Inglise kodusõda toimus 17. sajandi keskel. Kodusõja all mõistetakse sõda, kus võitlusesse kaasatud pooled on samast riigist.

Keskmes oli võitlus kuningas Charles I ja Inglismaa parlamendi vahel selle üle, kuidas Inglismaad valitseda. Kuningas tahtis valitseda ilma, et parlament ütleks talle, mida teha. Alguses soovis parlament vähendada kuninga võimu, kuid hiljem otsustas parlament, et riik ei vaja kuningat. Kuningas Karli toetajad olid tuntud kui rojalistid ja said hüüdnime "kavalerid". Parlamendi toetajaid tunti parlamentaristidena ja neid kutsuti hüüdnimega "Roundheads".

Aastatel 1639-1653 toimus võitlus Inglismaal, Šotimaal ja Iirimaal, kolmes erinevas riigis, mida valitses üks ja sama kuningas. Igas neist riikidest puhkesid lahingud eri aegadel ja erinevatel põhjustel. Inglismaal kestis see 1642. aastast kuni 1651. aastani. Mõned inimesed peavad seda üheks suureks sõjaks, teised aga kolmeks eraldi sõjaks: esimene Inglise kodusõda (1642-46), teine Inglise kodusõda (1648) ja kolmas Inglise kodusõda (1649-51). Mõnikord nimetatakse neid sõdu ka Kolme Kuningriigi sõjadeks, sealhulgas piiskoppide sõjad Šotimaal 1639-1640 ja Iiri mäss 1641-1653.

Parlamendiliikmed võitsid sõja. Karl I võeti vangi, anti kohtu alla ja 1649. aastal hukati ta. Tema poeg Karl II püüdis seejärel riiki üle võtta, kuid kaotas ja põgenes välismaale. Selle tulemusena olid kolm kuningriiki 11 aastat ilma kuningata. Suurema osa sellest ajast juhtis neid Oliver Cromwell, endine parlamendikindral. Pärast Cromwelli surma taastatimonarhia Charles II juhtimisel. Kuid kuningad ei olnud kunagi nii võimsad kui enne sõda.



Põhjused

  • Võimu ja valitsemise vaidlus: küsimus, kas kuningas võib valitseda ilma parlamendita ja milline on parlamendi osa seaduste ja maksustamise juures. Charles I katsetas pikaaegset isiklikku valitsemist (nn Personal Rule, 1629–1640), mis suurendas vastuseisu.
  • Maksustamine ja rahastamine: kuningas kasutas mitmesuguseid makse ja meetodeid (näiteks ship money), et rahastada valitsust ilma parlamendi nõusolekuta. See tekitas laialdast rahulolematust.
  • Religioon: võimalik anglikaani kiriku ja katoliikliku või kõrgekirikulise (high church) praktika mõju, mis hirmutas paljusid protestante. Šotimaal ja Iirimaal esinesid eriti teravad usulised konfliktid.
  • Riiklikud ja regionaalsed pinged: samal monarhil oli võim kolme kuningriigi üle (Inglismaa, Šotimaa, Iirimaa), kus küsimused ja huvid erinesid — see muutis konflikti keerukamaks.
  • Poliitilised dokumendid ja nõudmised: näiteks Grand Remonstrance (1641) ja muud parlamendi ettepanekud suurendasid vastasseisu ja jätsid lahenduse väliin.

Osapooled ja liitlased

  • Rojalistid (kavalerid): kuninga toetajad — suurkrahvid, maaomanikud, paljud vanema põlvkonna ohvitserid ja traditsioonilised võimukandjad.
  • Parlamentaristid (Roundheads): parlamendi toetajad — osa gentry'st, linnakaupmehed, paljud puritaanid ja uue ajastu sõjaväejuhid (nt Oliver Cromwell).
  • Šoti kokkuleppijad (Covenanters): Šotimaalt pärit jõud, kes vahel liitusid parlamentidega, vahel tegid eraldi kokkuleppeid, mõjutades sõja kulgu.
  • Iiri osapooled: Iirimaal toimus paralleelne mäss ja konflikt (Iiri konfederatsioon ja kuningapoolne vastupanu), mis oli omaette verine ja laastav episood.

