, mida rannikulinnad olid sõja ajal maksnud. Karl I hakkas seda kõigilt linnadelt sisse nõudma, kui sõda ei olnud. See oli ebapopulaarne, kuid kohtunikud otsustasid, et see oli seaduslik. Perioodi 1629-1640 nimetasid kuninga vaenlased "üheteistkümneaastase türanniana".

Religioon

Eelmisel sajandil olid protestantlik reformatsioon ja Inglismaa lahkuminek katoliku kirikust soodustanud uusi ideid ja võitlusi. Inglismaal tekkis liikumine, mida nimetati puritaanideks, sest nad soovisid "puhast" religiooni. Nad uskusid, et Inglismaa kirik oli liiga palju sarnane roomakatoliku kirikule, millest ta oli lahku löönud. Eelkõige ei tahtnud nad, et kirikus oleksid piiskopid. Sarnane liikumine oli ka Šotimaal. Ka Šotimaa kirikul olid piiskopid, kuid tal oli palju erinevusi Inglismaa kirikuga.

Teisest küljest püüdsid Charles I ja peapiiskop William Laud muuta Inglismaa kirikut. Nad tõid kirikutesse tagasi suitsutused, kellad ja kaunistused. Need olid asjad, mis leidsid aset katoliku kirikutes. See tekitas muret inimestele, kes vihkasid katoliiklust, eriti puritaanidele. Kaarel I abiellus ka Prantsuse printsessi Henrietta Mariaga, kes oli katoliiklane.

Build-up

1637. aastal püüdis Karl I Šotimaal kehtestada uut palveraamatut, mis oli väga sarnane inglise Bookof Common Prayer", ilma et ta oleks Šotimaa parlamenti või kirikut küsinud. Paljud šotlased vihkasid seda palveraamatut, pidades seda katseks muuta nende riigi religiooni. Edinburghis puhkesid rahutused ja rahutused levisid üle kogu Šotimaa. Šotimaal algas mässuline liikumine, mis sai tuntuks kui Covenanters.

1639. aastal viis mäss Šotimaal piiskoppide sõdadeni. Sõda läks nii kalliks maksma, et kuningas kutsus Inglismaal kokku uue parlamendi, et tõsta makse. Parlamendi liikmed ei tahtnud aga Karliga koostööd teha, vaid kaebasid hoopis kuninga tegevuse (näiteks laevaraha) üle "üheteistkümneaastase türannia" ajal. Ta sulges taas parlamendi, kuid kuningas võitles Covenanterite peatamiseks ilma uute maksudeta. Covenanterite armee tungis Inglismaale ja marssis Northumberlandi ja Durhami krahvkonda. Nad keeldusid lahkumast, kui neile ei maksta raha. Selle raha kogumiseks ei jäänud kuningal muud üle, kui kutsuda kokku uus parlament. See sai tuntuks kui "pikk parlament". Üle kahe kolmandiku Pika Parlamendi valitud liikmetest olid kuninga vastu. John Pym oli nende juht.

Pikk parlament võttis vastu seadused, et kuningas ei saaks seda sulgeda, ja kõrvaldas paljud kuninga liitlased. Nad lasid isegi tema sõbra Straffordi krahvi hukata. 1641. aastal puhkes Iirimaal mäss. Mässu põhjustasid iiri katoliiklased, kes kartsid Pika Parlamendi protestante ja Šoti Covenanterite protestante. Vajadus koguda raha mässu vastu võitlemiseks tugevdas parlamenti. Parlament võttis 1642. aastal ka armee üle kontrolli, et tegeleda Iiri mässuga.

1642. aasta jaanuaris marssis Karl I koos valvuritega parlamenti, et arreteerida viis parlamendiliiget (sealhulgas Pym), kes ei olnud temaga nõus. Need viis meest said teada, et ta oli tulemas, ja põgenesid. Ükski kuningas polnud varem parlamendi peamajas käinud ja paljud liikmed olid šokeeritud, et ta seda teeb. See oli Charlesi jaoks katastroof. Ta ei suutnud oma vaenlasi tabada ja paljud parlamendi liikmed, kes ei olnud kuninga vaenlased, hakkasid teda kartma. Nad otsustasid, et ainus võimalus end kaitsta oli kuninga vastu sõjaväe üleskutsumine.

Kuningas Charles I


Parlament kuningas Charles I ajal.


Maal, millel on kujutatud kuningas Karl, kes saabub parlamenti, et arreteerida "viis liiget". Kuningas Charles on põlvitavast mehest paremal.

Sõjad

Esimene Inglise kodusõda (1642-46)

1642. aasta keskel hakkasid mõlemad pooled mööda riiki ringi reisima, et koguda toetajaid ja relvi. 22. augustil heiskas kuningas Karl Nottinghamis kuningliku lipu. Sellega teatas ta, et on parlamendiga sõjas.

