Vabariik on kuningavaba valitsemisvorm, kus ei ole monarhiat ega pärilikku aristokraatiat. See pärineb Roomast, 509. aastal eKr, kui roomlased kukutasid Rooma kuningriigi. Kui roomlased olid vabad, rajasid nad vabariigi - valitsuse, milles kodanikud valisid esindajad, kes valitsesid nende nimel.

Riiklik suveräänsus on valitsuse, mitte keisri või monarhi pädevuses. Sõna vabariik tuleneb ladinakeelsetest sõnadest res publica, mis tähendab "avalik asi". Näiteks Ameerika Ühendriigid on vabariik ja India on vabariik, kuid ka Põhja-Koreat ja Kuubat nimetatakse vabariikideks. Suurbritannia ja Kanada ei ole aga vabariigid, sest neil on monarh (mõlemal juhul kuninganna Elizabeth II).

Riike, kus on kuningas või muu monarh ja vabad valimised, nimetatakse konstitutsiooniliseks monarhiaks ja neid ei nimetata vabariikideks. Konstitutsiooniline monarhia sarnaneb vabariigiga, sest põhiseadust on muudetud, et võtta monarhilt võim ära ja kehtestada vabariikluse filosoofiale vastavad institutsioonid. Siia kuuluvad Ühendkuningriik ja teised Rahvaste Ühenduse kuningriigid, Madalmaad, Tai, Skandinaavia ja mitmed teised riigid. Vabariigi muudab erinevuseks see, et seadusi koostatakse ja jõustatakse ilma kuningliku võimuta.

Riigipea on vabariigis üldjuhul isik, kelle kodanikud on valinud kas otsevalimistel või valitud esindajate rühma poolt rahva kõrgeimaks esindajaks. Enamikus vabariikides nimetatakse riigipead presidendiks. Mõnes riigis on president valitud ja tal on palju poliitilist võimu. Teistes riikides ei ole presidendil palju otsest võimu, kuid ta on õigussüsteemis muudel põhjustel oluline.

Mõnikord nimetatakse riiki "vabariigiks", kui selle juhti ei nimetata mitte "kuningaks", vaid millekski muuks. Näiteks Rooma impeeriumil oli "keiser" ja Hollandi Vabariigil "linnapea", kuid nad toimisid kui pärilikud monarhid.

Licchavi Indias oli esimene vabariik 6. ja 5. sajandil eKr. Varasemad vabariigid, mida hiljem palju jäljendati, olid Kreeka linnad Vahemere idaosas. Suurim erinevus teistest tolleaegsetest linnriikidest oli see, et rahvas valis oma juhid hääletamise teel. Hääled loeti kokku ja võitis see, kellel oli kõige rohkem hääli.

Ajalooline taust ja põhimõtted

Vabariigi idee tugineb mõnele põhikontseptsioonile: avaliku võimu allutamine seadusele, esindusdemokraatia, kodanike õigused ning (sõltuvalt süsteemist) võimude lahusus. Rooma vabariigist lähtuv traditsioon rõhutas senatit ja valitud ameteid (näiteks konsulid), mis pidid piirama üksikisiku võimu. Hoolimata sellest, et antiikajast on võetud eeskujusid, on kaasaegsed vabariigid väga erinevad ja arenenud vastavalt ajaloolistele, kultuurilistele ja sotsiaalsetele oludele.

Tüübid ja institutsioonid

Vabariigid jagunevad laias laastus mitmeks põhiliigiks:

  • Presidendiga (presidentaalne) vabariik — president on nii riigipea kui ka valitsuse juht (näiteks Ameerika Ühendriigid), tal on tugev täidesaatev võim.
  • Parlamendiga (parlamentaarne) vabariik — president võib olla pigem esinduslik riigipea, valitsuse juhiks on peaminister, kes sõltub parlamendi enamusest (näited: paljud Euroopa vabariigid).
  • Semi-presidendiline süsteem — võim jaguneb presidendi ja peaministri vahel (näited: Prantsusmaa tüüpiline mudel).
Need mudelid määravad ka selle, kuidas toimub õigusaktide vastuvõtmine, kohtusüsteemi sõltumatus ja võimude tasakaalustamine (checks and balances).

Presidendi roll ja volitused

Presidendi rolli ulatus sõltub põhiseadusest. Võib eristada:

  • Tseremoniaalne president — esinduslik roll, vähe igapäevast poliitilist võimu.
  • Tõeliselt täidesaatev president — ametlikult ja praktiliselt suur osa juhtimisotsustest läheb presidendi kanda (välispoliitika, julgeolek, administratiivsed määramised).
  • Kohtuline ja formaalne roll — president nimetab kohtunikke, volitab valitsuse ametisse, vetoõigus ja võimalus algatada referendumeid või lubada erakorralisi volitusi.
Paljudes vabariikides kehtivad ametiaja piirangud, võimude jagamine ja võimalused ametist eemaldamiseks (impeachment) ning õigusriigi põhimõtted, mis piiravad ettevõtmisi, mis ületavad põhiseaduslikke piire.

Kuidas vabariik erineb monarhiast

Peamine erinevus on selles, kellel on riigivõimu tegelik allikas: vabariigis tuleb suveräänsus rahvalt läbi esinduste ja seaduste, monarhias on esialgne kõrgeim positsioon päritav. Konstitutsiooniline monarhia võib tööpõhimõttelt sarnaneda vabariigiga, kuid vormiliselt on riigipea krooniline või pärilik. Sellesse konteksti kuulub ka seos õigusriigiga: vabariikide aluseks on sageli kirjapandud põhiseadus, mis sätestab kodanike põhivabadused ja riigi toimimise korra.

Näited ja terminoloogia nüansid

Mõned riigid kannavad nime "vabariik" vaatamata sellele, et nende tegelik valitsemine võib olla autoritaarne (näiteks Põhja-Koreat ja Kuuba), mistõttu nimi ise ei tähenda automaatselt demokraatiat. Samuti on terminid nagu "rahvavabariik" või "demokraatlik vabariik" sageli ideoloogiliselt laetud ja kasutavad erinevaid retoorilisi eesmärke.

Kuidas vabariik tekib ja areneb

Vabariigid võivad tekkida mitmel viisil: revolutsioonide kaudu, rahvusliku iseseisvuse saavutamisega, põhiseaduslike reformide kaudu või astmeline üleminek konstitutsioonilisest monarhiast. Edukaaks üleminekuks on vajalikud institutsioonide tugevus: sõltumatu kohtusüsteem, ausad valimised, vaba meedia ja kodanikuühiskond.

Kokkuvõte

Vabariik tähistab valitsemisvormi, kus riigivõim põhineb rahval ja tema esindajatel, mitte pärilikul monarhil. Vabariigid võivad olla väga erinevad — alates tugevalt presedendikesksetest kuni pigem parlamentaarsete ja peaaegu formaalsete presidendiametiteni. Oluline on vaadelda nii vormi (nimetamist) kui ka sisu (põhimõtteid nagu seaduse ülimus, demokraatlikud valimised ja inimõigused).

Kui soovite, võin artiklit täiendavalt kohandada, lisades näiteks lõigu Eesti vabariigi eripärade kohta või lühiülevaate kuulsamatest vabariiklikest põhiseadustest ja nende eripäradest.