Peamised sündmused ja sõjakäigud

  • 1642 — sõjategevus algab. Tugevamad lahingud algasid pärast relvastatud kokkupõrkeid ja kuninga ning parlamendi lahkumist dialoogist.
  • Olulised lahingud Inglismaal: Edgehill (1642), Marston Moor (1644) ja Naseby (1645) — need lahingud pöörasid sageli sõja käiku ja näitasid parlamentaristide sõjalist ülekaalu 1645. aastaks.
  • 1646–1647 — kuningas alistub lõpuks, konflikti poliitiline faas intensiivistub (kes peaks riiki juhtima ja milliseid kompromisse teha).
  • 1648 — nn teine kodusõda (Pride's Purge jm sündmused) ning Charles I uus puhastus ja kohtulik vastasseis.
  • 1649 — Charles I kohtuprotsess ja hukkamine (30. jaanuar 1649). Selle järel kuulutati välja Inglismaa Vabariik (Commonwealth) ja hiljem sõjaväeline valitsus ehk Protectorate.
  • 1649–1653 — Cromwelli vägede kampaaniad Iirimaal ja Šotimaal, Iirimaale omased julmad sõjakäigud, mis tekitasid püsivaid tagajärgi.
  • 1653–1658 — Oliver Cromwell kui Lord Protector; pärast tema surma järgnes lühike segadus ja lõpuks 1660. aastal restaureeriti monarhia Charles II-ga.

Tulemused ja tagajärjed

  • Poliitiline ja põhiseaduslik muudatus: ajutine monarhia lõpp ja Inglismaa kuulutamine vabariigiks oli enneolematu. Kuigi monarhia taastati 1660, muutusid kuningavõimu piirid — parlamenti hakati tõsisemalt pidama riigivõimu partneriks.
  • Õiguslik ja ideoloogiline pärand: kuninga vastutus ja võimalik kohtualune positsioon said ajalooliseks precedendiks. Arutelu alamate õiguste, parlamendi rolli ja valitsemispõhimõtete üle mõjutas hilisemat demokraatlikku arengut.
  • Religioon ja kiriklik elu: sõda ja selle järel toimunud reformid muutusid sotsiaalselt ja religioosselt — paljud usulised liikumised (puritanism jt) said ruumi, kuid täielik usuvabadus ei kehtinud kõigile.
  • Iiri ja Šotimaa tagajärjed: Iirimaa kannatas eriti rängalt — sõjalis-majanduslik laastatus ja rahvaohvrid olid suured; Šotimaal muutus olukord samuti ebastabiilseks ja seotud Inglismaa sisepoliitikaga.
  • Sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud: sõda põhjustas inimohvreid, varade hävimist ja rahalist kokkuvarisemist paljudes piirkondades; see kiirendas muutusi maaomandis ja sotsiaalses struktuuris.
  • Rahvusvaheline mõju: sündmused Inglismaal mõjutasid Euroopa vaateid troonivõimu ja alamkonna suhtest ning andsid eeskuju teistele poliitilistele liikumistele.

Kokkuvõte

Inglise kodusõjad 1642–1651 olid keeruline ja mitmeplaaniline periood, kus segunesid isiklikud, poliitilised, rahalised ja usulised põhjused. Need konfliktid muutsid Briti saarte poliitilist maastikku püsivalt: nad näitasid, et isegi monarh ei ole absoluutne ja et parlamendil võib olla otsustuslik osa riigi juhtimises. Samas jäid paljud probleemid lahendamata ning sõdade pärand mõjutas Briti ühiskonda ja koloniaalpoliitikat veel aastakümneid.