Kuningas leidis rohkem toetust maal, riigi vaesemates osades ning Põhja- ja Lääne-Inglismaal. Parlament leidis rohkem toetust enamikus linnades, sadamates, riigi rikkamates osades ning Lõuna- ja Ida-Inglismaal. Inimesed, kes olid salaja katoliiklased, toetasid enamasti kuningat. Kuninglik merevägi ja enamik puritaanidest toetasid parlamenti. Mõned piirkonnad toetasid parlamenti kohalike probleemide tõttu, näiteks maa kuivendamistööd Fensis.

Royalistide armeed juhtis kuninga vennapoeg prints Rupert. Parlamentaarseid vägesid juhtis esialgu Essexi krahv. Royalistid otsustasid, et nad püüavad parlamentaristidega kiiresti võidelda, ja läksid neile vastu Warwickshire'isse. Esimene suurem lahing oli Edgehilli lahing 1642. aasta oktoobris. Lahing lõppes viikuga. Kuningas üritas Londonisse tagasi pöörduda, kuid parlamentaristide armee takistas teda. Ta siirdus oma vägedega Oxfordi, kus tal oli rohkem lojaalseid poolehoidjaid.

Sõja esimene aasta kulges rojalistide jaoks üsna hästi. Nad tugevdasid oma kontrolli põhjas ja läänes, kuid olid vähem edukad Keskmaal. Pärast 1643. aasta keskpaika hakkasid parlamendisaadikud paremini hakkama. Nad võitsid lahinguid Lincolnshire'is, idas ja Newburys Londonist läänes.

Kuningas Karl sõlmis Iirimaa mässulistega kokkuleppe, et lõpetada sõjategevus Iirimaal, vabastades sõdureid, kes võiksid tema eest võidelda. Parlament sõlmis kokkuleppe Šoti Covenantorsiga, kes aitaks neid. Parlamenti aitas ka andekas väejuht Oliver Cromwell. Ta juhtis ratsaväe (ratsanike) üksust, mida nimetati "raudrüütliteks". Ironsides oli paremini organiseeritud kui enamik ratsaväeüksusi, mis tegi nad palju paremaks võitluses.

Šotlaste ja raudrüütlite abiga saavutas parlament suure võidu Marston Moor'i lahingus 1644. aasta juulis. Nad võtsid Põhja-Inglismaa kontrolli alla. Royalistid olid nõrgestatud, kuid ei olnud veel löödud. Nad võitsid Lostwithieli lahingu Cornwallis, alistades Essexi sõdurid. Samuti õnnestus neil oktoobris Newbury teises lahingus viigistada.

1645. aastal organiseeris parlament oma sõdurid Uue Mudeliarmee koosseisu. Essexi krahvi asendas Sir Thomas Fairfax. Fairfaxi asetäitjaks sai Oliver Cromwell. Uue mudeliarmee oli paremini organiseeritud kui kõik varasemad armeed. Nad võitsid 1645. aasta juunis toimunud Naseby lahingus kuninga suurimat armeed. Enamik rojalistide sõdureid võeti Nasebys vangi. Kuningas Karl põgenes Naseby'st, kuid jättis maha oma pagasi, mille sees olid kirjad. Parlamentaarlased avasid need ja said teada, et kuningas üritas saada abi Iiri katoliiklastelt ja katoliiklikelt riikidelt. Selle tõttu kaotas kuningas toetuse.

Teine peamine rojalistide armee sai lüüa kuu aega hiljem Langporti lahingus Somersetis. Parlamentaarlased võtsid kontrolli alla Edela-Inglismaa, kus nad olid nõrgad. Kuningas Charles püüdis koguda oma järelejäänud toetajaid Midlandsi piirkonnas. Paljud Oxfordist kuni Newark-on-Trentini ulatuva piirkonna kindluslinnad olid talle endiselt lojaalsed. Mais 1646 kohtus Charles Nottinghamshire'is šoti armeega. Šotlased võtsid ta vangi.

Teine Inglise kodusõda (1648)

Kuigi parlamendiliikmed olid võitnud, olid nad riigi juhtimise osas eriarvamusel. Üks suur vaidlus oli religiooni üle. Enamik parlamendiliikmeid soovis presbüteri rahvuskirikut. Uus mudelarmee pooldas kohalike kirikute enesejuhtimise võimaldamist ilma riikliku kirikuta. Lüüa saanud rojalistid toetasid olemasolevat Inglismaa kirikut, kuigi mõned neist olid salaja katoliiklased. Parlament ja armee püüdsid mõlemad võita kuninga ja šoti presbüterlaste toetust. Kuningas Charles oli vangis ja teda vaheldati rühmade vahel. Ta keeldus ükskõik millisest kokkuleppest, sest uskus, et ainult temal on õigus valitseda Inglismaad. Ta teeskles, et on huvitatud kokkuleppe sõlmimisest, samal ajal kui ta kavatses võtta riigi üle tagasi kontrolli. Lahkarvamused süvenesid, kui parlament püüdis Uue Mudeliarmee laiali saata.

