Polis tähendab linna, linnriiki, aga ka kodakondsust ja kodanike kogumit. Vana-Kreeka kontekstis tähendab polis peaaegu alati "linnriik". Polis ei olnud pelgalt asula või territoorium, vaid ühiskondlik-poliitiline üksus, mille keskmes olid kodanikud, nende seadused, religioon ja institutsioonid.

Sõna pärineb vanakreeka linnriikidest, mis arhailisel ajal kujunesid välja ja eksisteerisid kuni Rooma ajani, mil vastav ladinakeelne sõna oli civitas, mis tähendab samuti "kodanikkonda". Igas polises kujunes välja oma seadusandlikud ja kohtulikud tavad, sageli kirjeldatud müütiliste asutajate või kohalike kommetega. Mõned kuulsamad polised on Ateena, Sparta, Korintose, Theba ja Syrakus.

Vana polise keskuseks oli sageli linnus, mida nimetati akropoliks. Peaaegu alati oli seal agora (turg) ning tavaliselt üks või mitu templit ja gümnaasium. Paljud polise elanikud ei elanud kesklinnas, vaid eeslinnades või maal. Kreeklased pidasid polis't religioosseks ja poliitiliseks ühenduseks: kuigi polis kontrollis territooriumi ja kolooniaid väljaspool linna, ei koosnenud polis lihtsalt geograafilisest piirkonnast.

Struktuur ja avalikud institutsioonid

Igal polisel olid omad ametlikud institutsioonid, mis korraldasid avalikku elu. Tavapärased organid olid:

  • rahvakoosolek (nt Ateenas eklessia), kus kodanikud said arutada ja hääletada oluliste küsimuste üle;
  • nõukogu (boule), mis valmistas ette päevakorda ja juhtis igapäevast haldust;
  • kohtud (sageli dikasteriad), mis lahendasid vaidlusi ja määrasid karistusi;
  • sõjaväeline juhtimine ja linna kaitse, mille keskmes oli sageli hopliitide (raskelt relvastatud jalaväelaste) organisatsioon.

Said esineda suured erinevused: Sparta oli militaristlik ja oligarhilise juhtimisega, Ateena aga arendas välja laialdase kodanikuosalusliku demokraatia (kuigi seda tõlgendati ajalooliselt piiratud hulga kodanike kohta).

Kodanikkond ja sotsiaalne koosseis

Mõiste polis hõlmas ka kodanikke kui poliitilist kogukonda. Kodanikud olid tavaliselt vabad, täiskasvanud meessoost päritolu liikmed, kellel oli õigus osaleda poliitikas ja kaitseteenistuses. Tavaliselt jäid kodakondsusest välja:

  • naised;
  • orjad;
  • välismaalased või metikud, kes elasid polises kuid ei olnud kodanikud;
  • täiskasvanud mehed ilma pärandus- või sünniseisuta, sõltuvalt linna seadustest.

Kodanikkond andis õigusi (näiteks osaluse otsustusõigusel ja maaomandil) ja kohustusi (sõjaväeline teenistustus, maksud). Kodakondsuse piirangud olid suure osa antiikkreeka ühiskondliku eripära tuumik.

Territoorium, majandus ja religioon

Iga polise koosnes tavaliselt linnast (asty) ja seda ümbritsevast maapiirkonnast (chora), mis varustas linna toiduga ja pakkus elamispinda talupoegadele. Majandus põhines põllumajandusel, kaubandusel, käsitööndusel ja mõnes linnas ka laevandusel ja tööstusel.

Religioon oli polise elus keskne: igal linnal oli oma kaitsepühak, templikultused ja festivalid, mis ühendasid inimesi ja kinnitasid linna identiteeti. Religioossed rituaalid, pühad ja mängud (nt olümpiamängude sarnased kohalikud võistlused) olid olulised sotsiaalse sideme hoidmisel.

Ajalooline areng ja pärand

Polised kujunesid järk-järgult pimedast ajast (Dark Ages) välja arhailisel perioodil ja saavutasid tipptaseme klassikalise Kreeka ajal (5.–4. saj eKr). Nende tähtsus vähenes järk-järgult Makedoonia tegevuse ja hiljem Rooma impeeriumi laienemise tõttu, kui paljud linnriigid kaotasid oma poliitilise iseseisvuse.

Polise mudel mõjutas hilisemaid arutelusid kodanikuvõrdsuse, riigi ja kodaniku suhete üle lääne poliitilises mõtlemises. Tänapäevases ajaloolises ja poliitteaduslikus kirjanduses vaadeldakse polise kui olulist nähtust, mis aitas kujundada Euroopa linnriikide ja demokraatlike institutsioonide varajast ajalugu.

Lisaks ehituslikele elementidele nagu akropolis ja agora olid tavalised ka kindlustused, sadamad (mõnel polisel oluline majandusliku tegevuse keskus) ning haridusasutused, kus noori mehi õpetati sõjakunsti, filosoofiat ja sporti. Kokkuvõttes oli polis kompleksne ühiskondlik üksus, mis ühendas religiooni, poliitika, majanduse ja sõjalise kaitse üheks identiteediks.