Teine sõda puhkes, kui mõned šoti presbüterlased (nn Engagerid) ja mõned inglise presbüterlased liitusid kuningaga. Nad nõustusid teda toetama vastutasuks selle eest, et Inglise ja Šoti kirikud muutuksid presbüteri kirikuteks. Šotlased tungisid Inglismaale, samal ajal puhkesid Inglismaa eri osades rojalistide mässud. Mõned mässud alistati väga kergesti. Mässud Walesis, Kentis, Essexis ja Cumberlandis olid tugevamad, kuid need suruti maha Uue Mudeliarmee poolt. Royalistid ja šotlased löödi 1648. aasta augustis Prestoni lahingus.

Kuningas Charles I hukkamine

Uue mudeli armee oli kontrolli all. "Pride'i puhastuse" nime all toimunud sündmuse käigus kõrvaldas armee kolonel Thomas Pride kõik parlamendi liikmed, kes ei olnud armeed toetanud. Alles jäi vaid 75 liiget. Armee pani nad riigi juhtima ja seda parlamenti nimetati Rumpparlamendiks.

Rumpparlament otsustas, et nad ei tee enam koostööd kuningas Charlesiga. Nad panid ta kohtu alla. 27. jaanuaril 1649 mõisteti ta kohtuistungil süüdi riigireetmises ja nimetati teda "türanniks, reeturiks, mõrvariks ja avalikuks vaenlaseks". Kolm päeva hiljem peastati ta.

Paljud ajaloolased ütlevad, et kuningas Karli hukkamine oli oluline hetk Inglismaa ajaloos ja isegi läänemaailma ajaloos. Ühtegi Euroopa monarhi ei olnud varem oma rahva poolt kohtu alla antud. Teised Euroopa riigid ütlesid, et hukkamine oli vale, kuid nad ei teinud palju muud. Mitte kõik parlamendiliikmed ei toetanud hukkamist. Fairfax arvas, et see oli vale. Ta astus tagasi Uue Mudeliarmee juhi kohalt ja teda asendas Oliver Cromwell.

Järgmine kuningas oleks olnud Charlesi poeg prints Charles, tulevane kuningas Charles II. Selle asemel teatas parlament, et Inglismaast saab vabariik, mida nimetatakse Inglismaa Ühendriigiks. Prints Charlesist võis siiski saada Šotimaa kuningas.

Kolmas Inglise kodusõda (1649-51)

Kolmas Inglise kodusõda oli tegelikult pigem võitlus Šoti ja Inglise armeede vahel ning suur osa sellest peeti Šotimaal.

1649. aastal alustas Montrose'i markii Šotimaal mässu kuningas Charles II toetuseks. Montrose'i toetamise asemel otsustas Charles pigem liituda Šoti Covenantors'iga. Nad kartsid, et Inglismaa Rahvaste Ühendus takistab Šotimaal presbüterliku kiriku olemasolu. Montrose'i löödi Šoti armee poolt 1650. aasta aprillis. Juunis maabus Charles Šotimaal ja sõlmis lepingu Šoti Covenantorsiga.

Cromwell sõitis Šotimaale ja saabus sinna järgmisel kuul. Järgmise aasta jooksul võttis ta kontrolli Šotimaa suuremate osade üle. Kui Charles põgenes Inglismaale, järgnes Cromwell talle, jättes George Monckile ülesandeks lõpetada sõja võitmine Šotimaal. Kui see oli tehtud, sai Šotimaa Inglismaa Rahvaste Ühenduse osaks.

Kaarli armee marssis üle Inglismaa läänepoolsetesse piirkondadesse, kus rojalistidel oli kõige rohkem toetust. Siiski ei leidnud nad nii palju toetajaid, kui nad soovisid. Cromwell leidis nad üles ja võitis neid Worcesteri lahingus 3. septembril 1651. aastal. Charles põgenes Madalmaadesse. Ta ei naase enne 1660. aastat.

Iiri mässu

Iiri mäss, mis algas 1641. aastal, kestis kuni 1652. aastani. Seda võitlesid peamiselt iiri katoliiklased inglise parlamentaristide, šoti lepinguosaliste ja Iirimaa protestantlike asunike armeede vastu. Alguses võitlesid mässajad ka inglise rojalistide armeede vastu, kuid see lõppes enamasti pärast 1843. aasta septembrit. Seitse kuud pärast mässu algust lõid mässajad Kilkennys oma valitsuse. See oli tuntud kui Iiri Katoliku Konföderatsioon.

1649. aastal läks Oliver Cromwell Iirimaale ja surus nende mässu maha. Cromwelli mäletatakse Iirimaal kui julma sissetungi korraldajat, eriti Drogheda piiramisel tapetud suure hulga inimeste tõttu. Mõned võitlused jätkusid Iirimaal kuni 1653. aastani.

Kuninglike (punane) ja parlamentaristide (roheline) valduses olnud territooriumide kaardid Esimese Inglise kodusõja ajal.


Marston Moori lahing, 1644


Saksa joonis hukkamise kohta.


19. sajandi joonistus tapmistest Droghedas.

Seejärel

Järgmised üheksa aastat

Sõjad jätsid Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa kõik Inglismaa Rahvaste Ühenduse osaks, mis oli üks vähestest Euroopa riikidest, kus ei olnud monarhi. Pärast sõdade lõppu saatis Cromwell laiali Rumpparlamendi ja võttis riigi üle. Ta valis kuninga asemel "lord-protektoriks", sest ta arvas, et riik ei vajanud teist kuningat. Tema valitsust nimetati "protektoraadiks" või "Commonwealthiks". Ajavahemikku 1849-1860 nimetatakse ka inglise interregnumiks (mis tähendab kuningate vahelist vaheaega).

Oliver Cromwell valitses riiki kuni oma surmani 1658. aastal. Cromwelli poeg Richard asus lordprotektoriks. Armee ei pidanud teda siiski heaks valitsejaks. Seitsme kuu pärast kõrvaldas armee Richardi ametist ja 1659. aasta mais seadis ta uuesti sisse Rumpparlamendi. Kuid ka Rump-Parlamendiga ei saanud armee hästi läbi ja saatis nad teist korda laiali. Kardeti, et Inglismaal ei ole korralikku valitsust.

George Monck, üks armee võtmeisikutest, korraldas uue parlamendi valimise. Uus parlament otsustas 8. mail 1660 taastada monarhia, mille kuningaks oli Karl II. Ta naasis Inglismaale hiljem samal kuul. See sündmus on tuntud kui Inglismaa restaureerimine. Šotimaa ja Iirimaa muutusid taas eraldi riikideks ja sõjaeelsed kirikud tulid tagasi.

Pikaajaline

Kuigi monarhia naasis, oli kodusõjal pikaajaline mõju. Sõda tegi selgeks, et Inglise monarh ei saa valitseda ilma parlamendi toetuseta. Seadust ei muudetud, et piirata monarhi võimu (seda tehti pärast 1688. aasta hiilgavat revolutsiooni), kuid ajaloolased peavad kodusõda Inglismaa ja Šotimaa pika teekonna etapiks ühe kuninga valitsemisest demokraatlikuks muutumiseni.

Iirimaal tugevdas mässu lüüasaamine protestantide võimu. See oli üks põhjusi, miks Iirimaad valitsesid 17. sajandi lõpust kuni 20. sajandini protestandid, kuigi enamik iirlasi oli katoliiklased.

Taktika

Inglise kodusõda peeti "pike and shot" taktikaga. Seda kasutati enamikus sõdades alates 15. sajandi lõpust kuni 17. sajandi lõpuni. Armeed jagunesid kolme peagruppi:

• Musketärid: Nad tulistasid musketitüüpi relva. Musketid ei olnud nii võimsad ega hõlpsasti kasutatavad kui tänapäeva relvad.
• Pikemen: Nad kandsid väga pikka oda, mida kutsuti haugiks. Nende peamine ülesanne oli peatada vaenlase ratsavägi.
• Ratsavägi: Nad olid ratsanikud, kes ründasid vaenlase musketäride vastu. Väga osav ratsavägi võis rünnata vaenlase musketäitjaid.

Alguses oli rojalistidel parem ratsavägi. Nende ratsanikud olid kiiremad ja osavamad. Prints Rupert oli võidelnud kaheksakümneaastases sõjas Madalmaades ja kasutas seal saadud õppetunde oma ratsaväe täiustamiseks. ^{[lk vaja]} Siiski ei suutnud rojalistide ratsavägi mõnikord meeskonnana töötada. Edgehilli lahingus otsustasid paljud neist põgenevaid sõdureid taga ajada või parlamentaarsete pagasivagunitest varastada. Royalistid oleksid võinud selle lahingu võita, kui nende ratsavägi oleks koos püsinud.

Cromwelli "Ironside'i" ratsavägi oli aeglasem, kuid töötas meeskonnana paremini. Nad aitasid parlamentaarsetel võita mõned olulised lahingud. Parlamentaarlastel oli mõnikord probleemiks see, et ratsaväe rünnaku korral jooksid pikseerijad ära, kui ratsavägi nende vastu ründas. Cromwell ja Fairfax õpetasid neid paigale jääma.